Video – Vladislav Musakko
Selle postitusega tõmbame kriipsu peale minu bikiini fitnessi teekonnale (vähemalt selleks aastaks)! Tundub nagu ma oleks seda juba terve elu teinud ja ausalt öeldes andis viimane nädal juba ka väga tunda – keha lõi mulle labakäega parem-sirge ja karjus mulle näkku nii, et tatti pritsis: “Segi oled vä?”. Ettevalmistus sai alguse mul jaanipäevast ja möödus alguses lausa muretult. Ei seganud kuidagi mu igapäeva elu, aga viimased nädalad olen ma võidelnud väga palju motivatsiooniga trenni teha, söögiisudega, unetusega, väsimusega ja üleüldiselt segaste tunnetega.
Kõige raskem periood
Miks mul järsku nii raske hakkas? Kardan, et seda soodustasid väikesed refeedid, mida pärast esimest kahte võistlust sai nauditud. Pärast Tallinna lahtisi meistrivõistlusi läksin perega Hotokasse, kus sain üle pika aja kõhu kenasti täis söödud. Sealt polnud raske edasi minna, sest juba nädala pärast olid võistlused Soomes. Pärast Ben Weider Legacy Cupi sai jälle käidud kõhtu kinnitamas hea ja paremaga. Sellele järgnes aga kolm nädalat kõige intensiivsemat ettevalmistusperioodi nö lõpubossiks ehk EMV-ks. Keha sai kaks korda juba end täis laetud ja ju tahtis veel. Mida aga ei saa? Rohkem süüa! Dieedi jälgimine oli mul 100% range ja trennides püüdsin anda endast kõik.
Tulemus? Ma olin meeeletult väsinud koguaeg. Trennidega sain ühele poole vaid tahtejõu abil. Öised ülesärkamised, magamatus. Keha ei taastu enam trennist üldse, lihasvalud. Aina sagedasemaks muutusid ka peapööritused, verevarustus halvenes (külmatunne, surisevad jalad ja käed) jpm. Nii palju kui ma kogu prepi ka ei nautinud, tahtsin ma täpselt sama palju, et see juba läbi oleks!
Olen teiega aus, kui tunnistan, et vahel lihtsalt pidin dieediväliselt sööma ära lisa paki kodujuustu, tüki šokolaadi või maitsema ampsu seda kodust juustukooki, mida teised kahe suupoolega sisse ajasid. Ma pole perfektne, aga andsin endast siiski parima!
Progress
16. nädala lõpus olid Soomes võistlused, millele järgnes refeed. Seda peegeldab ka kohene kaalutõus 17. nädalal, mille taastamine võttis aega poolteist nädalat. Keha tahab hirmsasti kõigest kohe kinni hoida.
16.-19. nädal kaalulangus
16. nädala madalaim/kõrgeim/keskmine kaal: 50.9/51.4/51.2 kg
17. nädala madalaim/kõrgeim/keskmine kaal: 51.5/52.4/51.8 kg
18. nädala madalaim/kõrgeim/keskmine kaal: 50.2/51.4/50.8 kg
19. ehk viimase nädala madalaim/kõrgeim/keskmine kaal: 50.6/49.8/50.4 kg
08.09 vs 29.10 mõõtmistulemused
- Reis (cm) – 52 vs 48
- Naba (cm) – 69,5 vs 65
Ütleme nii, et läks maha veel korralikult. Võistluspäeva hommikul olin ma nii kuiv, et peeglisse piiludes, ütlen ausalt, hirmutas ära! Veresooned tungisid läbi naha õlgadel, biitsepsil, vaagna piirkonnas ja ka reitel. Treener oskas selle peale öelda vaid üht: “Super!”
Kehaanalüüs
Sparta Spordiklubi pakub kiiret ja soodsat võimalust oma kehakoostise määramiseks moodsa ning täpse Jawon ioi353 analüsaatori abil ja sisaldab:
- Baasinfot oma pikkuse ja kaalu kohta
- Rasvaprotsendi mõõtmist
- Lihasmassi mõõtmist
- Bioloogilise vanuse määramist
- Siseorganite rasvaprotsendi määramist kõhuõõnes
- Päevakaloraaži määramist
- Kehatüübi määramist
See on väga hea viis oma tulemustel silma peal hoida ja ka seestpidiselt oma keha tundma õppida. Kui oled huvitatud toitumisnõustamisest, treeningkavast või lihtsalt kehaanalüüsist, siis võta minuga ühendust!
BAASINFO
- Sugu – naine
- Pikkus – 167.5 cm
- Vanus – 23-aastane
29.09 vs 27.10 kehaanalüüsi tulemused
- Kaal (kg) – 51.8 vs 51.0
- Kehamassiindeks (kg/m2) – 18.5 vs 18.18.3
- Pehmed koed ehk skeleti- ja siselihased (kg) – 39.5 vs 39.5
- Rasvamass (kg) – 9.3 vs 8.5
- Vistseraalne rasv (cm2) – 23 vs 22
- Rasvaprotsent (%) – 17.8 vs 16.7
- Keha bioloogiline vanus (a) – 21 vs 21
- Keha tüüp – lihaseline, madal rasvaprotsent vs alakaaluline, madal rasvaprotsent
Siinkohal natuke nalja ka… Soomes kui mind lava jaoks mõõdeti, tuli välja, et olin Sparta süsteemis terve aeg vale pikkusega, haha! Pole ma kaugeltki 167,5 cm. Täitsa könn 164,8 cm hoopis. Või olen ma ka pikkusest maha võtnud… deeeep!
Poseerimine bikiiniproga Kristina Nuut
Terve see aeg arvasime me treeneriga, et no mis parata, mul pole veel piisavalt selga/lailihast, mida poseerides välja tuua. Kõik eelnevad võistlused ajasin ma kogenematusest selja kitsaks ja kaotasin nii ülitähtsa proportsiooni, mida võistlustel just enim hinnatakse.
Seda kuni nädal enne võistlusi, mil treener Ivar viis mind Kristinaga kokku. Niii armas naine jooksis mu nimel Spartasse kohale ja poseerisime koos tunnikese, kuni me saime mu selja lõpuks paika! Nipid, mida üheski eelnevas poseerimistunnis polnud ma saanud, kuidas just lailihast esile tuua. Mis kõige armsam, siis ta tegi selle poseerimistunni mulle kingituseks ja soovis mulle kivi kotti! Kindlasti soovitan käia mitmete poseerimisõpetajate juures, enne kui lavale minna! Igaühel omad nipid ja trikid varrukas.
Võistluspäev
Päevaplaan nägi välja 9:00-10:00 registreerimist, umbes 12:00 ajal eelhindamist, mille käigus valitakse välja finalistid ja alles kella 18:45 ajal finaali, kus selguvad võitjad. Eks ta laiali ole valgunud aga võistluskategooriaid ja võistlejaid oli ka meeletus koguses. Registreerimises selgus, et minu kategoorias ehk bikiinifitness juuniorid kuni 166cm on vähe võistlejaid ehk eelhindamine jäetakse ära. See tähendas mulle veel pikemat pausi enne võistlusi ja võimalust koju minna puhkama.
Kuna Liisa Leetma pidi ise Tartusse varakult ära sõitma, siis tegime pärast registreerimist mulle juba esimese kihi grimmi, meigi ja soengu ära. See kord läks grimmiga lihtsamini kui Soomes, mil Liisa polnud veel tuttav värvirulliga “meikimisega”. Sisi uputas ta mu selja ikka korralikult ära, nii et grimm jooksis mööda jalge vahet alla nagu kutsikal suuremad rõõmutilgad kui omanikku üle pikema aja taas näeb. Meiki sai see kordud pandud oma 5 kihti, et ikka õhtul midagi veel alles ka oleks. Kui miski võib üht naist väsitada, siis see on 5-kihiline silmameik. Mu silmad ei püsinud absoluutselt lahti, haha!
Rohkelt fänne
Lava taga oli see kord äärmiselt äge! Juba palju tuttavaid nägusid ning paistab, et minagi paljudele tuttav. Uskumatult palju leidus võistlejate seas minu lugejaid või sotsiaalmeedia jälgijaid. Nii armas oli, kui sooviti minuga koos pilti teha või tuldi rääkima ja kiitma ja õnne soovima. Mul on alati siiiiralt hea meel, teid kallikesed, näha ja teid tundma õppida! Te olete mulle ju omamoodi pere eest, hehe! Kõige vahvam oli kuulda fitmodelite (ehk fit meesmodellide kategooria) poiste naistreeneri käest, et kõik poisid jälgivad mind ja soovitasid tal ka mu blogiga end kurssi viia. Olevat mul suht suured fännid lausa. Seega tervitused teile ka siitpoolt, poisid! Enne lavale minemist sain ma isegi martsipanist porgandi Spartas treenivalt bodyfitnessi võistlejalt Annaliisalt. Aitäh, megaarmas!
Ühel blogi lugejal ja naiste bikiinifitnessi kategoorias võistleval Kerlil läks lava taga aga vähe õnnetumalt. Pärast registreerimist jäi vaeseke oma kingadest ilma. On vaid üks asi, mis saaks veel hullemini minna – see oleks bikiinide kaotamine! Seega võite aimata, milline pauk see talle oli. Kingad kas võeti ära või läksid need kips-kõps Salmest ära värsket õhku hingama… kaldun esimese variandi poole miskipärast. Kui neiu minu kingi nägi, siis olevat need kõige lähedasemad tema omadele ja kuna ka meie jalanumbrid klapivad ja ta mind justkui blogi kaudu juba teab ka, siis palus ta mult kingi laenuks. Me pole samast katekooriast niikuinii, seega ei jookse ka ajaliselt kokku. Aga muidugi ma andsin need talle, vaid rõõm kedagi aidata! Ta oli nii armas ja tänulik, et tahtis minuga pilti ka kohe saada.
Nüüd kuulake nalja… mis te arvate, kes ta kingad minema viis?! Niiiii irooniline, aga MINAA! Hakkasin siin paar päeva tagasi kolima ja avastasin kaks sinist kotti, milles lavakingi hoitakse. Võistlustelt saadud kingikotti olid need mul sattunud! Mul oli jube naljakas ja häbi üheaegselt Kerlile sellest rääkida…
Lavale pooliku grimmiga
Nalja sai veel palju. Esialgse kava kohaselt oli minu “poodiumiaeg” kell 18:45. Sellega olid arvestanud ka inimesed, kes soovisid minule selleks ajaks kaasa elama tulla. Kell 17:00 kuulsin aga sahmerdamist selle ümber kui palju juba ajakavast ees ollakse. Otsustasime treeneriga ruttu ka veel teise kihi grimmi igaks juhuks peale panna, kui peaks lavaaeg varem saabuma. Ja tiksub kell 17:10 kui hakkame mind värviga taas rullima ja selgub järsku, et 10 minuti pärast läheb minu kategooria juba lavale! See on pea poolteist tundi varem ju?!
Grimmisime ära pool keha üli sloppylt, triibuline nagu sebra, õlitada ei saanud ka, sest grimm veel märg ja juba meid lavale kihutatigi. Vähemalt jõudsin grimmimise ajal lindiga paar pumpa sisse pigistada ehk õlad vähe punni ajada. Mis seal ikka, ma ei lase sellest end mõjutada! Ja jällegi nautisin ma laval olemist 110%! Miski selles pakub mulle lihtsalt ulmejoovastust, energiat, positiivsust! Ma sain sealt kätte sellise laksu, mis ei pühkinud naeratust mu suult veel järgmise õhtuni (võib-olla kuna jätsin ühe öö und vahele ja lasin lavalt saadud energia arvelt välja lausa järgmise õhtuni, hehe).
Ootamatud külalised ja meeletu öö
Kahjuks tuli mind üritusele kohapeale toetama palju vähem kalleid inimesi, kui olin esmalt lootnud. Bikiinifitness ei tekita kõigis vau-efekti. Ausalt öeldes, on see kiskunud minu ja mulle kõige kallimate lähedaste vahel üles palju tüli. Inimesed ei mõista, miks ma seda teen ning näevad vaid selle spordi halvimat poolt. Jah, vahel ma tunnen nälga, võtan kaalust palju alla, treenin ehk liiga palju jne. Aga miks ei suuda te täheldada seda, kuidas see mind inimesena vaimsel tasandil on mõjutanud? Ma olen distsiplineeritum, motiveeritum, sihikindlam, tugevam, oma teekonda hindavam ja end austavam kui kunagi varem! Ei saa aga kellelegi ettekirjutisi teha ja nende arvamust muuta…
See mind aga nukraks ei teinud, sest kohale tuli siiski mu supervinge ema (isa ja väikevend olid Türgis kabe MM-il) ning mu parimatest sõbrannadest kaks alati supertoetavat kuju Evely (vasakul) ja Alice (paremal):
Kohale jõudis end viimaseks hetkeks vedada ka mu parim sõber Ats (paremal), kes muutis minu nimel lausa oma plaane ja mu endine elukaaslane Rix (vasakul), kes oli mulle kõige suurem sõber ja tugi. Ta oli mu suurim motivatsioon kõige raskematel päevadel ja andis mulle alati hoogu juurde, kui mott oli maas. Ma poleks kunagi uskunud, et ta mulle kaasa elama tuleb ja ma olen ilmatu tänulik talle!
Pildiseeriate pärast oleksin ma pea autasustamisele hiljaks jäänud ja jooksingi otse lavale. Midagi tähelepanuväärset sealt ei tulnud – sain V koha. Küll aga olen ma südames võitja! Läksin ju ometi iseendaga mitte teistega võistlema ja ma tulin lavalt maha suuuuure võitjana. Alistasin oma nõrkused, ette tulnud raskused, kõiksugused pahelised mõtted ja isud. Kasvasin vaimselt suureks ja tugevaks!
Pärast võistlusi otsisin ka treeneri üles, et teda juuniorite rannafitnessi I koha puhul õnnitleda! Tõin talle nautimiseks paki roosasid sõõrikuid ja torupitsa! Jah, torupitsa, haha! Pitsalõik, mis oli nagu torutasku, täidetud paksult juustu ja pepperoniga…
Päris rasvane olevat… See nägu tho!!!
Kes soovib saada nii häid tulemusi ja samuti end laval proovile panna, siis Ivar otsib uusi julgeid mehi ja naisi, kellega juba kevadel taas võistelda! Seega kirjutage talle julgelt ivar.mikk@gmail.com ja äkki olen järgmine kord hoopis mina sulle kaasa elamas!
Kuna lavale pidin ilmuma oluliselt varem, siis ei jõudnud nii mõnigi mind vaatama ikkagi tulla. Küll aga ilmutas end backstage’i imekombel kohale Uku koos näljasele toodud valgubatoonide ja kimbu lilledega, mis vist ei kavatsegi ära närtsida, haha! Siiamaani õitsevad täiel jõul, suht kriipi juba…
Õnnitlused käes, ootas meid laud vastavatud Soo tänava Uulitsa Tänavagurmees. Sinna tuli Alice oma abikaasa Mardiga, Evely ja Ats. Kui esimeste võistluste järel sai nauditud üht lemmikut Hotokas, siis oli Uulits järgmine kindel laks. Parimad (ja kvalitseetsed) burgerid Tallinnas!
Kõik võtsime burgeri ja jäime väga rahule! Ma võtsin veel eelroa, mida ma lihtsalt ei suutnud üüüüldse süüa ja magustoidu, mis seevastu kadus kohe väga libedalt!
Minu burgerivalikuks on alati kitsejuustuburger… Sest nagu, daah, kitsejuust ja peet, eksole? Pole vaja vist rohkem selgitada, hehe! Aga kuklid jäid küll kõrvale, sest mu magu on herneterasuurune.
Magustoiduks võtsin mascarpone, mis oli da bomb! See süsivesikuhulk ületas vist mu prepi normi kümnekordselt, mmm.
Pärast seda nautisime end juba klubi Teatris, millest otsustas Postimees kohe uudise ka keevitada: “Seksikas Paljas Porgand ja Unistuste-Roberto käisid halloweeni pidu kaemas”. Kõlab nagu ma oleks oma unistuste printsiga seal käinud, haha!
Mina lõpetasin oma väga vinge ööelu kell 7:30 hommikul ja paari tunni pärast leidsin end juba Spartast treenimast ja filmimast teile uut motivatsioonivideot!
Mis edasi?
Küsimus, mis ilmselgelt saadab mind praegu enim… aga mis saab edasi? Pool aastat olen elanud põhimõtteliselt EMV nimel, igapäevaselt sihid paigas, toitumine paigas, treening paigas. Elu oli justkui ette kirjutatud. Paljude võistlejate kõige raskemaks hetkeks ongi moment, mil see kõik on läbi.
Siin kohal näebki ära, kui tugeva isiksusega on tegu. Paljud võistlejad (jälgin rohkelt välismaised bikiinivõistlejaid) ei suuda enam tavaellu normaalselt naaseda. Heh, nagu räägiks juba USA sõjafilmidest, kus sõdurid pärast rohke surma nägemist ja tapmisi ei oska enam normaalse eluga toime tulla. Enivei, juhtub tihti see, et toit muutub kinnisideeks ja ilma kindla treening- ja toitumisplaanita lastakse end kergelt öeldes käest ära.
Arvestama peab nö jo-jo efektiga… Kui oled juba pikalt dieedil olnud, siis ilmselgelt ei saa päeva pealt astuda suurt sammu tagasi ja süüa jälle 2200 kcal ilma, et vorm jube kiiresti käest läheks. Siin tuleb mängu selline termin nagu reverse dieting (ehk siis taanddieeditamine??). See on põhimõtteliselt vastupidine sellele, mida ma tegin võistluseelselt ehk tasa ja targu toidukoguste suurendamine ja/või kardio vähendamine.
Parim on saada oma treenerilt selleks vastav kava, mida järgida seni, kuni oled taastanud oma normaalse keharasvaprotsendi ja kehakaalu. Kui oled tulemusega rahul, võid muuta kava vastavalt oma eesmärkidele. Minu eesmärk on kasvatada lihasmassi. Soovin jälle oma suurt tagumikku tagasi ja poleks paha lisada massi ka seljale.
Minu esimene toit pärast võistluspäeva, mida olen juba kuid söönud, aga armastan üle kõige!
Kindlasti ei asu ma suure hurraaga bulkima, sest rasvamassi püüan ma hoida siiski tervisliku minimaalse juures. Soovin hoida võimalikult lean physique’i, samas taastada oma jõudu ja lihasmassi. Siit edasi lähen ma ikkagi väga tervisliku toitumisega, kuid söön lihtsalt rohkem. Ma pole olnud kunagi rämpstoidu austaja ja ei plaani ka seda tegema hakata. Pigem luban enda kehale seda head stuffi rohkem ja ei ütle vahete-vahel ära ka väikesest cheatist.
Ja võistlused?
Kevadel ma kindlasti lavale ei kipu. Pigem keskendun lihase kasvatamisele, sest see on aeganõudev töö ja kohe uuesti dieedile asudes, pole sellest nagu tolku. Sügise kohta ma ei oska midagi öelda, sest ma pole kindel, kas üldse kunagi võistelda soovin. Kui olen võtnud pähe jälle lavale ronida, siis olete te kindlasti esimesed, kes sellest kuulevad.
Seega näete mind ka edaspidi Sparta Spordiklubis rauda lammutamas ja seda veel rohkema energiaga! Aitäh kõigile toetajatele, lugejatele, kes kaasa elasid, mu superägedale treenerile ja muidugi mu lähedastele! See teekond oli fantastiline ja ma olen täiesti uus inimene – tugevam, distsiplineeritum ja sihikindlam! Siit vaid kõrgemale edasi, tšauuu!
Tänusõnad
Treener – Ivar Mikk
Võistlusbikiinid – MarthaFit (õmbleja Eve Koost)
Kingad – Pole Dance Shop Eesti
Maniküür – Deivia Viira
Pediküür ja näohooldus – Liisa Helene Bartels (Helen Heinroos Hair) (sooduskood “paljasporgand”)
Vahatamine – Azalea Beauty (sooduskood “paljasporgand”)
Juuksed – Eclat Salong (juuksur Ksenija Rassadkina) (sooduskood “Eclat salong”)
LPG-massaaž – KehaSpa (sooduskood “paljasporgand”)
Kiropraktik – Tiina Mikk
MUAH – Liisa Leetma (sooduskood “paljasporgand”)
Ehted – Expressions
Grimm ja toidulisandid – MyBody.ee
Jõusaal ja kehaanalüüsid – Sparta Spordiklubi
Ilma sellise suure toetuseta poleks ma lavale jõudnud! Ma tänan kõiki südamest!
The post Bikiini fitness: 48. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis appeared first on Paljas Porgand.