Kellele on mõeldud rindade suurendamine? Mida see endast kujutab? Miks langetasin mina otsuse rindu suurendada? Sellele kõigele leiate vastuse SIIT! Selles järjepostituses teen täpsemalt juttu läbitud operatsioonist, taastumisest ja selle kõigega kaasnevast.

Operatsioon

Operatsioon leidis mul aset 07. novembril Medemis Clinic plastikakirurg dr Mare Malva käe all. Silikoonideks valisime Motiva ergonoomilised 375ml silikoonid, mis paigaldati sisselõikega rinna alt rinnalihaste alla. Operatsioon teostati üldanesteesias, mille tõttu oli kuni 6 tundi enne operatsiooni söömine/joomine keelatud. Nahk peab olema terve ning puhas. Ei tohi olla aktiivses faasis nahahaigusi ega mädapõletikulisi koldeid. Ning muidugi ei tohiks operatsioonieelsel ajal ning taastumisperioodil tarvitada alkoholi, kuna alkohol soodustab tursete tekkimist.

Kõige raskem oli mu jaoks vee joomisest hoidumine. Mõni lonksuke veel paar tundi enne oppi oli okei, aga operatsioonilauale viidi mind küll kõrbekuiva suuga. Anestesioloog uuris teistelt protseduuri läbi viivatelt arstidelt: “Mis kanalile me raadio paneme?” Ma olin juba nii uimas, et vastasin: “Paneme SkyPlusile”. Kuulsin naeru ja rohkem ma ei mäleta.

Ma ei mäleta ka narkoosist välja tulemist, kuid kuuldu põhjal olin ma maha rahustamist vajanud. Järgmine hetk ärkasin ma rinnad ees, haha! Ärgates oli tunne, nagu buss oleks mu rindkerele end parkinud. Selline surumine! Kogu ülakeha oli kange justkui oleksin kuu aega seal voodis ülakeha liigutamata viibinud. Püüdes aduda, mida ma just läbinud olen, saabus mu kõrvale taastuspalatisse teine patsient. Teda oli narkoosist just äratatud ning voodisse magama toodud. Sel hetkel sain aru, miks öeldakse, et kunagi ei tea, kuidas sa pärast narkoosi käituda võid. Üsna kiirest sain aru, et tegemist on soomlannaga, kes niisamuti tissid paigaldada lasknud. Küll too alles irnus… nagu hobune! Naeris ja tõstis häält, et tema peab nüüd tööle minema. Pakib oma asjad ja läheb Soome tööle nüüd. Ja siis lõkerdas jälle korralikult. Lõpuks suudeti ta maha rahustada ning järgnevad tunnid veetsin ma vaikselt oma kahe mõttekaaslasega. Tegime tutvust kui nii öelda…

Taastumine

Taastumise kohta olen kuulnud jutte seinast seina. Üks sõbranna suri valudesse ja oli poolinvaliid nädalaid, teine sai liikvele juba teisel päeval ja kolmas ei tundnudki kordagi valu. Seega ega ma ei osanudki midagi väga oodata. Eeldasin, et tugev ja sportlik naine nagu ma olen, on taastumine väike mure. Arvesse võtmata muidugi, et keha oli mul antud hetkel väga nõrk, sest bikiinifitness imas minust ju välja igasuguse rasva ja energia. Seega oli operatsioon pigem järjekordne ootamatu šokk mu kehale…

Haiglast koju

Iga kahe tunni tagant oli kõige toredam aeg, siis sai jälle valuvaigisteid. Mul ei liikunud käed absoluutselt. Vett andis õde mulle kõrrega ja isegi süües oli neelamine raskendatud. Kõige hirmutavam oli kurku tõmbamine, sest köhimine oleks lihtsalt piinarikas. Ka vett jõin minimaalselt, sest WC-sse saamine tundus võimatu missioon. Magada ei saanud, ärkvel olla oli raske. Nii ma tiksusin seal voodis, vahel valudest nutt kurgus. Õnneks olid töötajad superabivalmid ning tundsin, et minu eest kanti hoolt 24H.

*Soovin, et mul oleks siinkohal pilte lisada oma seisukorrast, aga kaamera oli liiga raske, et seda kätte võtta, rääkimata nupule vajutusest. Kas suudate uskuda, et isegi iPhone’i klahvlilukku oli raske avada? Seega pildimaterjal mul algushetkedest puudub sootuks*

Palatisse jäeti mind üleöö ning hommikul vara tuli dr Mare Malva mind üle vaatama. Siis eemaldati rindadelt survestav side, puhastati haavad, plaasterdati ning anti selga spetsiaalne rinnahoidja. Rinnahoidja selga panemine oli piinarikas ning ma pidin pea oksele hakkama. Rinnad ei mahtunud kuidagi sinna ära, kuigi olevat täpselt minu suurus valitud. Vaevu sain selle kinni ja survetunne oli hullem veel kui sidemega. Rindade kohale oleksin pidanud veel kinnitama sellise krõpsuvöö, mis surub rindu veelgi kokkupoole ning samaaegselt ka allapoole. Kuid ei, ma ei suutnud!

Ema tuli mulle kliinikusse järele ning töllerdaval sammul saime mu autosse. Kas tõesti on Tallinna tänavad järsku kuumaastikuks moondunud? Iga pisemgi kivi, auk ja rööbas sai mu büsti poolt üles märgitud. Ja muidugi jäi mu läpaka laadija adapter (mul on austraalia laadija) palatisse maha. Medemise töötaja oli õnneks nii vastutulelik, et viis selle mulle marsa peale, et selle kätte saaksin. Muidu oleksin voodis lesides küll igavusse surnud.

Esimesed päevad – invaliid

Esimestel päevadel olid kõige tavalisemad ja iseenesestmõistetavad tegevused järsku täiesti mõeldamatud. Nii endal kui perekonnaliikmetel oli lausa naljakas näha, kui imikustaatusesse ma tagasi olin viidud. Kas kujutate ette, et te pole võimelised:

• uksi avama
• voodisse pikali heitma ja sealt püsti tõusma
• käsi tõstma ehk peaaegu mitte midagi mitte kuskilt kätte saama
• riietuma (s.h. WC-s pükse alla saama ja üles tõmbama)
• pudelist jooma, sest see on kaalult liiga raske
• selga sügama
• ennast pesema
• seisvas asendis üle 2 tunni olema, sest liiga raske hakkab rinnus
• kraani tööle panema, seebipudelit pumpama ja WC-s vett peale laskma
• aevastama, köhima, naerma
• süüa tegema
• kõhuli ja külili magama. Minu puhul oli isegi selili magamine liiga julm, seega magasin poolistuvas asendis.

Ilma pere ja sõprade toetuseta ei oleks ma seda küll üle elanud. Kallis sõbranna Evely, kelle nimi võiks teile juba tuttav olla, käis mind esimene päev põetamas ja mulle süüa tegemas. Kammis juukseid ja tegi näohooldust. Ülejäänud aja põetasid mind vanemad… KUNI juhtus midagi kõige kardetumat!

Mu ema jäi angiini ja no kohe korralikult. Teise päeva hommikul, mil pidime kahekesi koju jääma ja ta minu eest hoolitsema, ei saanud ma ta sõnadest järsku muhvigi aru. Tal oli kurk nii mäda täis, et ei suutnud suud lahtigi teha. Ja viskas minulgi pisikese palaviku üles, mis osutus küll õnneks haavapalavikuks. Suurest hirmust helistasin kirurgile ja ta soovitas mul kaarega kodust eemale hoida, sest igasugune põletik võib osutuda mu haavadele väga ohtlikuks. Aga… aga, kus ma siis lähen? Olin ju alles välja kolinud oma korterist ja polnud veel uut ka varrukast võtta.

Siin tulevad appi kallid sõbrad me ümber, kes avaldavad tuge kõige raskematel hetkedel. Nii oli üheks neist minu kallis grimmeerija Edith Eller, kes on minu kauni välimuse taga enamikes projektides. Ööbisin tema juures paar ööd, mil ta aitas mind läbi kõigi toimetuste, tegi meile süüa (lõpuks ka mina talle), aitas mul enda välimuse eest hoolt kanda ja oli mulle suureks moraalseks toeks. Ma õppisin teda tundma nüüd veelgi paremini ja olen ma alles õnnistatud, et minu teele nii ilusad inimesed on sattunud.

Lisaks soovin tänada siinkohal üht tõelist härrasmeest, kes oli mulle iga hetk olemas – käis minuga toidupoes, et kotte koju tassida, aitas mul kolida uude korterisse, kui mina sain vaid pealt passida, sõidutas mind alatihti ja oli mulle olemas hetkedel, mil ma ei oleks osanud kelleltki teisel abi paluda.

5. päeval pärast operatsiooni tohtis end esimest korda pesta. Siinkohal kerkis mul küsimus… end? Ma ei saanud veel voodistki ise püsti, haha! Niisiis pesi mind mu hooldaja-sõbranna-grimmeerija Edith. Hästi tasa ja rindade juurest vaid veega. Tema, kõike juba näinud, ei peljanud mul ka plaastreid vahetada ja haava puhastada. Mina hoidsin oma pilgu laes, sest olen vähe tundlikum sellistel teemadel. Haavad olevat tema sõnul väga ilusad ja hästi paranenud. Ise pidin plaastreid vahetama vaid kaks korda, seejärel tuli lasta haavadel hingata ja neid õlitada ning lapiga katta.

Kuna peapesust võisin ma vaid unistada, pikad kiharad ju eksole, siis panin kiiremas korras endale juuksurisalongi aja, kus saaksin ühtlasi nautida ka juuksehooldust ja peamassaaži. Selleks salongiks sobis ideaalselt Thaya ilusalong. Olnud seal juba varem käinud, teadsin et lahkun sealt puhanud kaelalülide, muditud peanaha ja hooldatud juustega. Seejärel tegi Edith mulle kauni meigi ning tundsin end taas naisena!

Ja siis otsustasin minna ma 5. päeval pärast oppi klubi Teatrisse… HALB OTSUS! Läksin sinna vaid korra, et oma Eestisse naasnud sõpru tervitada Southern Western aftekal, aga ei kannatanud seal üldse olla. Tahtsin koguaeg vaid istuda ja kuna muusika oli päris hea, siis teised ilmselgelt rokkisid tantsupõrandat. Mind vaadati pigem kui üksildast liha, mis soodusmüüki jäetud, ning neid ligitikkuvaid isaseid ei jaksanud enam ära peletada. Seega tegin pea kohe ka minekut. Kõige jubedam oli ringi liikumine, sest iga küünarnukk justkui sihtis mul boobsidesse! Kui peaksite rahvastatud kohta sattuma, siis võtke kilp kaasa, heh.

Nädala möödudes – tagasi trenni!

Nädal pärast oppi sain ma juba end ise riidesse, süüa teha, kergemaid asju tassida, voodis rahulikult magada ja sealt välja ka. Tundsin end poolinimesena juba! Ning umbes 10 päeva pärast oppi oli enesetunne lausa nii hea, et ma ei suutnud enam kodus kopitada. Tegin visiidi kirurgi juurde, et ta mind üle vaataks ja saaksin rohelise tule taas treenimiseks. Tulemus oli tema arvates lausa võrratu ja nii ma seadsin sammud Sparta poole! Ilmselgelt ma mingit crossfiti päris tegema ei hakanud, aga tasa ja targu tegin algust kardioga küll.

Tähtis on ülakehale koormust minimaliseerida ja higistamine ka väga kasuks ei tule. Hakkasin iga päev tegema 45-60 minutit aeglase rütmiga kõrgema intensiivsusega kardiot nagu stairmaster e trepikõnd, ülesmäge kõnd trenažööril või ülesmäge rattasõit. See aitas oluliselt kaasa vedelike välja viimisele kehast. Nimelt oli mul esimene nädal kõht nii punnis ja vett täis nagu oleks ma kas A) rase või B) tänupühade kalkuni alla neelanud. Ei tea, kas kardio aitas kaasa ka taastumisele, aga pärast sellega alustamist kiirenes taastumine hüppeliselt.

Kahe nädala möödudes – jõud on tagasi… peaaegu!

Kaua ma ikka seal kardiomasinal vastu pean, kui vaade on otse jõmmile, kus kõik higimull otsa ees jõudu teevad. Nii alustasin ma kummilindiga jalatrenni juba 2. nädalal. Järgmisel korral juba kaabliga ja sealt edasi sain hakkama ka jalapressi ja muude masinatega.

3. nädalal otsustasin meessoo abiga proovida ära ka Smith masina kükid. Lahtist kangi ma ilmselgelt turjale ei saa ja ka Smithiga rakendasin rohkem ettevaatust. Jube hea tunne oli jälle kangi turjal tunda ja kükke sooritada. Ilmselgelt olid raskused hoopis teised, aga kõige tähtsam on vaikselt jälle vormi tagasi saada. Nii olengi teinud iga päev kordamööda kardiot ja jalapäeva, lubades endale 2x nädalas ka täielikku puhkust.

Rääkides igapäevaelust, siis nüüd suudan juba toidukotte tassida, saan külili magada, saan kõhuli olla, rindu masseerida ja mitte miski ei anna enam kuskilt tunda. Olen selga proovinud ka oma eelnevaid pehmeid rinnahoidjaid ja trenni brasid. Pean tunnistama, mulle meeldib! Tõesti meeldib! Mul on nüüd “loomulikult” olemas see efekt, mida ma oma push-up rinnahoidjatega alati taga ajasin! Ja mõelda vaid, et see pole veel lõpp-tulemus. Nad lähevad veelgi pehmemaks, loomulikumaks ja kaunimaks. Ma ei suuda ära oodata täielikku taastumist! Olenemata üleelatud valust ja raskustest, ei kahetse ma operatsiooni karvavõrdki!

Järgmises postituses…

Ma imestan kui paljud teist tulid mu juurde jutuga: “Mul on ka tegelikult, aga ega keegi aru ei saanudki!” või “Ma soovin ka väga panna, aga pole kunagi julgenud. Kardan, mis teised arvavad või kommenteerivad”. Tahan siinkohal rõhutada, et see otsus on VAID TEIE. Kui sina seda ei soovi, siis ära isegi mitte mõtle rahuldada kellegi teise iha. Kui sa seda oled alati soovinud, siis viska kõrvale kõikide teiste arvamused! Ilmselt nägite, mis suure pomm-uudise meedia mu tissidest tegi. SO WHAT? See tuleb ja läheb ja tore, kui enam pole muudel tähtsamatel teemadel rääkida. Anonüümsed kommentaarid? Pff, kui ma laseks neil naha alla pääseda, peaksin ma ikka nõrk naine olema küll.

Kõige tähtsam on see, et sa oleksid enda kehaga rahul. Väikesed, suured, lontis, pringid tissid. Tissid on tissid ja kuni sa oled õnnelik, siis muu ei loe! Mina olen kokkuvõttes oma otsusega rahul ja kes mu otsust ei mõista või ei toeta, siis see jääb minu võimetest välja poole ja ma olen sellega leppinud.

Järgmises järjepostituses siis juba enne-ja-pärast pildid ning juttu sellest, kuidas ma lõplikult taastusin ning kuidas mu uued rinnad mu elu muutsid… kui üldse. Ilusat nädala algust kõigile!

The post Rindade suurendamine – operatsioon ja taastumine appeared first on Paljas Porgand.

Sarnast lugemist:

1. Rindade suurendamine – kellele?
2. Eesti blogiauhinnad
3. 14.04 Kas ületreenimine?
4. Sügisele stiilselt vastu