Ma kohe üldse ei planeerinud ega soovinud sel teemal sõna võtta ja kuidagi anda tähelepanu nii totrale “skandaalile”, mis oli kuum ainult Elu24 enda portaalis ning mida ükski teine portaal üldse üles ei korjanud. Kui aga lugejad elavad mulle kaasa ja soovivad minuga sel teemal rääkida, siis ma ei eira juhtunut. Me kõik vist teame, millest jutt – Elu24 suuuuuurest “skandaalist”, et ma oma ISIKLIKKE asju julgen müüa. Sellest postitusest ei ole vaja aga eeldada nuttu ja vingu, sest targem on lihtsalt analüüsida toimunut, sellest õppida ja see seejärel seljatada. Kuna see läks aga mõnele lugejale rohkem hinge ja tekitas igati põhjendatud küsimusi, siis ma ei taha teid kollase mõju alla jätta ja räägime asjad kenasti lahti.

Riiete müük

Ma ei ole kunagi nentinud fakti, et ma müün riideid, mis enam kasutust ei leia või mõnel muul juhul on osutunud mulle ebasobivaks. Olen ka varasemalt postitustes jaganud oma suhtumist taaskasutusse. Ma ei ole inimene, kes armastab asjade üleküllust, vaid pigem naudin oma üksikuid lemmikuid, mis leiavad ohtralt kasutust. Ei armasta ka šoppamist, mispärast tekitab minus suurt stressi kui kapid on pilgeni täis riideid, mida ma pole sinna otstarbeliselt ostnud, vaid tehtud töö tulemusena saanud.

Enamik minu riideid on jäänud mulle pärast fotoshoote ja uute toodete promomist. Kui ma olen eesmärgi täitnud, promo teinud, siis on tooted 100% minu päralt tänutäheks tehtud töö eest. Sealt alates puudub igaühel mingigi sõnaõigus, mis mina OMA riietega teen. Ja see kehtib kõikide blogijate puhul. Ma olen kindel, et IGA blogija on vähemal või rohkem määral müünud tooteid, mis nad on töötasuna välja teeninud. Paljud teevad seda näiteks Buduaari turul, kuid üha populaarsem on teha seda sotsiaalmeedia vahendusel või kaltsukatel. Nii müün minagi kas pea uhiuusi või vähe rohkem kantud tooteid, mis on end minu jaoks ammendanud, pole leidnud teed minu isiklike lemmikute sekka või ei ole minu jaoks just that perfect fit.

Ilutoodete müük

Ühe asja teeme kohe selgeks. Ma pole kordagi müünud edasi kasutatud kosmeetikat ning kosmeetikat, mille kasutamist nägi kokkulepitud koostöö ette ehk siis kosmeetikat, mida ma oma blogipostituse jaoks oleksin pidanud testima. Tooted, mis jõudsid müüki olid need, mis kuhjusid mulle vannituppa ning mida ma lihtsalt ei jõudnud kasutada! Ma ei ole raiskaja, ma lausa vihkan raiskamist, mistõttu ma kasutan ikkagi avatud tooted esmalt lõpuni, enne kui järgmise järele uudishimust kipun.

Muidugi on siinkohal erandiks see, kui ma pean blogipostituse jaoks midagi katsetama. Siis teen pausi teistest toodetest ning kasutan arvustust ootavat tootesarja. Kui tooted meeldisid, siis kasutan needki lõpuni. Seetõttu ei pea te muretsema, et ma pole soovitatud tooteid proovinudki vms, sest kõik käivad enne minu pealt läbi. Seepärast on juhtunud ka korduvalt, et olen koostööst pidanud ära ütlema, sest tooted lihtsalt ühel või teisel põhjusel mulle ei sobi või ei meeldi. Ja kui neid tooteid saadeti mulle posutäis, siis need jäävadki istuma, kuni otsustan need edasi müüa.

Elu24 on varem kajastanud positiivses võtmes blogijate “turgu”, kus blogijad kõik oma asju edasi müüvad ja taaskasutusega nii asjadele uue elu annavad. Ja asju müüvad ju kõik, kuid mina olin ilmselgelt pinnuks silmis. Ju siis on andnud artiklid minust palju klikke, võtan seda komplimendina! Vähemalt sain irooniliselt naerda, kui üks Eesti tuntud moeblogija jagas InstaStorys pilti, kus müüb Elu24 poolt saadetud pusa, mida nad kõigile laiali saatsid, et samamoodi blogijatelt tasuta reklaami uuele brändingule välja imeda.

Kas oma asjade müümine on ebaeetiline?

Elu24 väidab, et asjade müük on ebaeetiline ning teeb kahju brändi mainele. Kas keegi palun põhjendaks? Kuidas saab teha reklaam brändile kahju? Kas ei ole mitte nii, et kui odavalt toote ostnud inimene seda proovib, siis hakkab ta edaspidi toodet ka täishinnaga ostma, kui alguses poleks täishinnaga julgenud riskidagi seda osta? Ja kas bränd eelistab näha oma tooteid prügikastis või pigem potentsiaalse kliendi käes, olgugi, et need on sinna käest-kätte andmise või müügi kaudu sattunud? Avaldatud artikkel mõjus mullegi ainult positiivselt. Lugemised olid pikalt kohe laes ning sooritati mitmeid oste, hehe!

Seega jääb eetika küsimus igaühe enda otsustada. Selleks peab aga mõistma blogija ja brändide vahelist koostööd, milleks on eri viise:

1. Bränd saadab blogijale ootamatult ja etteteatamata kingituse – enamasti on kingituseks toidukaubad, mille omakulu on madal, tekitab kiire emotsiooni ning mida promoda on lihtne. Ilmselgelt ei saa ükski bränd eeldada, et blogija seda kohe reklaamib, kuid toidukauba puhul on see võimalus suurim. Olgu tegemist aga ükskõik mis tootega, ei saa ükski bränd eeldada, et kingituse vastuvõtmisega (mis enamasti jõuab kulleriga kätte või antakse tootetutvustusüritustel kingitusena kaasa) kaasneb blogijal kohustus teha brändile reklaami/tööd. Kui bränd on sellise riski võtnud, siis peab ka arvestama, et toidukaubad jäävad söömata või antakse ära ning muud kasutust mitte leidnud tooted jagatakse laiali või müüakse maha. Kuna ootamatu kingitus on aga väga positiivset emotsiooni vallandav, siis tänutäheks olen alati jaganud vähemalt pilti toodetest oma InstaStorys ja tänanud brändi kingituse eest. See aga ei tähenda, et ma olen kohe need tooted läbi proovinud kuu aega oma nahal ja kiidan heaks. Kui toode ei leia kasutust (sest samaväärne toode on juba kasutusel ja tarbin selle esmalt lõpuni), siis on jõudnud toode sõprade kätte või müüki, sest ma ei salli asjade istumist kuskil kastides, kuni need vananevad.
2. Bränd pöördub blogija poole koostöösooviga – kuigi enamasti ei sõlmita selleks koostöölepinguid, siis sellegi poolest on kokku lepitud kindlad tingimused. Bränd pakub omalt poolt arvustamiseks tooteid ja töötasu. Blogija testib tooteid ja pakub vastu reklaami kokkulepitud korras. Ma olen saanud niiii palju pakkumisi igasugustele koostöödele, kuid vastu võtan tõesti vaid need, mille arvustamine annab mulle ja teile ka lisaväärtust. Kuigi jääb mulje, et minu blogist leiab ohtralt sisuturundust, siis teil pole õrna aimugi kui palju rohkem potentsiaalseid pakkumisi mulle tuleb. Seega olen läbi lasknud vaid need pakkumised, mis mind ennast huvitavad, mis on mind aidanud või mu silmi avanud ning pakuvad ka teile olulist infot. Rääkides toodete müügist, siis olen müünud ka tooteid, mille olen testimiseks saanud. Seda juhul kui mulle saadetakse näiteks kehakreeme 5 tk ning nende ainus erinevus on lõhn. Ma proovin üht ning kirjutan selle alusel ka arvustuse. Ülejäänude kohta saan arvustuse osas jagada lõhnahaistinguid. Miks ma peaksin proovima kõiki sama koostisega kreeme, kui ainus erinevus on nende lõhn. Ja nii olen ära andnud ülejäänud 4 tk ning ise kasutanud lõpuni selle ühe, mida ka arvustasin. Bränd ei ole kunagi sätestanud omalt poolt, et toodete edasine kasutus oleks kuidagi reglementeeritud. Blogija saab tooted jäädavalt endale töötasu ühe osana.
3. Blogija pöördub brändi poole koostöösooviga – sellist koostööd tuleb ette harva, aga sel juhul on see eriti olulise tähendusega. See tähendab, et olen leidnud brändi, mille tooted, teenus või väärtus osutub mulle väga vajalikuks. Sel juhul palub blogija tasuta tooteid, teenust vms ning vastutasuks jagab seda lugejatega ilma igasuguse lisatasuta. Näiteks võite samal põhimõttel varsti oodata arvustust dr. Hauschka looduslikule mineraalmeigitoodetele, sest seda soovitasid mulle lugejad ning esitasid soovi ka arvustust näha. Sellisel juhul on ilmselge, et blogija palub endale vaid asju, mida ta ka väga vajab ning mitte mingit ära kinkimist või edasi müümist ei toimu.

Marimell on mures

Kui teised blogijad olid pigem hämmingus antud artiklist ning pidasid seda totraks, siis oskas Marimell teiste seast ilusti silma paista. Läinud kollase vooluga meeleolukalt kaasa, ilmus üsna pea ta blogis tekst:

Viimased päevad on blogijate hulgas kirgi kütnud teema, et Paljas Porgand müüs talle sponsorkorras antud asju, läks ahneks ja tahtis teha iga püksipaari ja kreemitotsiku rahaks – kas see on eetiline või mitte? Kas blogijaid peaks juhtima mingi eetikakoodeks, millest tuleks blogima hakates kinni pidada või peaks kõik olema vaba nagu praegu?

Kui nüüd päris aus olla, siis on olnud piinlik lugeda neid kirjutisi. Piinlik on olla blogija, nö samadel tingimustel. Kui üks blogija teeb sitta, kannatab kogu blogimaastik. Nii lihtsalt on. Turundajate jaoks pole vahet, kas sa oled Paljas Porgand või Mallukas, marimell või Lipsuke – kui turundaja kuuleb blogija, siis tal tekib ettekujutus sellest, mida ta meediast on näinud. Ja kui ükskõik milline blogija ei ole seal positiivses toonis mainitud, kannatavad tegelikult kõik.

Nagu eile üks sõber ütles – porgand on praegu terve peenra täis pasandanud ja tuulega on see laiali kandunud ka kõikidele teistele peenardele. True that!

Kus on alles julge ütlemine. Kas enne mõeldakse ka, mida suust välja paisatakse? Kas tõesti on kollane ajakirjandus justkui piibel, mida uskuda? Sest Marimell tunnistas ka ise, et on oma asju müünud. Miks siis olen mina peenrale haisu lasknud? Vähemalt võttis üks ta lugejatest minu seisukoha kenasti kokku:

Ma leian ka, et blogija teeb, mis tahab, kui just konkreetselt seadust ei riku.
Ropendamine blogis on mu jaoks isiklikult inetum, kui asjade müümine. Kui ettevõte pole lepingusse punkti pannud, et ei tohi asju müüa, siis on see ettevõtte probleem.
Mulle tundub, et kadedusega on tegemist, sest miks üks võib tasuta kräppi müüa ja teine blogija, kes saab kallimat kraami, kalli hinnaga müüa ei tohi nalja teete või? Kui leiate, et müümine on tabu, siis pole siin vahet, kas müüd seda 50€-ga v 1€-ga
Et teeme koodeksi nii nagu selle loojale see kasulikum on see teema ajab niiiiiii naerma ikka. Ma ei leia ka, et Porgand blogijate marki maha teinud on. Ma võin tavainimesena mitu blogijat nimetada, kes on marki maha teinud ja ütleme nii, et ega Marimell ise süütuke siin pole. Seda silmakirjalikum on sellist postitust kirjutada

Nägin postitust ja ei viitsinud mitte väljagi teha. Üsna pea esinesin Karjääriseminaril motivatsioonikõnega ning publiku seast tagareast silmasin mingi aeg Marimelli. Samal õhtul kirjutas ta mulle FB-sse. Minu vastus tegi ta aga hingetuks, mispeale ta otsustas kirjutada minust juba jälle postituse, tunne end või superstaarina, haha:

Käisin täna Töötukassa mingil korraldatud üritusel, kus esines ettekandega ka Paljas Porgand, kus ta rääkis kuidas ta on jõudnud blogiga sinna kus ta täna on. Väga asjalik jutt, aga teda kiites, sain sõimata.

Ta rääkis, et tuleb teha seda, mis meeldib ja mitte kuulata teiste arvamust, teha väikeseid samme suure eesmärgi nimel. Tema ei teadnud kunagi blogimisega alustades, et annab välja raamatu või kolm ja et need kõik väikesed sammud on eesmärgi nimel avada kunagi oma restoran.

Absoluutselt tõsi ja megaäge! Kui ma talle õhtul Facebookis kirjutasin, et käisin teda kuulamas ja lahe, kuhu ta on selle “tee mis meeldib” suhtumisega jõudnud, et tema blogist on saanud kanal reklaamihuvilistele.. siis preili vastas mulle üsna otsekoheselt, et olen lihtsalt kade. Ja üleüldse olen ma talle täiesti vastumeelne inimene. Hm.. sest ma julgen teha ja olla teisiti kui tema või..?

Ma ei saa väga hästi aru, mille peale ma kade olen? See, et ma julgesin eetikateemat puudutada ja mõni päev varem pärisin tema Facebooki lehel aru tema Elu24 pressinõukokku kaebamise kohta, teeb minust kohe kadeda? Ma ei saa aru. Ma ei oska vist olla kade.

Antud hetkel olen ma lihtsalt natuke hämmigus, ta on jätnud tegelikult siiani väga malbe ja toreda mulje, mitte et õelutseks kuskil nurgas. Äkki ta on ise kade? Aga endiselt, ma ei saa aru, mille peale üldse kade olla. Nii mul kui tal. Elu on elamiseks ja inimesed on erinevad oma eesmärkide saavutamisel.

Väga hästi kirjutatud, viis pluss. Kenasti kallutatud informatsioon. Mul tekib küsimus, miks ei võinud ta aga täiesti ausalt jagada oma lugejatega meie vestlust, et kõik ikka näeksid, mis seal toimus? Minu vastus oli silmakirjuliku kiituse peale, olnud just mind oma postituses materdanud ilma igasuguse põhjuseta:

Ma ei keskendu oma blogis teistele. Ma ei keskendu ka eraelus teistele. Miks raisata oma elu, energiat ja aega teiste tegemistes nuuskimiseks. Saan aru, et Marimelli blogi on natuke nagu Elu24 – täis skandaale ja halamist – kuid mina sellist negatiivsust ei kannata. Veel vähem kannatan seda, kui selja taga räägitakse üht ja näkku teist. Ma ei karda olla aus ja seda paljud mu lugejad just hindavadki. Samamoodi ei karda ma oma aususe tõttu teistele mitte meeldida, sest see on paramatus.

Lugejad palusid mult selgitust kogu “skandaalile” ja vaid seepärast sündis ka see postitus. Ma loodan siiralt, et see on viimane omataoline, sest ma tunnen, kuidas see sõi mu energiat, mida oleksin saanud pigem positiivsetesse tegudesse investeerida. Pole minu stiil blogis skandaalitseda, oma elu taga nutta ja teisi halvustada, vaid pakkuda teile inspiratsiooni, motivatsiooni ja ideid oma elu parandamiseks. Aitäh kõigile armsate kirjade eest! Positiivsuse jõud on märksa tugevam!

The post Inimliha on kõige magusam! appeared first on Paljas Porgand.