Alates 17. märtsist sai minust ema, kui võtsin oma hoole alla imeõrna hinge nimega Elli! Kirjutasin tema kojutoomisest ja meie esimesest kokkupuutest lähemalt SIIN! Tegemist on varjupaiga kassiga, kes oli oma päästjate hoole all juba aastake julgust kogunud. Varjupaigas igati tubli ja paimaias, kadus Elli koju tulles aga nagu tina tuhka. Vahel ei näinud teda päevi, teine kord kuulsin kui pisike käis toidukausse tühjendamas ja seejärel liivakasti täiendamas. Kui ma olin lasknud Ellil juba piisavalt omaette olla ja uue keskkonnaga harjuda, siis võtsin poolteist kuud hiljem ohjad enda kätte ja missioon: “Elli, luba mul end armastada!” võis alata!

Diivan pahupidi

Algselt oli Elli lemmikpeidupaigaks mu voodialune, kuni ma magamistoa ukse ta eest sulgesin ja ta elutuppa meelitasin. Sest noh, olgem ausad, ei taha keegi meist öösel ärgata lõhna peale nagu oleksid kuutõbisena öise rännaku loomalaudas lõpetanud. Oli kord, kus magamistoa uks oli tuuletõmbusega kinni öösel läinud ja Elli ei osanud suure häda peale midagi ära teha kui mulle voodi alla sõna otseses mõttes plahvatada. Kuna mul pole just kitsas üheinimesevoodi, siis oli see kakakoristus omaette elamus võiks öelda.

Nii pea kui magamistuba oli suletud, leidis ta uue asemiku, milleks sai, üllatus-üllatus, diivan! “No mida ma sinuga peale hakkan, Elli?”. Seal suutis ta peita end kena kuu, kuni ma enam ei kannatanud oma armastust vaos hoida. Otsustasin asjatundjate soovitusel ta sealt kinni püüda ning diivanialuse talle sulgeda heaga! Kinnipüüdmise saaga nägi välja nii:

1. mopiga lükkasin ta diivani alt välja
2. diivani teisel pool otsas oli mu sõber valmis teda tekiga kinni püüdma
3. nii pea kui Elli oli valmis diivani alt panema jooksu järgmisesse peidupaika, viskas sõber talle teki peale, mille peale imelikul kombel kassid tarduvad
4. Võtsin Elli tekiga sülle ja  paitasin teda esimest korda
5. *õnnepisarad ja häirivad nunnutamishääled*

Mul käed värisesid Ellit katsudes, sest armastus selle imeilusa ja armsa looma vastu on üüratu. Selline tunne nagu laps oleks pärast sünnitust sülle antud – ok, võib-olla liialdan, sest 9 kuud ma Ellit kahjuks või õnneks oma üsas ei kandnud. Aga te saate mu mõttest aru – tunne oli imeline!

Pärast seda oli aeg Elli eest diivanialune sulgeda, et ta õpiks toas ringi käima ja ei poeks peitu koguaeg. Surusime mu kaunid dekoratiivpadjad diivanialuse ette kortsu kinni, mille vaatepilt pani mu südame verd tilkuma. Juba paari tunni möödudes, surus Elli end sealt läbi. Sain aru, et see ei vii kuhugi, kui ma just betooniga diivanialust ruumi kinni pole valmis valama. Seejärel otsustasime pöörata diivani külili nii, et tal lihtsalt ei olegi alust, kuhu peituda. Success!

Selle peale oskas Elli end peita veel vaid kardinate taha ja tugitooli alla, mis ei olnud kumbki väga kindlad varjualused ja kuhu pääsesin ka mina vaevata ligi. Nii hakkasin käima aina rohkem Elliga rääkimas ja teda õrnalt paitamas. Nägin kohe, et paitamine talle meeldib, kuid sellegipoolest ta mu silme ees liikvel ei olnud ja pai nuruma ei tulnud.

Esimesed paihood

Kuni siis üks päev, mil Elli tuli mind magamistoa ukse lävele piiluma. Lähenesin talle vaikselt, hirmuäratav savimask näos, ja ulatasin ta suunas oma käe. Elli ei pannudki jooksu vaid surus oma karvase lõua ettepoole, püüdes mulle kehakeelega öelda: “Tavai, kuhu pai jääb?”. Ja ma saingi talle pai teha! Ja oi kui palju pai teha! Me kurameerisime oma 40 minutit kohe kindlasti ning mul õnnestus see õnnis moment ka InstaLive’i saada. Elli viskas end lausa selili, kõht taeva poole, ning mul õnnestus esimest korda tema uskumatult pehmet ja karvast kõhualust kratsida. Kas siit võib järeldada, et Ellile meeldivad maskid, hmm…

Tegelikult mitte, sest neid paihooge hakkas ette tulema üha sagedamini. Küll lähenes ta mulle juba kööki ja vannituppa, et emme teda üle kere korralikult kratsiks. Ma armun sellesse pisikesse neidu iga päevaga üha rohkem ära. Tänaseks päevaks käib ta koguaeg mind piilumas, sööb mul käest vabalt, lubab endale koguaeg pai teha ja käib seda mitmeid kordi päevas ka küsimas. Sülle ei anna ta end aga kohe üldse ning ise ei roniks ta sinna viimases hädas ka mitte.

Esimene arstil käik

Oh seda kardetud päeva, kui pead oma pesamuna arsti juurde viima. See tähendab taaskord tema kinnipüüdmist, veriseid käsi ning valutavat südant. Ok, päris nii julmalt meil see lahing ei lõppenud, aga kriimud sain kätele küll. Elli sai kardina tagant teki sisse püütud ja otse puuri pandud. Külastasime PetCity loomakliinikut, mille kohta olen seni palju häid sõnu kuulnud. Esmalt ootas meid ees grooming ehk lahtise karva kammimine, sest kodus ta mind kammiga ligi veel ei lase. Pärast 30-minutilist “juuksurit” läksime edasi kliinikusse, kus ta sai oma vaktsiini ning tervisekontrolli. 2 nädalat enne kassi vaktsineerimist tuleks talle anda ussirohtu. Minu jaoks tuli uudisena, et seda võiks anda loomale pidevalt nii iga 3-6 kuu tagant, olenevalt kui palju ta välitingimustes aega veedab. Ainus viis, kuidas Elli seda sööma panna on see liha sisse ära peita.

Kui ta mul kodus märuldas ikka kõigele vastu, siis arsti juures oli ta kohe hoopis teine kiisu. Oleks ta mul kodus ka vaid selline! Kus alles lasi end sülle võtta, igalt poolt uurida, paitada, karva kammida ja isegi hambaid harjata! Vaktsiini tegemine oli lust ja lillepidu ning kõik kiitsid teda, et kus on alles rahulik ja armas kass. Pealegi oli mega tore kuulda, et tal on tervisenäitajad kõik korras ning lisaks on ta ka väga heas vormis! Ainult üks mure pandi südamele. Nimelt esineb Ellil hambakivi. Nagu inimeste puhulgi, tekib see kassidel siis kui toidujäägid jäävad hammastele. Mul vedas, et kohapeal oli ka hambaarst olemas, kes siis vaatas Elli kihvad täpsemalt üle ning andis soovitusi olukorra parandamiseks:

1. igapäevane hammaste pesemine – sellega tuleks looma puhul alustada juba varajases eas, et see muutuks harjumuspäraseks. Kui aga pole veel alustanud, siis tuleks alustada tasapisi ja looma iga pesu järel premeerida. Alustada tuleks sõrmeharjaga ning kui loom on juba harjunud ning laseb ligi, tuleb kasutusele võtta hambahari. Hammaste pesemiseks on lemmikloomadele mõeldud spetsiaalne lihamaitseline hambapasta. Kohe kindlasti ei tohiks kasutada inimestele mõeldud floori sisaldavaid hambapastasid! Kliinikust soovitati mulle kaasa Virbac Animal Health Toothpaste Kiti. Ega kodus me selle pesemisega väga hakkama esimesed päevad ei saanud, aga ma ei andnud alla ja täna saime kõik kikud puhtaks pestud!
2. spetsiaalsed maiused või krõbinad – hambakatu vähendamiseks on olemas spetsiaalsed nahast luud, maiused ja suuremad tugevamad krõbinad, mida närides lemmiklooma hambad puhastuvad. Siiski ei asenda need igapäevast hammastepesu. Ei soovitata ka loomaluid anda närimiseks, sest need võivad põhjustada hammaste murdumist ja tõsiseid seedetrakti häireid. Mina ostsin Hills T/D Dental Care krõbinaid, mida lisan natuke tema igapäevastele Aatu krõbinatele.
3. toidulisandid – lisaks on mugav ja kiire viis hambakatuga võitlemiseks panna söögi ja joogivee sisse vastavat pulbri kujul toidulisandit. Lisan ühe imetillukese kulbitäie ProDen Plaque Off pulbrit päevas kas vee sisse või krõbinate peale.

Arst palus tulla poole aasta pärast tagasi kontrolli, et vaadata Elli suuhügieen üle. Tegin kogu külastusest ka laivi ning loodan, et teil oli tore ja kasulik seda vaadata. Jätke mulle kommentaar, kas soovite ka järgmisest külastusest laivi näha!

Elli lemmikud

Samal ajal kui mu printsessi poputati, leidus mul täpselt 30 minutit, et Elli igapäevaseid eluks vajalikke varusid täiendada. Nüüd olen juba teadlikum kassiema ja mõtlesin jagada teiega Elli lemmikuid:

• kuivtoit – Aatu on ainus kuivtoit, mida proovinud, kuid mille väljavahetamisele isegi ei mõtleks. Elli armastab maitset ja mina kvaliteeti
• konservtoit – jällegi Aatu samadel põhjustel
• maiustused – Boxby maiused
• mänguasjad – Elli pole väga suur mänguasjade armastaja, küll aga on talle tekkinud üks vaieldamatu lemmik hiireke, mis ise põrgatab ja piuksub
• kraapimispuu – kahju, et ma ei ostnud talle kinnise pesaga puud, seal oleks ta ehk rohkem. Aga kraapida armastab ta oma praeguselgi puul väga!
• liivakast – ma ei soovitaks kellelegi lahtist liivakasti. Elli nurgaliivakast on kaane, ukse ning õhufiltriga, hoides niigi väikeses korteris ruumi kokku ning minimaliseerides halva lõhna ja graanulite laialikandumist.
• kassiliiv – mul on olnud terve elu kassid ning tean, kuidas nad graanulitega pudistada võivad. Loomapoes soovitati mul kasutada naturaalset biolagunevat paakuvat kassiliiva ning ma pole ühegi teise brändi poole alates sellest ajast pöördunud.
• Feliway difuusor– kuna Ellil läks kohanemisega aega ning hoidsin ka teid sellega kursis, siis sain mitmelt lugejalt ja sõbralt soovituse kasutada Feliway difuusorit. See on kassi näopiirkonna feromoonidele sarnane ohutu lahus, mis loob kassidele heaolu- ning rahutunde, alandades stressi. Esimesel päeval, kui difuusor seinas oli, muutus Elli käitumine drastiliselt. Päris naljakas oli lausa, kuidas ta kräunus ja liikus terve päev korteris ringi. Ta justkui oli selle imevahendi otsingul. Järgmiseks päevaks juba kisakoor õnneks vaigistus.

Kodu karvatuks

Teades, et kassikarvadest saab mu igapäeva needus, tellisin endale Euronicsist juba ette eriti vinge ja innovaatilise robottolmuimeja, mis jõudis lõpuks poodidesse ning ka minu koju! Robottolmuimeja Miele Scout RX2 Home Vision on robottolmuimejate ema (milline väljend!). Sel on olemas lisaks põhilisele, mis on ilmselgelt automaatne tolmu imemine, ka nii palju lisafunktsioone:

• Home Vision: kahte eesmist kaamerat saab kontrollida igal ajal, kui ise kodus pole. Kuigi see on rohkem mõeldud puhastustegevuse jälgimiseks, siis mulle meeldib mõte, et ma näen Ellit ka siis, kui mind parasjagu pole. Meenutab natuke “Pets” animafilmi, kus näitab, millega loomad tegelevad, kui pereliikmeid kodus pole. Eriti hea ka reisimise ajal oma pisikesel silma peal hoida.
• 3D Smart Navigation: kaks eesmist kaamerat tuvastavad automaatselt kõiksugused eesolevad takistused. Erinevalt varasemast robottolmuimejast, see ei põrka vastu mööblit ning ei aja Elli mänguasju alla.
• Spot-režiim: Scout RX2 eemaldab ka sihipäraselt manuaalselt seatud väikestelt pindadelt (180×180 cm). See on mu lemmikfunktsioon, sest Elli liivakastiesine on koguaeg puhas!
• Auto-Mode: lahkub oma laadimisjaamast, puhastab soovitud põrandapinnad ja lõpetuseks suundub tagasi oma laadimisjaama. Kui akust ei peaks pindade puhastamiseks piisama, katkestab see oma puhastustegevuse, et akut laadimisjaamas laadida, mille järel jätkab puhastamist täpselt samast kohast, kust ta oma töö pooleli jättis. Eriti armas oli vaadata selle laadimisjaama tagasisuundumist, sest ta võttis selleks reaalselt kõige kiirema trajektoori, sõtkudes nii diivani alt ja lauajalgade vahelt otse jaama.
• Robottolmuimeja manuaalne juhtimine: kaasasoleva kaugjuhtimispuldiga saab robottolmuimejat individuaalselt juhtida soovitud pindadele.
• Turbo-režiim: kui külalised on kohe ukse taga, siis turbo-režiim võimaldab 50% kiiremat puhastust.
• Vaikne režiim: kui soovid rahulikult lõõgastuda, kassi mitte ehmatada või last mitte äratada, siis kodu saab vaikse režiimiga ikka puhtaks!
• Puutetundlik juhtpaneel: kõigest kahe puudutusega ekraanil, saab valida soovitud puhastusprogrammi.
• Mobiilne juhtimine: tolmuimejat saab mugavalt äpist juhtida

Tean, et esimene küsimus on, kuidas Elli sellele reageeris. Eks ta jooksu pani muidugi, aga mingit terrorit see talle ei põhjusta. Vahetab lihtsalt vastavalt asukohta, kui tolmuimeja jälle külje alla poeb. Vähemalt on põrandad koguaeg puhtad – eriti aegadel, mil loomad karvu ajavad!

Mainiksin ära, et Iisraeli postitus pole mul ununenud. Ootan videograafilt vlogi lõplikku versiooni, et sellega üheskoos blogispostitus teha. Kuigi varsti juba uuele reisile, siis loodan siiski Iisraeli postituse ka kiiruga purki saada! Kui teile meeldivad postitused Elli kohta, siis andke sellest märku, et teaksin kas lahata meie pereelu blogis või mitte. Olge kallid edasi!

The post Me õppisime teineteist armastama! appeared first on Paljas Porgand.