Vau, tripist juba kuu aega möödas! Küll on kahju, et postitus niiii kaua viibunud on. Lükkasin seda aina edasi, et postitus koos VLOGiga välja panna, kuid sellele projektile pidin olude sunnil cancel üldse panema. Nii igapäeva- kui reisivloge saate edaspidi minult ja Roometilt nautida! Kes aga soovib näha videoid ja rohkem pilte ka Iisraeli reisist, siis leiate ohtralt materjali mu InstaStory hightlightsidest SIIT ja SIIT!

Miks just Iisrael?

Esimene küsimus, mida mult küsiti, kui avalikustasin oma uue reisisihtkoha: “Miks Iisrael? Seal ju praegu nii ohtlik!” Vastus on lihtne – ma ei tahtnud reisida ühtegi mainstream kohta see kord, vaid kuhugi hoopis mujale. Ja no millal veel kui mitte sel ajal, sest Iisraelis oli nii klimaatilises kui sõjalises olukorras parim aeg – kumbki polnud veel piisavalt kuum! Nii saime täiesti ohutult ära nähtud selle maa ilu. Pealegi saime me AirBalticuga otselennu Tallinnast Tel Avivi läbi Riia. Tegemist on AirBalticu uue sihtpunktiga. Kes see ikka tunde lennujaamas istuda viitsib?

Põhiteadmisi Iisraelist

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas, mille piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon, Egiptus ning Palestiina. Iisraeli elanikkond on u 8,55 miljonit inimest, mis jaguneb järgmisteks rahvusgruppideks:

1. 75,3% juudid
2. 20,5% araablased
3. 4,2% muud rahvused

Iisraelil on maalappi 20 770 km², mille pealinnaks on Jeruusalem. Riigikeelteks on heebrea ja araabia.
Ajavöönd on neil sama ning rahaühikuks uus seekel (NIS), mis on võrdne 0,24 euroga ehk siis 1 EUR = 4,21 NIS.

Ma pole kunagi olnud kuurorti-tüüpi-reisija, kes ostab puhkusepaketi ja siis nimetab reisimiseks ühe kohal peal vegeteerimist. Kui ma tahan siiski öelda, et ma olen riiki külastanud ja näinud, siis ma pean seda ikka ka tõeliselt nägema ja kogema.

Nii sai ka Iisraeli puhul võetud ette suuremat sorti trippimine. Reisi eesmärgiks oli võimalikult vähese ajaga näha võimalikult palju, samas võttes vabalt ja nautides aega igas linnas. Pärast suuremaid arvutusi ning uurimisi valisin välja külastamiseks viis suuremat lokatsiooni:

1. Tel Aviv
2. Akko/Acre
3. Haifa
4. Surnumeri
5. Jeruusalem

Kuna soov reisi kogemusi ning kogu ilu teiega jagada oli suur ning ma olen tugev ekstravert, siis sai kaasa võetud ka reisikaaslane, kes oleks easy-going ning oskaks teha pilti ja videot. Varasema kogemuse põhjal valisin ma selleks Rasmus Kooskora, kes käis minuga kaasas ka Soomes bikiinifitnessivõistlusi jäädvustamas (vaata postitust SIIT!). Pealegi on meesterahva juuresolekul sellises riigis kohe palju turvalisem tunne olla. Ja ütleme nii, et nalja meil sai!

Iisraeli köök

Ilmselgelt on erinevate toidukultuuride avastamine minu jaoks üks olulisemaid punkte reisimise juures, sest noh #foodielife. Ma armastan toitu, sellega eksperimenteerimist ning selle maitseelamuste nautimist. Ja Iisrael on foodie’dele kindlasti üks meelispaiku, sest ilma liialdusteta – iisraeli köök on to die for!

Tripi lõpuks jäi mulle mulje, et sealne rahvas on küll põhiliselt taimsete toitumisharjumustega, sest menüüs oli raske leida loomseid valguallikaid. Harva kui kuskil oli olemas loomaliha, kana ja kala. Menüü oli põhiliselt üles ehitatud süskadele ja rasvadele ning valgupuudus andis reisi lõpuks tunda, sest kala oli seal hirmkallis ning mitte kõige isutavam. Ärge saage valesti aru, ma ise olen täielik taimse toidu fänn, kuid oma valgud saan ma siiski kalast enamasti kätte, kombineerituna taimsete valguallikatega.

Iisraeli rahvusköök koosneb põhiliselt toitudest, mis on toonud sinna juudi rahvus. Paljud toidud on omased lähis-ida köögile nagu falafelid, hummus, shakshouka, shawarma, kuskus, pita ja za’atar. Neid võis reaalselt igalt poolt saada. Nagu teate, siis ma olen totaalne hummuse ja falafeli fänn ja sealsed olid parimad, mis ma elus saanud olen. See hummus oli lihtsalt nii ulme hea, et mul polnud probleemi seda iga päev seal süüa.

Kindlasti soovitan ära proovida ka shawarma salati pitaga, mis on põhimõtteliselt nagu kebab (me võtsime ainult kana) koos hummuse ja erinevate salatitega. Kõrvale antakse soe pita sai, mida saab siis täita kastmete, hummuse ja shawarmaga. Paljudes kohtades serveeriti täpselt samamoodi ka falafeleid ja, damnnn, sellest sai vist mu lemmiktänavatoit üldse!’

Veel üks põnev roog ning meie kõige esimene maitseelamus Iisraelis oli shakshouka – pošeeritud munad tomatikastmes, tšillipipra, sibula ja vürtsköömnega. Sellest on loodud igasugu modernseid variatsioone, kuhu on lisatud grillitud baklažaani, kitsejuustu, halloumit, pestot, pähkleid jne. Saada oli ka vegan variante punaste ubadega. Eestlastele väga mitteomapärane hommikusöök, kuid kindlasti tasub proovida!

Iisraeli köök armastab värskust ja ka nisujahu. Igale söögile pakuti kõrvale ohtralt salatit ja köögivilju. Nad armastavad oma baklažaani, mis on paraku ka minu lemmikköögivili. Kahjuks aga armastavad nad täpselt sama palju õli ja rasva, mis teeb ka kõige tervislikuma toidu pahatihti ebatervislikuks. Seega soovitan alati paluda õli ja kastmeid kõrvale kui vähegi võimalik. Toidu kõrvale pakutakse alati ka supermaitsvat sooja pita saia. Seega soovitan mitte tellida wrappe ja pitat, sest seda tuuakse kõrvale niikuinii.

Magusat on neil ka väga palju head. Imestan et terve reisi aeg ei tellinudki ma kordagi magustoitu. Ühel ööl käisime väljas seda n-ö jätsirulli proovimas ja teine kord kaevusin ma sisse Rasmuse jäätisega kreppi, mis oli liiga magus, et üksi seda hallata. Nende rahvusmaiuseks võiks lugeda halvaa ja baklava, millele oli turul pühendatud hirmsuur osa. Baklava on rikkalik garanteeritult diabeeti põhjustav maiustus, mis koosneb pähklite ja siirupi või meega täidetud filotaigna kihtidest, mida omakorda hoiab koos siirup või mesi, milles seda immutatakse. Neid oli igasugu eri maitseid ja vorme ning need kõik maitsevad kahtlemata imehästi, kuid ma tahtsin veel elavana tagasi jõuda, mistõttu nendega päris korralikult patustama ei hakanud.

Sama kehtib halvaa kohta, mida sai vaid näpuotsaga proovitud, kuigi nende kohalik “halvaatehas” teeb kogu maailmale silmad ette. Halvaa põhilisteks koostisaineteks on pähklivõi ja suhkur, mis teeb sellest väga pahatahtliku maiuse. Ka halvaad leidus seal iga eri maitset ja eri kujul, kuid suvi on ees ja ei saa seda bikiinikeha päris maha ka süüa ju!

Tel Aviv

Tel Aviv-Yafo ehk Tel Aviv on suuruselt teine linn Iisraelis, mida ÜRO ja enamik maailma riike tunnustab Iisraeli pealinnana. Tegelikkuses on selleks siiski Jeruusalem. Lennureis kestis kokku täpselt 5h ning maandusime 04:10 Tel Avivi lennujaamas. Saime mõlemad esimest korda tunda business classi võlusid, hehe. Suurim boonus selle juures oli muidugi lennukis pakutud tõesti maitsev toit ning võimalus Riia lennujaamas väikese pausi ajal nautida juustuvalikut ja puuvilju!

Maandudes olid meie käed täiesti valla. Meil polnud võetud ühtegi hotelli, transporti ega midagi. Hüppasime esimesele rongile ja kolisime end kohvritega kesklinna. Seal hakkasime panema paika plaane juba ööbimiseks ning autorendiks, et oma tripile tuurid sisse saada. Valisime autorendiks Sixti, mida ma tõõõõõesti mitte kellelegi ei soovita! Postituse lõpuks saate vastuse juba pea kohale kerkinud mullile küsimusega: “Miks?”

Ööbimised võtsime kõik samal päeval läbi Airbnb või Booking.com-i, et hoida kaardid võimalikult avatud. Esimene päev vaatasime me Tel Avivi linna peal ringi ning käisime ka rannaäärse läbi. Tel Aviv ei avaldanud meile esmalt väga muljet ning otsustasime selle vanalinna ja ümbruskonda avastada pigem viimasel päeval, kui naaseme sinna kojulennu jaoks. Sellegipoolest jõudis Tel Aviv meile natuke ka käru keerata.

Nimelt juba teisel päeval tõmmati meid lukku ära. Sõna otseses mõttes. Parkinud auto raske vaevaga kahe posti vahele, et korra nurga pealt kohv ja hommikusöök haarata, tõmmati juba meie autole ketid tabalukuga peale! Ilmselgelt me heebrea keelt päris emakeelena ei valda ja ei mõistnud, et tegemist on korterielanike parkimiskohtadega. Nii algas saaga: “Kelle käes on luku võti?” Käisime mööda kortermaju ja tagusime ustele. Keegi ei avanud, kuni ühe korteri uks oli pärani lahti. Astusime kind of sisse ja, joppaidii, oligi õige kurinahk! Briti naine, kes tahtis meile õppetundi anda, kuid üsna kiirelt vabandas ka ise ja andis meile oma korteri- ja autovõtmetega võtmepuntra, et me end rakmeist vabastada saaks. On ikka usaldust ma ütleks…

Reisi lõpus võtsime korralikult aega, et näha Tel Avivi kesklinna, vanalinna ning külastada ka turuplatse. Armusime mõlemad sellesse linna ära! See oli justkui suur metropol, mis peitis endas pisikest gemi – Jaffa vanalinna. Vanalinn oli väga ilus ning pakkus mulle kui foodiele tohutut elamust! Väga palju armsaid kohvikuid, restorane ja baare igal tänaval. Läbi vanalinna jalutades jõudsime müüri äärde, kust avanes imeline vaade rannikule ning Tel Avivi kesklinnale. Kes kunagi Tel Avivi külastavad, siis sealt lihtsalt peab ühe päikeseloojangu ka sisse hingama. Vaade oli vapustav!

Veel soovitan kindlasti külastada Sarona turgu, mis on justkui iisraelipärane Balti jaama turg. See näeb uskumatult sarnane välja, on samamoodi tänavatoidul põhinev ning peidab endast meeletult palju ägedat šoppamismaterjali. Sealt saime kaasa ostetud ka reaalselt SUURIMAD, VÄRSKEIMAD ja PARIMAD datlid, mida ma foodie‘na kunagi näinud ja saanud olen. Need jumbo datlid olid lausa nii pehmed, et suhu pannes sulasid kohe ära. Ja rääkimata sellest, kui magusad need veel olid. Võtsin neid mõnusalt koju kaasa ka ja panin soovituste kohaselt külma. Maitses täpselt nagu jäätis!

Haifa

Tel Avivist mitte kaugele jääv suuruselt kolmas linn Haifa meelitab külastajaid ligi tuntud Bahá’í Gardens’itega. Nii võtsime meiegi selle teekonna ette, kuid juhtus nii, et just need kaks päeva, mil me seal kandis olema pidime, olid aiad avalikkusele suletud. Oh seda vedamist! Need on need hetked, mil oleme tänulikud oma otsusele mitte liialt ette planeerida ja ööbimisi bookida. Otsustasime Haifa vahele jätta ja vahetult enne tagasilendu seda taas külastada.

Teisel korral see meil ka õnnestus. Jah, aiad näevad imelised välja, kuid miks ometi neid reaalselt külastada ei saa? Platvormilt avaneb vaade üle terve aia, kuid väravatest sisse ei pääsegi. Oh, kuidas oleks tahtnud seda ilu ka lähemalt silmata ja pildistada. Mõelda vaid, kui meeletult palju nende aedade eest igapäevaselt hoolitsetakse, et neid vaid kaugelt korra imetleda saaks.

Acre

Acre ehk Akko oli vast minu lemmikpaik Iisraelis! Tegemist on iidse sadamalinnaga, mida kaunistavad linnavaremed ja uskumatult hästi säilinud suur vanalinn. Me jalutasime vanalinnas terve päev ringi ning mida rohkem aeg õhtusse tiksus, seda kaunimaks see muutus. Akko vanalinn on täis salapäraseid käike, treppe ja kitsaid tänavaid. Kõik oli uskumatult puhas, ilus ning ohutu. Inimesed olid väga sõbralikud, rahulikud ning lasid turiste endale ligi. Akko oli üldse väga autentne ning turismist nii rikkumata!

Jäime Akko hostelisse ööseks, mis oli küll meie kõige räbalam ööbimispaik, kuid samas pakkus korraliku kõhutäie naeru. Kirss tordil oli see, et vesi ei olnud käimlas just tugevama kaasatõmbevooluga, mille avastasime siis, kui Rasmus tuli WC-st välja: “Eee, ütlen lihtsalt, et ära praegu WC-sse mine. Vesi ei lähe alla.”

Ma armastasin neid Iisraeli hommikuid, mil ärkasin u kl 7, tegin kiiremad tööasjad ära, kuni Rasmus veel põõnas ning sättisin end valmis hotellitoast check-outi tegema. Hommikud Iisraelis tähendasid meie jaoks alati kolme asja:

1. mõnusat varahommikust jalutuskäiku
2. mille jooksul saame endale jääkohvid näppu – kaks kohvihoolikut nagu me oleme
3. ning mille jooksul leiame kümnete restoranide seast selle ühe sobiva, kus nautida autentset iisraeli kööki

Akkos alustasime hommikut samamoodi ning olime jõudmas juba teise punktini kui meie jalutuskäiku katkestas tugev kanepilõhn. Mõlema pilk lendas kohe meist vasakul kioski ees laua taga istuvale kohalikule noormehele, kes üldse mitte häbenedes üheaegselt nii rullis kui suitsetas jointi. Kell oli reaalselt mingi 8 hommikul… Ta märkas meie üllatunud ilmeid (mis ei saanud ka märkamata jääda) ning kutsus meid enda juurde maha istuma. Arvestades, et me polnudki veel kohalikega otseselt jutule saanud, siis ei saanud me mitte ära öelda.

Istusime ning rääkisime juttu, kuni ta oma purukotikesi paberitesse tühjendas. Tal oli justkui täitsa ükskõik, kes näeb… ka siis kui meist reidivad politseinikud mööda jalutasid. Ametnikud küsisid meilt, kas kõik on hästi, mille peale noormees noogutas ja viskas käppa neile. Ta rääkis, kuidas see on parim linn elamiseks, sest inimesed on head ja hoiavad ühte. Kuidas kõik rahvusgrupid saavad seal omavahel väga hästi läbi ning kõik teavad kõiki. Ta andis meile ka häid vihjeid, mis kohti veel külastada ning meie korisevad kõhud soovisid talle tunnise jutuajamise peale head aega.

Jeruusalem

Järgmisena viis meid pikem sõit Jeruusalemma. Mööda kiirteed olid sõidud täitsa nauditavad, sest teed on viie- kuni kuuerealised ning piirkiiruseks on 130. Nii sõitsid paljud *punastan – ega mitte ometi mina, hehe* terve kiirtee vältel 170-ga. Autode möödumised reavahetustega meenutasid üht vanimat arvutimängu Pong, kus sai ühest otsast teise sõtkutud koguaeg. Järsku saite parema pildi silme ette nüüd, heh!

Iisraeli pealinn Jeruusalem oli täpselt midagi sellist nagu mulle lapsepõlve aegadest piiblist ja kirikust kujutluspilt jäänud oli. Võtsime endale selle püha linna avastamiseks ka korralikult aega. Nii pea kui olime sisenenud linna müüridest, haaras meid sabast üks giid, kes pakkus privaatset tuuri meile.

Seni me polnudki astunud ühtegi turistilõksu, mistõttu otsustasime ka selle ära proovida ning lükkasime käed vabatahtlikena nende hammasrataste vahele. Tegemist oli eriti entustiastliku kohaliku mehega, kes pakub ühe turismifirma alt privaatseid linnatuure. Kui üldse kuskil endale giid võtta, siis just Jeruusalemmas, sest selle linna ajalugu on üüratu ning põnev. Grupituuridest poleks meie puhul juttu ka olnud, sest kuskil hordis me kellegi järgi liikuda ei viitsi ning kümne värvilise ja sulelisega igal pildil olla ka mitte.

Jeruusalemma ööelu ei tasu ka alahinnata. See oli ainus linn, kus me läksime õhtul välja sööma, nautisime paar klaasi veini maitsva toidu kõrvale ja otsustasime linna peal ringi vaadata. See oli täitsa nädala sees, aga olenemata kellast toimis veel ühistransport ning kõik bussid, trammid olid rahvast sama täis kui on jõusaalid pärast esimest jaanuari. Linn kubises vingetest välipubidest ja -baaridest ning soov kuhugi eriti kohalikku kohta maha istuda oli suur.

Niisiis strollisime mööda linna ringi, kuni ühes vaiksemas tänavas kuulsime akustilist muusikat ja lärmakamat olemist. Astusime enesekindlalt hoovi sisse, kus pikajuukselised hipi välimusega nooremad ja vanemad lõkke ääres laulsid, musitseerisid, grillisid ja jõid. Mõni manifesteeris, mõni mediteeris. Haha. Tegemist oli ameeriklastega, kes on naasenud kogudusena oma juurte juurde, kes võtsid meid avasüli vastu justkui omasid. Kõik olid nii avameelsed, õnnelikud, lihtsad ja soojad inimesed. Rääkisime seal pikemalt väga mitmega ning nautisime seda 100% autentset kogemust, mille osaks meil oli õnn saada.

Surnumeri

Surnumeri on soolajärv Lähis-Idas, mille soolsus on 340‰. Järve voolab 29 jõge ja oja, neist suurim Jordani jõgi. Väljavoolu järvest ei ole, sest tegemist on madalaima kohaga Maa pinnal. Surnumeri on liiga soolane, et seal võiks elada kalad, kuid ta pole siiski päris surnud. Avastatud on baktereid, vetikaid ja arhesid ning sissevoolavate jõgede suudmeis kasvab ka taimi.

Surnumere äärde sõitmiseks sõitsime läbi West Banki ning sisenesime Jordaania piiridesse. Seal oli puhas kõrb… temperatuur ulatus 43°C ning päike lausa kõrvetas. Sõit pakkus silmadele küll ülimat orgasmi – ühel pool laiumas rannik ja teisel pool lõputu kõrb. Me kuskil otseselt mingit peatust ei teinud, kuigi oleksime tahtnud väga Jericho ära näha. Kaardilugeja mul oli aga tsipa distracted ja vohasime sellest mööda. “Lähme siis tagasiteel läbi, eks?”

Surnumere-äärne meenutab kuurortlinna. Kui olla aus, siis mul on hea meel, et see pole täis ehitatud selliseks tõeliselt kommertslikuks kuurortiks nagu seda on näiteks Sharm El Sheikh või Tai kuurortid. Kuigi oli tipphooaeg, siis oli see inimestest võrdlemisi tühi, hotellid polnud selg selja vastu ja koht ei kubisenud kauplejatest. Väga kenasti sai rahus olla ning Surnumere mõnusid nautida.

Rääkides nautimisest, siis otsustasime oma juudijuured Jeruusalemma jätta ja võtta ka endale paariks ööks korralik hotell ning nautida “luksuslikku kuurorti elu”. Valisime selleks väljastpoolt eriti luksuslikuna näiva hotelli The Royal Dead Sea Hotel. Ok, väike ülestunnistus – see oli lihtsalt kõige odavam parasjagu, haha, ikka juudid!

Ja läksime veel juudimaks, kui otsustasime kutsuda hotelli mänedžeri endaga jutule, et uurida, kas saaksime üksteisele vastastikku kasulikud olla… noh, nagu blogijate puhul kombeks, et bartertehingut arutleda. Pakkusime hotellile omalt poolt ilusat pildi- ja videomaterjali, mis nende kodulehel ja reklaampiltidel oli iidamast aadamast, ning vastutasuks saada ilmselgelt nende parim tuba kõikvõimalike lisavõimalustega. Mänedžeril läksid silmad särama ja ta upgrade’is meid koheselt 11. korruse tuppa panoraamvaatega merele. “Teid ootab ka VIP-spaa, massaažikeskus ja õhtusöök meie restoranis.” “See käis kergelt!” vaatasime Rasmusega rahu säilitades teineteisele otsa, seesmiselt kilgates nagu 5-aastased tüdrukud.

Kolisime tuppa sisse ja jooksime Surnumere äärde, mis oli hotellist üle tee. Ma olen alati soovinud Surnumeres ujuda ja kaaluta olekut kogeda, kuid poleks kunagi arvanud, et ma reaalselt seda ka teen. Ma ei oska muud öelda, kui et see oli kõige lõõgastavam tunne. Päike paitamas keha, võisin vees vabalt oma tunnikese ulpida. Kes tahab sarnast kogemust nautida Tallinna kesklinnast lahkumata, siis pakutakse sellist uudset lõõgastumisviisi nagu seda on magneesiumsooladega vannis floating. Käisin seal hiljaaegu, kuigi seda ilmselgelt ei anna Surnumere pakutavate mõnudega võrrelda.

Jäime sinna kaheks ööks ning jõudsime lisaks Surnumere sooladele, mis põletasid silmi ja haavu, nautida ka hotellimõnusid. Võtsime seal töötajate suure soovituse peale kumbki kaks hoolitsust ja nautisime ka spaad. Ja siis nagu ikka, tuleb kätte aeg, mil tarvis lahkuda. Oleme valmis tegema check out-i ja mu naiselik sisetunne ütleb mulle, et miski on valesti… ja ega see naise kõhutunne juba tillist ei tõmba.

Meile löödi ette toa ja teenuste täisulatuses arve, mis võrdus minu pendsionifondiga, haha! Kas nüüd nutta või naerda, sest ma ei saanud üldse aru, mis värk on. Mänedžeri enam ka polnud ja keegi olukorda lahendada väga ei aidanud. Lõpuks saime selle sama tegelase kätte ja siis rääkides tuleb välja, et ta sai aru, et me küsisime lihtsalt upgrade’i, et me saaksime toota ilusaid pilte ja videoid, mida hiljem ka nendega jagada soovime. Ega nemad midagi vastutasuks ei anna, oli tema seisukoht. “Aga meil oli ju kokkulepe, kus ütlesite, et saame üksteisele kasuks olla muidugi!” Kuid paistab, et keelebarjäär on rahakotile üks ohtlik bakter, millest tasub hoiduda.

Ja nii me saimegi ämbritäie külma vett selga. Ära usalda, vaid lepi kokku kirjalikult. Õnneks tuldi meile vastu ning tehti -50% soodustus. Seega päris vaeseomaks meid ei nööritud. Ja kokkuvõttes on see vaid raha. Kogemust ei saa keegi meilt röövida! Nägimegi nüüd taas tõelised eestlased välja – krimpsus nägudega ja pahurad.

Nali ei saanud aga seal maal otsa. Mäletate Jericho osas “Lähme siis tagasiteel läbi, eks?”? Saatuse sunnil ei jõudnud me sinna ka tagasiteel, sest… meie mitte nii armas vana Sixti rendiauto Peugeot otsustas pärast kõrbes ühte mäkke sõitu pipardama hakata. Sel läks süsteem lolliks nii, et lukustussüsteem hakkas omavoliliselt plõksima, auto ei käivitunud ning meid jäeti kohe täitsa kuivale. “Mis nüüd, Rasmus? Me oleme sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, kus pole levi ka mitte!”

Ja siis startis lampi sealtsamast mäe tagant helikopter ning kohale sõitis terve A-rühm! Eeee, kas me oleme kuskil sõjaalal, oli esimene küsimus. Peatasime maasturid kinni ning neid juhtinud ameeriklased tulid meile appi. Noh, nagu teistel rahvustel ikka kombeks, mitte nagu eestlased, kes enne sõidavad sust üle, kui seisma jäävad, haha! Okok, me nii julm rahvus ka pole, lihtsalt tore iseenda üle nalja visata ju.

Krokodilliga suudeti meie auto käivitada ning kimasime kohe edasi Tel Avivi poole, mida veel enne tagasilendu 2 päeva avastada soovisime. Tegime pissi, kohvi ja bensiinipausi ning üllatus-üllatus, auto hakkas taas jamama. Nii pea kui auto välja lülitada, siis taas käivitumisest võis und näha. Mõistsime, et kui me selle autoga just keset kõrbe näljasurma ei taha surra, siis peame pöörduma esimesse teeninduspunkti, milleks oli Jeruusalem. Lihtsalt seepärast, et tehniku kohale jõudmiseks oli eeldatav aeg minimaalselt 3,5 h.

Ja oi kui me lõpuks Jeruusalemma jõudsime ja seda teeninduspunkti otsisime… Nimelt on seal enne kesklinna mitu järjestikust maa-alust parklat, milles ühes neist, pidi olema ka Sixti punkt. Läksime nii telefonioperaatori kui ka parkla töötajate juhiseid järgi, kuid jõudsime parklasse, kus polnud Sixtist haisu ka mitte. Olime sunnitud auto järjekordse välja suremise tõttu sinna jätma ja seda lahtiste ustega, sest lukustussüsteem ju ka jamas. Lisaks sellele oli pagasiruum lukus ning kohvreid ja tähtsamaid asju meil sealt kätte ei õnnestunud saada.

Lõpuks leidsime Sixti teeninduse kõrvalolevast parklast üles ning see oli omaette ahastus, sest töötajad ütlesid, et nemad meid ei saa aidata ja toogu me auto nende juurde. “Teie auto on vigane ja see ei tööta! Mis me peame selle veeretama teieni?” Ja nad lihtsalt kehitasid õlgu selle asemel, et saata oma 10-st suitsetavast jalgu kõigutavast tehnikutest üks kõrvalparklasse appi. Nad ei olnud nõus isegi alustama toimikut katkisest autost, vaid käskisid mul helistada main office’isse, 20 min toru otsas ooteliinil passida, et siis rääkida operaatorile tekkinud probleemist ja lasta lähimas teeninduspunktis auto välja vahetada.

Viimaste ajurakkude hävitamise nimel ütles operaator: “Palun pöörduda probleemiga lähimasse teeninduspunkti”. Vot siis läks mul kärss mustaks ning me Rasmusega hakkasime kahekesi juba häält tegema. Pärast raisatud paari tundi ja kõiki närvirakke, tõusis üks tehnik püsti, jumpstartis enda autoga meie oma ja tõi teeninduspunkti kohale. Seejärel anti meile asendusautod ning saime lõpuks sellest ajuhälbega autorendist minema. Me polnud ainsad, kes seal vihast higistasid. Meie pahameelt nähes, lähenesid meile ameeriklased, kes avaldasid tuge ja nõustusid, et Sixt on lihtsalt vähkitekitav.

Varssavi

Reisi ajal tuli ootamatult mulle teavitus, et mul kattub viimase Iisraeli päevaga Adidase fotoshoot Poolas. Egas muud, kui lennupiletid ümber vormistada ja Iisraeli pagasitega otse Varssavisse põrutada. Rasmuse ja minu lend läks suhteliselt samal ajal, kuid tema pani Tallinna poole minema. Kuna ma öösel ei maganudki, sest lennule startisime juba 1:30, siis võite ette kujutada, kui raske päev mind ees ootas. Õnneks oskan ma aga vähese unega toime tulla ja ma olen loomult energiline inimene. Seega ei saanud Adi inimesed üldse aru, et ma täiesti magamata oleks.

Fotoshootiga mul karmaliselt ei vedanud, sest olin esimene, kes sinna jõudis, kuid viimane kes lahkus. Lisaks paigutati mu pildistamine täpselt keskele, nii et olin ainus kes jäi linnatuurist ja restoraniskäigust ilma. Ja nagu veel vähe oleks, siis olin ka ainus, kelle shooti riided olid sämplerid ja kes neid endale kaasa ei saanud. “Oh well! Pole lihtsalt minu päev!” tahtsin uskuda.

Kuid asi läks hullemaks. Kui juba, siis juba, eks? Adidase shootil olid ka meie enda kodumaa kõige nunnumad ja ühenäolisemad naissportlased, hehe. Jap, kolmikud maratonijooksjad – Leila, Liina ja Lily Luik. Saime kiirelt jutule ja mul oli suurim au nii vapustavate naistega sõbraks saada. Meid ootas ees ühine lend tagasi Tallinnasse, mille puhul läks mul muidugi veel kõik nihu. Kust alustada?

Esiteks, mu kohvri järelvedamisvars lõhuti juba Tallinn-Riia lennul ära reisi algul ja pidin selle jamaga toime tulema terve reis. Vars ei läinud tagasi kohvri sisse, kuid sellegi poolest sain ma selle drop offi anda. Kui oli nüüd aga aeg tagasi koju minna siis just kõige viimane lend Varssavi-Tallinn, otsustati seda kohvrit mitte aktsepteerida. Me siis kolmikutega tagusime käte, jalgade ja peaga seda vart, et ta ometi tagasi sisse läheks, aga tulutult. Lõpuks otsustasime kohvri hüljata ning kolmikute seljakottidesse tühjendada. Teine pisike käsikohver läks täis mul vedelikke ja asju, mida lennukisse võtta ei saa.

Kuna mul sai ka teine kohver viga ning üks lukk tahtis hirmsasti ise lahti minna, siis igaks juhuks otsustasin selle ära kiletada. Ja ma sain nii julmalt üle justkui oleksin Egiptuse turumüüja hambusse sattunud. Kohvri kiletamine läks mulle 75 eurot maksma………. 75 eurot! Ma sain šoki kui vaatasin tšekki ja arvasin, et tegemist on veaga. Kui tahtsin paluda korrektuuri teha, siis öeldi mulle, et see on õige summa. “Meie ülemus lubab ainult Premium paketti müüa, mis tähendab, et te saite nüüd ka reisikindlustuse endale ja veel…” Katkestasin teda, et mul on reisikindlustus olemas ja pakkuge mulle või kuldhambaid, mina soovisin vaid seda toidukile! Pagasi drop off hakkas juba aga sulgema ning pidin oma seesmise bravuuritari vaigistama ja olukorraga leppima.

Jõudsime lõpuks väravatesse, kui tuleb teavitus, et lend hilineb 90 minutit. See tähendab, et ma jõuan kell 1:30 alles Tallinnasse ja olen selleks ajaks olnud 48 h magamata. Oh rõõmu! Aga õnneks olen õppinud elus raskuste üle naerma ja võtma neid kui võimalusena õppida oma seesmiseid emotsioone taltsutama. Ma suutsin säilitada rahu ja ainus, millest veel mõtlesin, oli see Viidrik (kutsun Roometit nii ja tema mind Veidrikuks), kes mind avasüli lennujaamas oma käte vahele ootab. Sel momendil, kui jõudsin tagasi Tallinnasse ja Roomet mind kallistas, ei olnud tundagi nagu oleksin 48 h magamata, sest ta on mu suurim energiaallikas.

Nii see reis mul siis lõppes, ajamata seda postitust liiga pikaks. Kahju, et vlogi teieni ei saanud, kuid võite juba varsti näha mind ja Roometit koos Itaalias ja me kavatseme pakkuda teile sellisel tasemel materjali, et teile tunduks nagu oleksite meiega üheskoos seal! Jääge ootele…

The post Ohtlik, kuid erakordne Iisrael 29.04-9.05 appeared first on Paljas Porgand.