Kell on 5 hommikul, linnud laulavad ja punane tulekera hakkab end vaikselt ilmutama. Silmad veel rasked, kuid mõistus nii kerge ja selge, võtan ma läpaka sülle ja suur tung ajendab mind blogima. “Millal sa taas blogid?” kuulen ma viimasel ajal söögi alla ja peale. Ma ei saa seda kontrollida. See pole minu jaoks sõnade ritta seadmine, vaid puhas ühendus millegi kõrgemaga (nimetage seda Jumalaks, Kõrgemaks Minaks, teadlikkuseks, sisetundeks vms), mil kanal läheb lahti ja sõnad iseenesest voolavad läbi minu. Vot see on minu jaoks blogimine. Kõrgema info edastamine, et aidata teisi või naerutada neid, et tuua teadlikkust või inspiratsiooni, et hoiatada või olla haavatav.

Mitte miski polnud piisav

Mäletan piltselgelt päeva, mil olin lõpetanud oma esimese enda poolt kirjastatud raamatu (“Mu süda kuulub pudrule”) esitlused ning oli aeg lõigata kogu mu aastase raske töö vilja. Võiks öelda, et ma ärkasin ja uinusin selle nimel iga päev. Väsitavatele raamatuesitlustele järgnenud hommikul võinuks arvata, et mind tabab eufooria, mis ikka järgneb pärast suuri saavutusi ning mis motiveerib üht inimest edasi tegutsema. Mul oli tolleks päevaks kena kodu, õnnelik suhe, palju sõpru, karjäär, mitu täidetud unistust, raudne tervis – enam kui ma unistanud olin. Kuid mis oli puudu? Õnnetunne. Rahulolutunne. Ma ärkasin sel päeval pilkases pimeduses, sest ma olin südamest ÕNNETU. Ma mäletan nii selgelt, kuidas istusin nutt kurgus ja kurtsin, et kuidas ometi saan ma tunda sees põhjatut tühjust ja mitte hinnata, kuhu olen end töötanud? MIKS ma ei ole praegu õnnelik?

Ja vastust sellele küsimusele ei saanud ma ei iseendalt, lähedastelt ega ka professionaalilt. Ja sama olukord tuli mulle end meelde tuletama veel mitmeid kordi. Ikka ja alati lahendasin ma seda ühtemoodi – ju ma ei teinud piisavalt hästi, ju on viga suhtes, ju blogimine pole minu kutsung, ju ma pean oma elus muutma seda või toda, raamatute kirjutamine on liiga kurnav… Ja ma lappisin oma elu aastaid kokku ja lahku, kuid see tundmus ei kadunud. Miks ma sellest räägin? Sest see tunne tuli taas, kuid enam mitte nii leebelt. Õppetunnid naasevad ikka meieni aina suuremas kollikostüümis, et meid õigele teele hirmutada. Kui varem said ära joostud, siis lõpuks ta ehmatab su pikali ja pole pääsu enam kuhugi. Jääb üle kolliga kas võidelda ning jääda kaotajaks või tõmmata talt mask eest ning aru saada, kes see koll on, ja lahustada oma hirm.

Mu elu varises koost

Olen alati olnud ilmatu tänulik oma elule. Olen saavutanud unistuste karjääri, olen tugev ja terve naine, olen finantsiliselt sõltumatu, olen elus palju reisinud, paljusid naisi aidanud, mul on suur pere, tugevad sõprussuhted, ilus kodu, armsad kassid, olen intelligentne, hea huumorimeelega ja seksikas ning mul on armastav kaaslane. Mida võiks üks 26ndas eluaastas naine veel soovida?

Midagi, mida ta ei leia mitte kuskilt mujalt kui iseendast – sisemist rahu. Olenemata sellest, mis mul kõik olemas ka ei olnud, ma ei suutnud püsida paigal. Saavutusvajadus, enda pidev tõestamine, armastusjanu olid minu suurimad seltsilised. Ma pidin koguaeg sirge trajektooriga edasi liikuma, sest iga saavutus karjääriredelil ja iga järgmine samm suhtes olid need, mis mind õnnelikuks tegid. Kui mind parajasti ei tabanud nendega kaasnevad emotsioonid, siis tundsin end emotsioonituna, puudulikuna, õnnetuna. Ja kuna ma ei mõistnud, miks ma nii tunnen, siis esitasin Universumile taotluse, et mul aidataks mõista, mis jääb mul kahe silma vahele? Miks ma ikka ja jälle leian end rahulolematuna? Miks ma ei suuda oma elu lihtsalt nautida nagu see on?

Ega kaua ei läinudki, kui elu mind õpetama tuli. Kolme kuu vältel hakkasid ilmutama end olukorrad, mis närisid aina suuremate ampsudega mu elust tükke ära. Ma täpsemalt ei saa teiega jagada ühtegi näidet, sest austan nii teiste inimeste kui enda privaatsust vähemalt sel määral ning ma ei soovi tekitada teis kaastunnet minu vastu. Kuid võin öelda, et mu senine elu muutus viisil, mil ma poleks kunagi oodanud. See oli justkui film, mis mind tabas ja mina selle tragöödia sees peaosaline. Ma vaevlesin igapäevaselt, et naeratust näole manada ja teeselda, et ma tulen selle pingega toime. Kuid minu probleem vist ongi selles, et ma ei oska teeselda. Ja ma ei usu, et ma peaksingi. Kui ma olen valmis näitama end tugevatest külgedest, siis ma olen valmis seda tegema ka nõrgematest külgedest. Ning kokkuvõttes pole haavatavus häbiasi, vaid voorus, mis lähendab inimesi. Võiks isegi öelda, et oskus olla haavatav, on suurim tugevus.

Taasavastamas õnne

Mitte miski siin elus ei juhtu põhjuseta. Mitte üks kaotus ei valmista meid ette millekski veel paremaks. Ma otsustasin lasta kõigest lahti, et näha, mis mu ellu tagasitee leiab! Ainult isolatsioonis me saame luua ühenduse iseendaga ja vaadata endale silma. Ma võtsin isolatsioonis aja maha, et jõuda asjades selgusele, ning, esitanud tugevad taotlused, vastused lausa voolasid läbi minu. Mediteerisin kokku kümneid ja kümneid tunde ning vaigistasin oma mõtted. Ning on täiesti uskumatu, kui palju võib isoleeritud vaikus meile öelda. Kes seda kogenud pole, ei suuda arvatavasti hoomata, mida ma mõtlen järgnevaga: Ma olin PIIRITULT õnnelik üksi, vaikuses, ilma igasuguse stiimulita, ilma igasuguste emotsioonideta, ilma plaanideta, ilma teadmisteta ümbritsevast. See polnud positiivne emotsioon, mis oleks mind õnnelikuks teinud, vaid see oli miski vaikne sügaval sisimas, mis andis mõista, et kõik on tegelikult hästi. Et kõik saab korda. Et väline müra ei ole mina.

Mis see oli? See oli puhas eksistents kõige tooremal kujul. See oli midagi, mis end mulle ilmutas nii ootamatult. Minu jaoks tähistas üksinda olemine alati õnnetust, kurbust, üksildust, ülevoolavaid emotsioone, rahutust jne. Olin ALATI rasketel aegadel otsinud enda kõrvale inimest, kes mind kuulaks, nõu annaks, toetaks, kes mind hoiaks. Ma olen terve elu KOEKSISTEERINUD. Ma ei teadnud 26 eluaasta jooksul, mida tähendab olla üksi. Mida tähendab tingimusteta armastus. Mida tähendab rahutunne. Teadlikkus. Ma lasin justkui elul, olukordadel ja inimestel end juhtida. Ma ei mõistnud kunagi, et kõik reaktsioonid minu sees on minu enda tekitatud. Kõik, mis minuga üldse juhtub, olen ma ise enda ellu kutsunud. Ma olin valmis võtma vstutust KÕIGE eest. Olgu selleks minu enda viga või mind tabanud õnnetus. Kuni me ei võta vastutust kõige eest, oleme me elu ohvrid. Me kannatame. Meie kujundame oma reaalsuse, valides kuidas me elule reageerime. Ja me ei saa kunagi õnnelikud olema, kui me ei saa aru, et KÕIK meie ümber, on tegelikult juba meie sees olemas. Kõik meie tunded on meie enda tekitatud. Kõik, mis meid häirib, meile haiget teeb, meid vihastab, tuleneb AINULT meie enda seest.

Tüdruk, kes on alati surfanud emotsioonidelainel, leidis lõpuks rahu ilma nendeta. Ja ma tulin tagasi selle pasa sisse, millele ma selja olin keeranud, et sõlmida sellega rahu. Ja ma ei kartnud enam. Mind ümbritsev ei liigutanud mind enam. Ma võin kõlada pöörasena, aga ma nägin kõike minuga toimuvat lihtsalt pealt. Kõik, mis mind rajalt maha tõmbas ja mulle niii palju valu ja kannatusi põhjustas, ei mõjutanud mind enam. Ma lihtsalt otsustasin jääda rahulikuks. Ma otsustasin naaseda enda sisse. Mulle isegi meenub üks nendest rasketest päevadest, kus ma seisin peegli ees, alasti. Ja ma vaatasin ennast ja ütlesin Roometile: “Roomet, ma ei tunne, et see mina oleksin. Ma tunnen, et ma pole iseenda kehas enam. Ja see on nii hirmutav”. Aga ma polnudki. Mu tähelepanu oli igalpool mujal kui iseenda sees. Ma ei osanud lasta elul kulgeda, vaid ma pidevalt kontrollisin seda. Ma reageerisin olukordadele ja astusin ohvrirolli. Ma seadsin oma õnne allikaks oma armusuhte, karjääri, sõbrad ja nendega kaasnevad emotsioonid. Ma olingi täitsa kadunud enda seest ja ma ei osanud seda näha…

Meie ainus ülesanne Maa peal

Inimesed on ära unustanud, miks me loodud oleme. Miks meie hinged on saadetud siia maa peale. Meie AINUS tegelik ülesanne on eksisteerida. Meie õnn ei peitu töös, suhtes, lastes, välimuses, asjades, elamustes. Meie õnn peitub momendis. Siin ja praegu. Meie õnn peitub meie sees. Aga me oleme selle unustanud. Meil on iseendaga sügava ühenduse vastu lausa kabuhirm. Tänapäeval ei osata end välja lülitada, ei osata lihtsalt olla. Meil on koguaeg vaja midagi teha, millelegi oma tähelepanu suunata, meelt lahutada. Nii pea kui me vaigistame oma meele, siis hiilivad ligi kõik meie peidetud hirmud, allasurutud valud ning mustad kollid kapis, et me nendega tegeleksime ja paraneksime, et lõpuks leida püsiv rahutunne. Inimene aga eelistab seda “jubedust” mitte kogeda ning summutab selle südamehääle, summutades nii ühenduse iseenda ja tõelise õnnega.

Kuidas siis valu leevendatakse? Viiakse mõtted mujale, süüakse, tarbitakse uimastavaid aineid, pidutsetakse, binge-vaadatakse telekat, kuulatakse meeleolukat muusikat, tehakse trenni, uputatakse end seltskonda, seksitakse. Me ei oska enam valu ja hirmu kogeda, vaid me uputame seda. Ma ei pea valu all silmas otseselt midagi ekstreemset nagu kellegi või millegi kaotus või surm. Vaid kasvõi hirmu igavuse ees, armastusetuse tunnet, valu tõrjutuse või vale otsuse pärast vms. Teadmata, et kui me laseme sel valul tulla, seda kogeda ning seejärel laseme sel lahustuda, siis see valu tõesti kaob. Ja me terveneme. Me loome taas puhta ühenduse iseendaga.

Mina olen

Ma olen palju kannatanud viimasel ajal, kuid ma võin tõsimeeli öelda, et ma pole kunagi nii õnnelik olnud! Ma olen leidnud endas taas selle sära ja sügava rõõmutunde ning nagu inimesed, kes mind üle pika aja taas näevad (isegi Roomet), ütlevad, siis ma olen lausa teist nägu läinud! Ning see õnnetunne pole enam enam kaduv nagu varem. Miski kisub mind koguaeg tagasi enda sisse ja seal on nii hea olla! Ma võin istuda voodis tunde ning mitte tunda tungi midagi teha, millegagi enda meelt lahutada. Ma ei tunne enam vajadust koguaeg tööd teha ja midagi saavutada. Ma ei igatse kallimat iga sekund, mil teda pole. Ma ei haara snäki järele, kui mul pole midagi teha. Ma lihtsalt olen. Ja naisena, kellelt iga intervjuu küsiti, kuidas sa niiiiii palju suudad alati kõike korraga teha, võin öelda, et sellest tegemise sõltuvusest vabanemine on igaühe jaoks võimalik. Ma jagasin oma nipina ju alati, et minu jaoks pole vaba minutit – ma koguaeg teengi tööd, trenni, kokkan või olen kaaslasega. Ma lausa kartsin isoleeritud vaba aega, sest mul oli palju pagasit, mida ma kaasas kandsin. Ma ei tahtnud tegeleda oma Sisemise Lapsega, kes nuttis valust üksinduses. Ma PELETASIN pidevalt eemale oma sisemisi muresid, hirme ja kogemata jäänud valu. Kuigi nendest läbi minek on kuradima valus, siis ma ei ole enam argpüks. Sest pärast kõike seda valu, tuleb õndsus. Uus leht. Ja lõpuks, siin ja praegu, ma olen.

See oli sissejuhatav postitus minu teekonnas, mida ma isolatsioonis läbima hakkasin. Mul on olnud väga-väga palju taipamisi ning soovin neid kõiki teiega jagada, sest tean, et see aitaks NIIII PALJUSID. Järgnevates postitustes hakkan ma lapp lapi haaval lahti võtma enda tervendamise protsessi ja see saab olema põnev! Seega jääge minuga. Fööniksina tuhast tõusnud Merru saadab kõikidele armsatele hingedele, kes mulle rasketel aegadel tuge ja armastust avaldasid, suured kallid ja tänusõnad!

Fotod – Kaido Kabral

The post Lasin kõigest lahti! appeared first on Paljas Porgand.