Kui enamik paarutavad matkaautodega ringi Lääne- või Põhja-Euroopa riikides, kus selleks on loodud soodsad tingimused nagu näiteks karavanpargid, head teeolud, suured parkimiskohad ja viisavabad piiripunktid, siis me Roometiga, teadmatult ilmselgelt (võib-olla oli põhjuseks odav toit ja kütus), otsustasime teha risti vastupidi. Sõita Ida-Euroopasse! Aga eks tavapäraste korrektsete eestlastena olekski me elu liiga normaalne ja me oleksime kõikide oma ebaõnnestumiste võrra vaesemad.

Miks matkaauto?

Kuna meie varasemad reisid on hõlmanud endast nii lennuki kui laevaga kohale sõitmist, siis seekord otsustasime midagi uut proovida. Hiliskevadest pole paremat aega, mil mootorile tuurid sisse seada ja minna lõunasse ühele korralikule matkale. Ja selleks pole paremat vahendit kui üks korralik matkaauto. Miks? Sest matkaauto pakub meile kohta ööbimiseks, kokkamiseks, sõitmiseks, pissitamiseks, duššitamiseks ilma, et peaksime ööbima kallites hotellides ja kahtlastes motellides. Saame olla koguaeg teel ning kulutada kogu majutuseelarve toidule, hell yeah!

Muidugi ei keerle kõik toidu ümber (said noone ever), vaid oluliseks plusspooleks oli looduse nautimine kogu selle ilus. Plaanisime ööbida võimalikult palju metsa vahel või järve kaldal, kuigi välja kukkus see enamasti hoopis suurlinna südames turvakaamerate pingsa pilgu all. Aga sellegipoolest, leidsime me end täitsa mitmel korral matkatoolidel keset vaikset loodust linnamelust eemal aeropressi kohvi nautimast või päevitamast. Ja need olid vaieldamatult kogu tripi kõrghetked, mida ei saa pakkuda üks tüüpiline lennureis.

Matkaauto valiku juures oli otsustavaks faktoriks mugavus. Ei hakka mitte keerutamagi. Olemas pidi olema:

• konditsioneer auto ees- ja tagaosas
• suur voodi kahele
• WC
• dušš ja soe vesi
• külmik
• pliit
• sääsevõrgud akende ees
• täispimendavad varjud akende ees
• matkatoolid
• mugavad sõiduistmed

Rentisime matkaauto rendifirma matkaauto.ee käest auto, mis kattis meie baasvajadused ja rohkemgi veel: 2019 a. Bürstner IT726 LUX (sooduskoodiga “paljasporgand” -15% soodsamalt kõik rendid jaanuari lõpuni). Lisavarustusena võtsime matkalaua, matkatoolid, päikesevarju, kööginõude komplekti, voodipesu, teki ja padjad. Nii olime kindlustatud kõige vajalikuga.

Matkaauto pälvib endas palju rohkem kui pealtnäha paistab. Ma polnud kunagi mõelnud, kust tuleb soe vesi, kuidas WC toimib ja kes seda väljaheidetest tühjendama peab, kuidas auto aku tühjaks ei saa, kui mootor seisab, kuidas konditsioneer, külmkapp, Roomet ja Roometi akulaadijad võtavad voolu jpm.

Sooja vett toidab gaasiboiler. Gaasiboileri saab aktiveerida auto sees olevast juhtpuldist. Seda on tarbetu koguaeg sees hoida. Auto on varustatud kiirboileriga, mis tähendab, et soe vesi on olemas juba 10 minutiga. Autol on keemiline kassett WC. Kasseti sees on keemia tabletid, mis kõik inimesest väljutatu ühtlaseks siniseks vedelikuks lahustab. Tänu sellele WC ka ei lõhna ebameeldivalt. Kui kogumispaak saab täis, siis tuleb see lihtsalt sobivas kohas tühjaks valada. Kogu see ebameeldiv koorem jäi muidugi Roometi kanda – minu jaoks oli tegemist täitsa tavalise koduse WC-ga. Häda alla, vesi peale ja potikaas kinni.

Kogu auto voolutarbimine on tänu nutikatele kaasaegsetele lahendustele viidud miinimumini. Autos on kasutuses vaid LED valgustid, mis tarbivad väga vähe voolu. Matkaauto aku kestab autonoomselt vähemalt 3-4 päeva kui vahepeal üldse mingisugust laadimist ei toimu. Autol on peal kaks eraldi akut – autoaku (, mida elamu ei kasuta, et see tühjaks ei saaks) ja elamuaku. Mõlemaid akusid laetakse sõidu ajal ja siis kui auto on ühendatud välisvooluvõrku.

Külmik s.h ka sügavkülm toimib lausa kolmel režiimil – aku, välisvool või gaas. Automaatrežiimil valib endale meelepärase kütteallika. Seega toimib külmik alati, nii paigal seistes kui ka sõidu ajal.
Autol on konditsioneer nagu ka tavaautos. See toimib kui auto mootor töötab. Lisaks on võimalik konditsioneer sisse lülitada ka elamuosas, kuid see tarbib rohkem voolu ja saaks kasutada vaid siis, kui auto on ühendatud välivooluvõrku.

Kõige imelisem oligi see, et me ei pidanudki midagi väga kaasa võtma ega millestki puudust tundma. Kõik oli justkui olemas. Üks asi, mida tean küll soovitada, vähemalt kohvisõpradele, on võtta kaasa aeropress ja kohviveski. Siis on reis kohe eriti õnnestunud, hehe!

Reisiplaan

Meie kogu reisi eesmärk oli külastada Tšernobõli. Nimelt satume me täiesti ekstaasi, kui saame mahajäetud majadesse sisse murda või hirmuäratavates üksikutes kohtades luurel käia. Tšernobõli ajalugu ning see kohutav tragöödia lisas asjale vaid vürtsi juurde ning ma olen aastaid juba teadnud, et üks päev ma sinna veel jõuan! Niisiis planeerisime me kogu oma reisi selle ümber.

1. Tallinn
2. Daugavpils
3. Minsk
4. Kiiev
5. Tšernobõl
6. Otsapidi tagasi

Kui meie eelmine Valgevene reis kulmineerus Valgevene piirist üle mitte pääsemisega, siis võite kümme korda pakkuda, kuidas meie seekordne Tšernobõli reis kulmineerus. Just nii! Me sõitsime maha 5500 km selle nimel, et mitte jõuda oma reisi sihtpunkti! Õppisin sellest vähemalt nii palju, et teine kord kui ma sõidan poodi ainult selleks, et avastada, et see on suletud, võtan seda palju kergemalt ja jätan roppused sõnamata, sest olukord võiks alati olla PALJU hullem.

Läti varjatud pärl Daugavpils

Kui matkaauto käes, suundusime läbi Tartu lõuna poole, valides ööbimispaigaks imekauni kodumaise Saadjärve. Hommikul äratas meid haudvaikus (see what I did there?) ja piltilus vaade järvele. Hommikukohv sees, ületasime Läti piiri ja panime täitsa lõunasse Daugavpilsi linna välja. See polnud meil otsene sihtpunkt, vaid jäi lihtsalt tee peale, olles Läti kõige lõunapoolsem linn, asudes vaid 35 km kaugusel Valgevene piirist. Ma olen Riias väga palju käinud, kuid tegelikku kiitust väärib hoopis Daugavpils. Vaikne, rahulik, ülikorralik ja kaunis maalähedane linn Väina jõe ääres. Tegime seal pikema peatuse, kus nautisime parke ja võtsime päikest.

Minsk, ajakirjanikud ja marus mendid

Valgevenesse mööda maad pääsemiseks on vaja viisat. EU kodanikel on õigus lennukiga Minsk`i lennujaama kaudu viisavabaks sisenemiseks Valgevenesse kuni 30-ks päevaks. Valgevenesse mööda maad pääsemiseks on vaja aga viisat – pikaajalist, lühiajalist või transiitviisat. Et ka see kord meid piiri peal tagasi ei saadetaks, olime vähe paremini ette valmistunud. Meil olid kaasas nii viisad kui passid, jess! Transiitviisa oli neist kõige odavam ja sobis meile ka kõige paremini. See tähendab, et viisa kehtib 48h alates riiki sisenemisest. Kuna meil oli vaja Valgevene läbida nii teel Ukrainasse kui tagasi, siis võtsime kahekordse transiitviisa.

Tegime selle Viisaeksperdis ja saime päris kiiresti ja odavalt asja aetud (kokku läks kahepeale u 70 eurot). Valgevene viisade puhul on aga idiootne see, et isegi transiitviisa puhul pead andma viisa taotlemise jaoks teada reaalselt: “Kes sind riiki kutsus?”, “Keda külastad?” ja “Kus ööbid (aadress)?”. Nagu meie transiitviisa puhul tüüpiline reisi eesmärk riigist lihtsalt läbi sõita ei oleks nende jaoks mõeldav ka mitte. Viisaeksperdi töötaja täitis need lahtrid meie eest ise hiljem ära, haha. Küll aga küsisid piirivalveametnikud meilt seda piiri peal veel üle, mille peale ei osanud me muud öelda kui, et ööbime oma matkamašiinis. Kuna see neile ei sobinud, siis guugeldasime esimese ettejuhtuva hotelli nime ja aadressi ja meid lasti sisse. Mis ajas nad küll elavad?

Minskile tegime küll korraliku tiiru peale. Olles Moskvas käinud, võin kõrvutada neid kaht küll. Mõlemad väga massiivsed, uhked, puhtad ja restaureeritud. Raske oli mööda vaadata suurest Nõuka mõjutusest – Lenini kuju, kommunistlikud sümbolid ja ausambad, propaganda igalpool jne. Aga see ei varjutanud selle linna ilu meie jaoks. Valgevenes me väiksemates linnades pikemalt ei peatunud. Küll aga pean tooma esile Gomeli linna, mis tegi teistele silmad ette!

Valgevenes oli ka raha palju ilusam. Meie pangakontodel. Ilusama väärtusega siis. Nimelt oli kõik seal rohkem kui poole odavam. Alkohol oli ilmselgelt kõige märgatavama vahega. Üks pudel õlut maksis vähem kui Eestis pudel vett. See meid aga ei rõõmustanud, sest alkoholi me kumbki ei tarbi. Roomet rõõmustas metsikult hoopis suhkruvaba Red Bulli üle ja selle üle, et nüüd on tal põhjust ka kaks korda rohkem süüa. Ma ei tee nalja kui ütlen, et ta sõi päriselt ka kõike topelt lihtsalt, kuna kõik oli 2x soodsam. Mehed need mõtlevad teisiti, haha! Mina siis rõõmustasin lihtsalt selle üle, et mees oli rõõmus ja hästi toidetud.

Lisaks toidule ja joogile, oli Valgevene kütus ka kõvasti soodsam. Bensiini hind oli 0,5-0,9 €/L. Ka see tegi mehe väga rõõmsaks ja ta ootas pikisilmi, et me juba üle Läti piiri jõuaks, et odavat kütust nautida. Ta ootas seda lausa nii väga, et kuigi auto kütusetuli juba vilkus ja näitas, et sõita on veel 0 km, siis Roomet otsustas riskida ja jõuda selle 0 kütusega üle piiri, oodata piiril 2-4h ja siis sõita veel esimese tanklani ka. Ja nii suure ja kütust neelava masinaga nagu meil matkamašiin seda oli. Ma jõudsin teda 10x sõimata ja kiruda ta mehemõistust, aga pole midagi öelda. Mees see jäi jälle peale ja me veeresime viimaste aurudega üle piiri Valgevene odava kütusega tanklasse.

“Oota mis 2-4 h piiril oodata tuleb?” Jepp, lugesite õigesti. Valgevene piiriületus oli kõige jubedam needus, mille reis meile peale pani. Kui seda teha klassikalise väikese masinaga, siis võib jopata teil 30 minutit paremini, kuid sellegi poolest on seal metsikud järjekorrad 24h. Ja kontroll tähendab seda, et kõik tulevad autost välja ja auto kammitakse TÄIESTI läbi. Meie ees võeti ühe pere auto lausa juppideks, et näha, et uste sisse või pagasniku alla midagi peidetud pole. Mõne auto nuusutab koer läbi, aga enamik käiakse veel pommidetektoriga üle. Siis on seal totaalne segadus, kes juba autot üle on vaadanud, nii et sama autokontrolli teostab kokku oma 2-4 inimest. Ühesõnaga kaos.

Rääkides kaosest… Siis meil õnnestus Minskist Ukraina piiri ületades lõpetada politseibussis, hirmul kas me peame auto piiri peal hülgama. See on nüüd see koht, kus labased meediakanalid kirjutasid: “Valgevene politsei pidas kinni trikoo väel ringi reisinud Palja Porgandi ja tegi talle trahvi!”. Hea näide, miks ma ei loe ÜHTEGI meediakanalit ning olen lõpetanud igasuguse kontakti reporteritega. Tegelikult oli asi siis hoopis nii, et mul polnud seljas trikoo. Trahvi saime aga küll. Ja mitte vähe! Mis juhtus?

Nagu arvata võite, siis Valgevenes ei kõnele pea keegi inglise keelt. Ja kui ka kõneleb, siis mitte just vestlustasandil. Ma usun, et iga teine oskab keskmist sõrme sõnadega väljendada, aga tänusõna ütlemisega võib juba raskusi tulla. Igatahes, sama kehtis isegi piiripunktis. Niisiis riiki sisenedes ei mõistnud me pea midagi korraldustest, mis meile anti. Tagantjärele tuleb välja, et seetõttu me trahvi saimegi.

Nimelt, piiri ületades tuleks pöörduda esimesse tanklasse, kust saaks endale BelToll seadeldist osta, mis kleebitakse tuuleklaasile sissepoole. Sinna peale laetakse krediit, millel läheb automaatselt maha tollimaks, kui sõidad tolliteel. Kui seadeldis toimib korrektselt, siis teeb “piiks” iga kord antud tollitee arvesti alt läbi sõites. Antud informatsiooni polnud inglise keeles aga MITTE KUSKIL. Mis me peame selgelt nägema nende uut tollisüsteemi, mille sarnast me pole kunagi kohanud?

Me kuulsime antud süsteemist esmakordselt üldse ajakirjanikult. Juhtus siis nii, et kuna me olime hulljulged parkima keskväljaku ääres.. Pfft. Mis parkima? Me lausa ööbisime seal, haha! Astusime hommikul autost välja, tegime väikese hommikuringutuse ja kohvi seal samas keskväljakul ja hakkasime oma päevaga pihta. Miks me nii nahhaalsed olime, et linna kõige kesksemas südames ööbisime? Sest nii naljakas (ja loogikavastane) kui see ka pole, siis kesklinna üks väheseid tasuta parkimisi oli peaväljaku kõrval. See oleks sama hea nagu raekoja platsil oleks tasuta parkimine. Ega me polnud ainsad, kes seda ära kasutasid või vähemalt tahtsid ära kasutada, sest seda parkimiskohtade rida ümbritsevad paar sõidurada olid ka kinni pargitud parkimiskohta ootavate autode poolt, haha. See nägis päris halenaljakas välja. Ja siis olime seal meie oma valge suure hiilgava bussiga, mis haaras enda alla ka parkimiskoha taha jääva kõnnitee. Vähemalt juhtusime parkima puu alla, mis tekitas väga looduslähedase tunde.

Ja nii me ajakirjanikele silma jäimegi. Üks hetk meile koputati uksele ja eks me kartsime kohe, et tegemist on mendiga. Aga oli hoopis väga hästi inglise keelt kõnelev naisajakirjanik, kes tundis huvi, mida me sellise masinaga Minskis teeme. Nimelt pole matkaautod ja karavanid seal just populaarsed. Seda mõistsime ka piiriületuspunktis, kui reaalselt iga piirivalvur leidis põhjuse, miks astuda autosse sisse ja saada meie poolt guided tuur. Ja meist kirjutatigi kohalikku lehte artikkel, kus paluti meil jagada oma kogemust, kui turistisõbralik Valgevene on. Kiruda oli meil palju, sest nagu ka kohalikud teavad, siis tegemist on üpris turistivaenuliku kohaga. Mitte, et inimesed kurjad oleks, aga kogu süsteem on nii auklik ja vigane ning halvasti välismaalastele kommunikeeritud, sest kõik käib AINULT vene keeles. Küll on hästi, et me Roometiga kahe peale paar sõna vene keelt oskame, sest vene keelt mitte õppinud jääksid Ida-Euroopas puhta hätta.

Ja nii meilt uuritigi, kas me oskasime tolli eest maksta ka. Me seepeale: “Mis tolli?” Ja meile räägiti, kuidas see süsteem toimib. “Loodetavasti ei saa te riigist lahkudes trahvi, sest sellest see süsteem toitubki. Trahv on mitusada eurot, mis on ilmselgelt turistidele seatud, sest kohalik peaks selle tasumiseks oma kuupalgast loobuma.” Kostus valus neelatus meie kummagi kurgusopis ja me jäime lootma inglitele.

Järgmine päev lõpetasime politseibussis. Juhtus just nagu ennustatud. Politseibuss ootab piiril rahulikult turiste, kes pole tolli maksnud ja tõmbab nad enda autosse kaasa, et teha neile korralik vene keelne ettekanne, millest ei saa mõhkugi aru. “Tollikorraldusest rääkis teile riiki sisenedes piirivalvur.” “Vene keeles küll, aga me ei mõista vene keelt. Tšut-tšut ainult. Inglise keeles ei antud meile isegi mingit infovoldikut mitte.” Kuid politsei ei mõistnud meie inglisekeelset juttu ja ütles: “500 eurot” Meie ühest suust: “AH??????” Õnneks saime nii palju venekeelsest selgitusest aru: “C-kategooria sõiduki trahv on 500 eurot”. Roomet kohe: “Eta B-kategorija“ Ta ei uskunud meid ja ei mõistnud lugeda ka eesti- ja inglisekeelsest auto dokumendist välja auto tühimassi, mis oli meie auto puhul alla 3,5 tonni. Üle selle kategoriseeruks sõiduk juba C-kategooriasse.

Roomet seepeale palus luba väljuda bussist, et minna füüsiliselt kehakeelega demonstreerima, mida tähendab “tühimass”, et me saaks talle oma poolt kommunikeerida. Tüüp oleks võinud seal hundirattaid ka visata, nad ei saanud essugi aru. Me ei jätnud jonni ja Roomet suutis lõpuks läbi koomiliste joonistuste talle selgeks teha, et meie auto tühimass on alla 3,5 tonni. Kauplesime trahvi 500-lt 200-le. Vähemalt 300 halli karva vähem. Olime politseiautos juba tunnikese passinud ja meie transiitviisa lõppemiseni oli aega 20 minutit. Tuleb välja, et nende kaardimakseterminal ei tööta. Mingid koodid vajasid sisestamist, mida nad ei leidnud. Nägime, et asi ei lahene nii pea ja uurisime, kas saab ka tagantjärele maksta. “Ainult siis, kui auto piiri taha jätate” See vast kõne alla ei tule, härra politsei?

Nägime juba, et meid on ootamas piiri peal järgmine trahv, kui me kohe politseiautost minema ei saa. Ka viisa olukorda ei suutnud me neile kommunikeerida ning pidime veel paarkümmend minutit seal nende ebapädevust taluma. Õnneks piiri peal sellest suurt numbrit ei tehtud ning saime lõpuks sammu võrra lähemale oma unistuste sihtpunktile. Olime jõudnud 200 halli juuksekarva võrra rikkamana Ukrainasse!

Kiiev, kuumaastik ja tänaval kanalisatsiooni roojamine

Ukrainasse jõudmist ei saanud mitte märgata, sest Valgevene auklikest teedest sai ootamatult kuumaastik. Ma päriselt ka ei liialda, Roomet näitab seda ka meie reisivlogi teises osas! Tegemist oli nii suurte aukudega, et ma kartsin et meie matkamašiin kukub mingi hetk pikali. Ma ei mõista, kuidas selline asi suurtel maanteedel üldse lubatud saab olla, liiklusohutus missugune. Ega seal polnud ka parkimisega paremini. Autod parkisid põhimõtteliselt keset maanteed, kurvide peal ja sissesõiduteedel. Meie oma suure masinaga ei pääsenud just kergelt hooletutest parkijatest mööda. Võime öelda, et Kiiev oli Minskist kõvast kaootilisem.

Suu ei jäänud ammuli vaid teedeolude ja parkimiskommete peale, vaid ka linna arhitektuuri nähes. See pilt oli hüplik nagu seebika süžee. Üks hetk vautasin ja imestasin, teine hetk palusin Jumalat, et meid nurga peal paljaks ei röövitaks. Reaalselt kõrge klaasist ärihoone kõrval võis olla slumm. Vaatepilt oli väga kontrastne. Aga pole midagi öelda, Kiiev on tõesti suur ja võimas.

Hinnad olid Kiievis justkui Eestis. Mõneti suisa kallimad. Ka kütus oli Valgevenest juba kallim, jäädes umbes 1,2 €/L juurde. Kuna sealsetes tanklates polnud kohta, kuhu me oma WC kogumispaaki saanuks tühjendada, siis tegi Roomet seda suure kaubanduskeskuse ees otse kanalisatsiooniauku, haha. See poiss on hulljulge.

Tšernobõl ja täitumata unistus

Tšernobõli reisi me ajaliselt palju ette ei planeerinud. Tahtsime olla enne piletite ostmist ikka kindlad, et üldse Valgevene piirilt üle jõuame, haha. Nagu näha osutus meil hoopis sealt välja jõudmine raskeks, kuid kord juba Kiievis, sain hakata Tšerobõli pakkumistesse rohkem süübima. Nimelt pakub sama ekskursiooni väiksemate ja suuremate detaili erinevustega kümneid ja kümneid erinevaid kohti. Pikalt ette planeerides, on raske leida sobivat, sest mida varem broneerid, seda odavam on pilet (50-100€) ja seda rohkem vabu kohti on. 3 päeva ette planeerides tasub otsida juba soodsaimat pakkumist (75-300€)  ja hoida pöialt, et on vabu kohti. Õnneks aga leidsin ühe pakkumise läbi vahendusportaali, mis pakub parima hinna garantiid. Kõik tundus täitsa adekvaatne. Sertifikaadid, särgid, värgid kõik olemas.

Ostsin kaks piletit ära, kõigest 75€ kumbki. Piletit broneerides pidin täitma ära ostja ankeedi, kus annan oma nime, sünniaja, passinumbri jne. Kui tuli kord täita teise isiku ankeet, siis aga passinumbri lahtrit ei olnud. Mõtlesin, miks küll minu omal oli? Vaevalt on ostja jaoks vaja sellist lisalahtrit. Hmm. Makse teostatud, tulid koheselt kaks piletit mulle meilile. Saime järgmised kaks päeva linna peal festivalipidustusi nautida, kohalikku toitu degusteerida, saada auto tagaosale kohalik graffiti, Tšernobõli muuseumis käia (2€ pilet) ja Tšernobõli jaoks mulle katvamaid riideid otsida.

Nimelt peab seal selga panema kinnised jalanõud, SOKID, pikad püksid ja pikkade käistega riideeseme. Avastasin ootamatult, et mul polegi kaasas pikki pükse. Ja me reaalselt ei suutnudki leida mulle sobivaid. Kesklinnas olid veidrad discount poed, mille valik oli seinast seina veidrast veidramaks. Kui lõpuks sattusime Lindexisse, siis ka sealt ei leidnud ma tõesti midagi. Päris 45-euroseid pükse ühekordseks Tšernobõliks ka ostma ei hakka. Olin enam kui kindel, et saan oma maani seelikuga ka asja aetud ja katkestasime oma missiooni.

Tuur pidi saama alguse Kiievi rongijaama lähistelt, kus meid ootas ühine buss, millega Tšernobõli paar tundi sõita. Kogu seik kestab keskeltläbi 12h. Kuna Tšernobõl oli meie lõpp-punkt sel tripil, siis uurisime giidilt, kelle inglise keel oli uskumatult hea, kas me võime oma autoga sõita Tšernobõli piirini ja seal ümber hüpata ühisbussi. Sel juhul ei pea me tegema pikka tiiru läbi Kiievi, et tagasi sõita, vaid saame Valgevene piiri ületada Tšernobõli poolt. Ta oli igati nõus ja olime valmis ELUSEIKLUSEKS!

– “Kuidas on teie nimed?”
– “Merilin ja Roomet”
– “Huvitav, ma ei leia teid listist… näidake palun pileteid”

Näitasin talle pileteid, mis pani ta kulmu kortsutama, sest Roometit polnud militaarnimekirjas. Nimelt, tuli välja, et kogu Tšernobõli pääsemise protsess on päris bürokraatlik. Sa ostad pileti, andes oma passinumbri ja andmed. Need andmed saadetakse edasi mingitele militaartegelastele, kes seal piiri valvavad. Nad taotlevad sulle sisenemisloa, mis saadetakse tagasi siis ekskursioonipakkujale. See protsess võtab vähemalt 24-48h aega.

Giid sattus juba täitsa paanikasse nagu ka meie. Ta ühendas meid oma ülemusega läbi telefoni. Ülemus ütles, et kui ta vaatab järele mu ankeedist, siis näeb, et Roometi passinumbrit seal pole, mistõttu jäi see tellimus piirivalvuritele edastamata. “Misasja?! Mul polnud seal kohtagi, kuhu ta passinumbrit panna!! Tegin seda läbi vahendaja ja seal ei küsinud kahte passinumbrit.” Ülemus oli viisakas ja vabandas ja ütles, et võtaksin vahendajaga ühendust, et raha tagasi saada. Küll aga ei saa ta meid kuidagi aidata. Ka ei olnud tal meile järgmiseks paariks päevaks ühtegi trippi pakkuda, sest kõik on juba kinni.

“Roomet, see ei saa jälle meiega juhtuda! Miks alati meiega mingi s*tt lahti on?!” Paaniliselt jooksime esimesse WiFi kohvikusse ning hakkasime otsima uusi trippe. Hinnad olid järgmise päeva trippideks juba oluliselt krõbedamad, kuid me ei jätnud jonni, sest Tšernobõli pärast me siia ju tulime. Leidsin lõpuks oma kolm kohta, kelle poole ka pöördusin. Ühel oli lehel mingi error sees ja maksmine ei toiminud. Keegi ka kõnele ei vastanud, niisiis polnud midagi teha. Teises kohas toimus broneerimine läbi e-maili. Saatsin kirja, kuid vastusega tuldi tagasi alles järgmine päev, kui olime juba tagasi Valgevenes: “Vabandust, olin Tšernobõlis”. Oli veel kolmas koht, kellel oli järgmiseks päevaks paar vaba kohta. Tegin kõne ning õnneks räägiti peaaegu arusaadavas inglise keeles. “Jah, meil on veel kaks kohta, aga need on broneeritud. Pileti hind oleks 175€ nägu. Hind on juba seepärast kõrgem, et taodeldakse kiirmenetlust, et luba võimalikult kiiresti kätte saada. Kui hind on vastuvõetav, siis uurin, kas need kohad ostetakse ära.” Olime nõus ja ootasime kõne tagasi. Kohad olid järgmiseks päevaks võetud, kuid ta saaks pakkuda ka ülehomseks meile võimalust. See jääks juba liiga hiliseks. Päris 24 tunniga me tagasi koju ei põruta, et auto õigeaegselt tagastada. Pidime keelduma.

Noh jah. Mul oli nii kahju. Eriti halvasti tundsin end Roomi pärast, sest see oli justkui kivi minu kapsaaias. Ma tean, et see polnud ka minu süü, aga süütunne oli metsik. Roomet oli nii kurb nagu oleksin ma ta burgeri salaja ära söönud ja see tähendab VÄGA KURB. Olin ka ise ikka väga löödud, sest olen tahtnud Tšernobõli minna juba aastaid. Aga meie ellusuhtumine on järgmine: Ju see kõik pidi nii minema. Kuigi me sel hetkel ei mõistnud miks, siis ükskord vaatame tagasi ja oleme väga õnnelikud, et see nii läks. Just nagu oli meie ebaõnnestunud üritusega Valgevenesse sõita ja lõpetasime ühe eriti vinge Leedu tripiga instead, mis andis meile võimaluse minna matkaautoga Valgevene avastama.

Nüüd kuu aega tagasi saime me juba ka aru, miks Universum meid Tšernobõli ei lasknud. Nimelt, binge-vaatasime me ära HBO miniseriaali “Tšernobõl”. Me nägime kogu katastroofi hoopis teise nurga alt. Alles pärast seda mõistsime, kui haige looga on tegemist, kuidas see omal ajal maailma mõjutas ning milline oli tehtud kahju nii Maale kui inimestele. Kes seda näinud pole, siis see võiks vabalt olla ajaloo tunni kohtustuslik materjal. See on väga väärt vaatamine! Näinud selle kõik 5 osa ära, olime veendunud, et Tšernobõli külastamine enne selle vaatamist ei oleks sama olnud. Nüüd oskaksime vaadata katastroofi paika hoopis teise pilguga ning siduda sellega kõik, mida see seriaal inimese perspektiivist edasi andis. Paistab, et me peame varsti ette võtma järjekordse tripi!

Seejärel võtsime ette matka tagasi koju. Auto jäi terveks, tagasiteel oskasime juba tolli eest maksta ning kokkuvõttes olime reisiga ikka VÄGA RAHUL! Väga palju lisamaterjali leiate mu Ida-Euroopa highlightside alt Instagramist! Kogu liikuv pildimaterjal juba meie vlogist! Sealt saad palju paremini kätte emotsiooni, mis kaasneb matkaautoga trippimisest ning näed autot nii seest kui väljast, meie reisiseiklusi, meie emotsioone ja palju muud lähemalt:

The post Nina eest suletud Tšernobõl ja matkaautovaenulik Ida-Euroopa (21-29.05) appeared first on Paljas Porgand.