Küll ma olen pikalt seda kummi venitanud. Ma lihtsalt tean, kui palju pöörast materjali mul teiega jagada on sel teemal ning olen seda kahetsuseta edasi lükanud. Aga see päev on käes, mil mul lühimälu hakkab juba kustuma. Ei tahaks teid ju ometi ühestki äpardusest, naljast, peavalust ja võidurõõmust ilma jätta. Seega alustame täitsa algusest…

Korteri otsing

Korteritel olen ma silma peal hoidnud juba aastast 2017. Eelmisesse üürikorterisse kolides, ma teadsin, et see jääb ka minu viimaseks üürikaks. On aeg endale täitsa oma kodu leida. Leping sidus mind aastaks, mis tähendas, et alates 2019 veebruarist, võiksin ma ideaalis hakata kolima. Kuid mida polnud? Sobivat korterit. Küll käisin ma euromärgid silme ees kõik uusarendused läbi, suutmata leida põhjust, miks nende hinnad küll nii kõrged on? Juba panipaik ja parkimiskoht võisid maksta lisa 15 000 eurot (ja veel kohustuslikud). Lõpuks sain aru, miks nende hinnad nii kõrged on. Võtame võrdluseks salongist ostetud auto. Nii pea kui sa oled selle võtme omale tasku pistnud ja esiratastega üle salongi läve veerenud, langeb auto hind kolinal alla. Sa maksad selle ehituslõhna, puhta energia ja lause “ma elan uusarenduses” eest. Jõudsin järeldusele, et see pole minule. Pealegi pole mul sellist rahhi kuskilt võtta. Mul on vaja ikkagi maksimaalselt kasumlikku kohta, mis teenib mulle ruttu investeeringu tasa.

Täpsed kriteeriumid

Enne esimese korteri ostu, soovitan kõigil võimalikult palju üürikaid läbi käia, et tõesti õppida tundma oma vajadusi ja soove. On nii palju nüansse elukoha valikul, mida õpid märkama alles kogemustepagasi täitudes. Elanud kümnetes eri korterites, oskasin ma kindlameelselt seada omale täpsed kriteeriumid vastavalt oma laiskusele ja vajadustele:

• korrashoid – korter peab olema täielikult renoveeritud. Mingit pintslit ma kätte ei võta ja ehitajatega jännata ei viitsi.
• suurus – korter peab olema sobilik kahele inimesele ning eelistavalt kolmandale ruumi ei oleks, haha.
• aknad – korter peab olema valgusküllane ning aknad vähemalt kahele poole maja, et tuul käiks läbi. Eelmise korteri suurim viga oli, et aknad olid maja tuulevaiksel poolel ning suvel võisin kannatada 40 kraadi kuumust.
• stiilipuhtus –  korter ise peab olema minimalistlik: üleni valge ja eelistatavalt väga heleda põrandaga. Ideaalis valge köök.
• piirkond – korter peab olema eemal tänavamürast, võimalikult kaugel trammidest ja rongidest. Samas ülihea infrastruktuuriga. Lähedal tihe ühistransport, suurem toidupood, Myfitness, park. Parimal juhul võiks jalutuskäigu ulatusse jääda veel kohvikud ning muidugi mu oma õde, kelle lapse sirgumise juures saaksin võimalikult palju olla.
• TASUTA parkimiskoht, panipaik – olen elanud korterites, kus pean tänaval kesklinna tsooni parkima või maksma parkimiskoha eest renti või selle üldse välja ostma, mistõttu sai sellest päris oluline punkt mu jaoks. Ka panipaiga olemasolu on mulle oluline, kus hoida talveriideid ja suuremaid asju, millega oma väikest korterit üle ei soovi koormata.

Ära anna alla andes alla!

Kuna kinnisvaraportaalidesse kõiki neid kriteeriume filtritesse sisestada ei saa (kuigi VÕIKS), siis ilmselgelt ei juhtu sobiva korteri leidmine üleöö. Ma kammisin läbi ikka kõik City-d, KV-d, maaklerid, sõbrad jne. Lõpuks juhtub ikka see, et hakkad oma standardeid alandama või hinnapiiri oluliselt tõstma. Sel viisil võid, ise arugi saamata, lõpetada soklikorrusel asuvas stuudiokorteris või kaevata end sügavasse laenu. Ma reaalselt vaatasin lõpuks soklikorrusel kortereid, haha! Igal juhul, mingi hetk ma tundsin, et ma astun väga tugevalt vastuollu oma vaimse tõekspidamisega: “What ever you resist persists” (ingl. k “Millele iganes sa avaldad vastupanu, jääb püsima”). Ma aktsepteerisin olukorda ja teadsin, et olen hoitud. See korter, mida ma olen nii palju visualiseerinud vaimusilmas, tuleb minuni. Kunagi ikka.

Läks vast mööda 2 nädalat, puhastanud pead kinnisvaraportaalidest, kui ma ajaviiteks läksin uusi kuulutusi sirvima. Ilma naljata, kõige esimesel lehel oli üks 3 kuud vana kuulutus, mille avades ma tahtsin hõisata: “Ma TEAN, et see korter on minu!”. See oli nii kindel sisetunne, et see ongi see korter, millest ma alati unistanud olen. Ta pole vast perfektne, aga tal pole millestki puudu! Ma helistasin kohe maaklerile ja panin juba järgmiseks päevaks aja, et seda vaatama minna.

Nii pea kui ma korteris üle ukseläve astusin, mattusin ma värskesse renoveeritud lõhna. Enne kui ma olin jõudnud astuda 5 sammu, ütlesin maaklerile: “See ongi see! Ma võtan selle!”. Mille peale maakler vaatas mind vähe viltu ja puhkes naerma: “Äkki vaatame ikka köögi, vannitoa ja magamistoa ka üle?”. Püüdsin mind valdavat eufooriat kontrollida, kui ülejäänud korterit avastasin:

• täielikult renoveeritud minimalistlik ja stiilne korter
• hea hind
• täpselt paraja suurusega
• osaliselt möbleeritud disainielementidega, andes mulle väljavaate üldstiilile: korteris oli eelnevalt juba olemas kardinad, valgustid, diivan ja tumba, söögitoolid, seinapeeglid, vaip ja köögimööbel
• imeilus vannituba
• valge köök
• palju aknaid ehk valgusküllane ja õhk käib läbi korteri
• tasuta parkimine ja suur panipaik
• õde on mul NAABRIKS põhimõtteliselt
• piirkond on Põhja-Tallinn: lähedal asuvad KÕIK suuremad toidupoeketid, mu lemmik kohvikud, Myfitness, Balti jaama turg jpm
• aknast avaneb vaade pargile ja rohelusele
• korter on vaikne: eemal liiklusest

Niisama kindlalt võisin anda maaklerile oma sõna, et võtan selle korteri. Seejärel leppisime juba kokku notariaja ja nii pea kui olime Roometiga Valgevenest tagasi, sai minust värske korteriomanik! See sisetunne oli nii hea ja õige, et ma sain olla 100% kindel oma otsuses.

Kolimine

Kuna ma olen oma veel lühikese elu jooksul kolinud kümneid ja kümneid kordi (don’t ask), siis on igasugune pakkimine, tassimine, kolimine, lahti pakkimine mulle rohkem vastukarva, kui kassile vannitamine. Seni olen ma kõik asjad ise kokku korjanud, kastidesse surunud, ükskõik kui mitmendalt korruselt alla tassinud, autosse vedanud, mitme sõiduga uude kohta viinud, uuesti ma ei tea mitmendale korrusele need higistanud ja lahti pakkinud.

Minus oli sellega kaasnev ärevus juba kerkimas, kui seda protsessi oma sõbrale kirjeldasin, kui ta küsis nagu nii muuseas: “Ee, miks sa kolimisteenust ei kasuta lihtsalt?” Ei kasuta MIDA? Ja lüües Google’sse “kolimisteenus” tahtsin ma maa alla vajuda, aga õnneks tegi seda ainult mu ärevus. Ma ei koli enam KUNAGI! Tänasest päevast kolitakse hoopis mind, haha!

Ma imestasin, kui palju neid teenusepakkujaid on, mistõttu võtsin esimesed paar tükki lahti, kuulasin sisetunnet ja helistasin siis MoveMasterile, kes kolivad isegi autosid ning võivad sind täielikult ka välismaale ära kolida. Vastu võttis eriti entusiastlik ja tore noormees, kellega tundsin end kindlates kätes ja rohkem ma teiste pakkujate poole ei vaadanudki. Koos panime paika:

• Kas ma soovin lisaks kolimisele, et ka mu asjad ära pakitakse? Jah
• Kas ma soovin kaste nende poolt? Jah
• Kas ma soovin mingeid asju ka nende laos ladustada? Võib-olla

Seejärel toodi mulle koju juba mõned kastid ja pakkevahendid, et saaksin isiklikumad asjad ise pakkida kui soovin (kosmeetikatarbed, aluspesu, väärisesemed jms). Kolimispäev käes, tulid mulle külla kaks noormeest, kes pakkisid pooleteise tunniga KOGU mu pooleteise aastase elu korteris kokku. Nagu reaalselt KÕIK nõud läksid eraldi paberisse, et vältida igasugu kahjustust. Alates toiduainetest, lõpetades potitaimedega pakiti kõik vastavalt nõuetele sisse. NIPP! Palu neil kastidele peale märkida, mis toa asjad seal kastis on, et nad saaksid hiljem kõik kastid kohe vastavasse tuppa tassida.

Kõige suurem pluss oli minu jaoks muidugi nende riietekastid. Mu silmad polnud kunagi midagi sellist näinud, aga kui sa just ei soovi hiljem KÕIKI oma kleite, mantleid ja triiksärke triikima hakata, siis neil on olemas riputustorudega kõrged kastid, kuhu riidepuuga oma riided riputada. Neid läks mul vaja 2 tükki ning need jäid minuga 3 kuuks, kuni ma lõpuks omale garderoobi sain! Need olid mulle reaalselt elupäästjaks kõik see aeg, kui mul polnud KUSKIL oma riideid hoida. Aitäh idee eest, MoveMaster!

Kogu kolimine võttis kolimisteenusega aega kõigest 2,5 tundi, mis on minu jaoks meeletu aja, aju ja närvirakkude sääst! Kokkuvõttes ma neile lattu midagi ei jätnudki, sest kõik mahtus ilusti mulle korterisse ja panipaika ära. Juhul, kui teil pole eelmisest korterist välja kolides veel uut elukohta, vaid mingi ajutine pleiss, siis tuleks kogu kraami hoiustamine nende juures väga kasuks. Ligipääs laole on sul koguaeg olemas ning asjad on seal hästi hoitud ja kaitstud.

Selleks korraks kõik ning vol2 postituses läheb asi juba nutuseks ja naeruseks, kui me hakkame korterit sisustama! Jaga minuga kommentaarides oma kodu otsingu kriteeriume ning kolimisnippe!

PS! Vaata kogu mu uue korteri visuaalset teekonda lähemalt SIIT!

The post Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol1) appeared first on Paljas Porgand.