Ma pole ammu teiega niisama juttu ajanud. Tihtipeale juhtuvad mu postitused olema tulvil infot, teadmisi, kogemusi, eksperimente, avastusi jms! Instagramis olen ma teile küll alati olemas, toorel ja lihtsalt kujul, kuid mõtlesin siin rääkida teemal, mida tihtipeale ei mõisteta. Nii saan suunata kõiki, kes jäävad minu mõistmisega hätta, siia, et näha minu südame sisse, mitte vaid seda, mis neile väljastpoolt paistab või mis muljet minust neile jätta püütakse. Maailm on kuri ja ebaõiglane koht, kuid sina ei pea olema.

Tule vaata mu südame sisse!

Alates ajast, mil retseptiblogijast sai terviseblogija, olen ma tirinud teid endaga kaasas ühel hiiglama suurel avastusretkel. Me oleme küll käinud ka maailmas ringi rändamas teiega, aga pean silmas eelkõige avastusretke minu tervise teekonnal. Ma olen pidanud elus palju läbi elama ning ma pole häbenenud seda teiega jagada, sest ainult läbi oma valu ja õppetundide, saan ma olla ka teile sel teekonnal toeks.

Nii olen ma jaganud teiega oma teekonda:

• ühest toitumishäirest teise ning kuidas ma need seljatasin
• söögisõltuvusega, millega ma peitsin oma hingevalu ja allasurutud emotsioone
• sisemise lapsega, kes oli hüljatud, üksildane ning nõudis tähelepanu
• ebatervislike eluviisidega kaasnenud tehtud kahjude kohta nagu pärmseene vohamine, tapvad menstruatsioonivalud, akne, seletamatu ülekaal, antibeebipillide kõrvalnähud, depressioon, kõhuvalud ja gaasid
• nende hädadega tegeledes, millega mitte üks arst ei osanud mind (ega ka paljusid teist) aidata, kui vaid ravimeid välja kirjutada! Seetõttu hakkasin ma end harima ja otsima abi täitsa juurtest alates ja ma jõudsin kõigega välja peamiselt ühe lahenduseni: soolestiku tervis. Ja nii ma jagasin oma leide ja tervenemist, kui ma suutsin seljatada pärmseene, menstruatsioonivalud, akne, liigse kehakaalu, antibeebipillidest tingitud kahju, depressiooni, seedehäired jne.

Võiks küsida, miks ma seda kõike teen? Ma olen internetiavarustesse seadnud üles oma eraelu, armuelu, hingevalu, ebakindlused, tervisemured jpm kõigile hindamiseks, kommenteerimiseks, naljatlemiseks, naermiseks, kritiseerimiseks jne… Ma olen saanud ÄÄRETULT palju haiget sellega. Aga miks ma seda teen? Miks riskida? Sest ma olen ka ääretult palju võitnud sellest. Kuidas küll, tekib küsimus? Hingesoojusega. Kõige suuuuuurem rõõm, mida üks inimene võib kogeda, on teise inimese aitamine ja sellest veel suurem rõõm on teist inimest rõõmustada. Ja see on minu eesmärk kõiges, mida ma teen. Pakkuda teile rõõmu läbi mu veidra huumori ja abistades teid igal võimalikul moel. Pakun seda valades teid igapäevaselt üle inspiratsiooniga, positiivsusega ja samas näidates teile ka oma kõige õrnemat, valusamat, katkisemat poolt, et te ei tunneks end oma hädades jumala eest üksi! Sest inimestena on meie suurimaks needuseks üksildustunne…

Usun, et me kõik teame, mis tunne on panna last naeratama, aidata vanainimest üle tee, viia kodutule süüa, teha heategevust, kallistada sõpra, kui tal on raske. See on see, mida tunnen mina, kui te saadate mulle tänukirja abi eest, kui sain olla teile toeks, kui sain juhatada teile kätte infolõnga, mida antud hetkel vajasite, kui sain inspireerida teid paremini toituma, oma keha eest hoolitsema ja rohkem liikuma. Mitte üks aitäh ei ole mul mööda külge alla jooksnud. Mitte kellegi mure pole mul kunagi märkamata ja vastamata jäänud. Ma olen püüdnud igaühele teist olla ALATI toeks. Kas ma olen selles perfektne? Vaevalt. Kas ma annan endast parima? Alati.

Ja ometi, ometi ometi ometi, jään ma sellega nii mõnelegi ette. Ma tegutsen täiesti omaette. Ma ei teeni info jagamise pealt raha. Ma ei ütle kellelegi, mida nad tegema peavad. Ma ei ütle ka, mida teha ei tohi. Ma ei löö oma kanalitel nimeliselt risti arste, kes oma patsiente alt vedanud on ja nende tervise sellega hävitanud on (kuigi mul oleks muidugi see võimalus mulle saadetud lugude juures ka arstide nimesid avaldada). Ma ei tee midagi sellist. Ma elan oma elu ja ma jagan oma kogemusi ja teadmisi. Ma jagan teie lugusid ja kogemusi. Ma jagan maailma tunnustatud teadlaste ja funktsionaalse meditsiini arstide teadmisi. Ja läbi selle olen ma aidanud sadu inimesi terveneda haigustest, millele lääne meditsiini arstid ütlevad, et puudub ravi, kuid sümptomeid saab kangete ravimitega kontrollida

Miks see neid mõndasid häirib, kui ma olen inimesi lihtsalt oma olemusega aidanud? Aidanud neil leida tee oma erakordselt võimeka keha tervendamise suunas? Leida tee tervisliku täistaimse täistoidu suunas? Leida tee aktiivse elustiili suunas? Leida tee terve ja tugeva mikrobioomi suunas? Just inimesi, kes ISE otsustavad, et nad tahavad võtta minu informatsiooni vastu. Keegi ei sunni neid minu tegemisi jälgima ega minu teekonnale astuma…

Kust ma oma hariduse olen omandanud?

Ei, mu teadmised ei tule unenägudest. Ei tule ka Cosmopolitanist. Ei tule ka blogidest. Ei loe tuimalt ka teadusartikleid. Üldse on veider arusaam mitmel arstitudengil ja arstil, et kui sa pole läbinud arstiteaduskonda, siis sa ei tea tervisest midagi, ei mõista informatsiooni ja ei oska kasutada informatsiooni. See on väga põnev suhtumine, sest:

1. kes on need arstid ENNE kui nad arstiteaduskonda lähevad? Inimesed, kes ei ole läbinud arstiteaduskonda. 
2. kellelt nad õpivad? Oma ala spetsialistidelt ja arstidelt.
3. millel baseeruvad nende teadmised? Teadusel ja praktikal.

Nii, aga:

1. kes olen mina? Inimene, kes ei ole läbinud arstiteaduskonda.
2. kellelt ma õpin? Oma ala spetsialistidelt ja arstidelt.
3. millel baseeruvad minu teadmised? Teadusel ja praktikal.

Me polegi nii väga erinevad, võiks ju öelda. Milles siis probleem? Minu info ei ühti mõnes osas nende omaga. Paraku on nii, et inimesed, kes pole õpivõimelised, avatud uuele informatsioonile ja ignoreerivad tõestusmaterjali, tunnevad end ohustatuna ja ründavad. Kõik mu teadmised tulenevad aga arstidelt, teadlastelt, spetsialistidelt jne. Enamik neist on õppinud läänemeditsiini tippkoolides, kuid olles avatud uuele informatsioonile, avanes nende kitsas silmaring ning nad hakkasid lisaks õppima ka funktsionaalset meditsiini. Nüüd suurim vahe, mis on funktsionaalsel meditsiinil ja läänemeditsiinil on see, et funktsionaalne meditsiin baseerub sellel, et sinus peitub vastus, kuidas terveneda (toitumine, elustiil, toksiinidest vabanemine, mikrobioom). Ehk SINA vastutad oma tervise eest ja SINU kätes on kõige võimsam tööriist iseenda heaolu jaoks. Ja olles hämmingus, kuidas on võimalik ravida haiguseid, millele läänemeditsiin ravivõimalust ei tunnista, on nad tundnud tugevat tungi seda maailmaga jagada.

Seega lühike vastus küsimusele “mis haridus sul on, et sa julged sel teemal üldse midagi jagada?”: ma jälgin neid arste igapäevaselt, ma loen nende raamatuid, ma võtan nende summiteid (juba kolmandat aastat ehk kokku vast u 300-400h), ma kuulan nende podcaste, intervjuusid, ma loen nende teadusuuringute interpretatsioone, ma jälgin neid sotsiaalmeedias ning ma olen ühenduses ka Eesti arstide, mikrobioloogide ja oma ala spetsialistidega, kes mind tervise alal nõustavad.

Mina, ega keegi teine, ei vastuta sinu otsuste eest!

Vahel siin ja seal saan ma ka kirju stiilis: “Sul on noored jälgijad ja nad võivad sinust võtta halba eeskuju!” Uhm, mida? Ma püüan vastuse sellisele tühjale süüdistusele võimalikult lühidalt ja selgelt kokku võtta:

1. Mul ei ole noored jälgijad. 50% nii blogi kui Instagrami jälgijatest on 25-34 aastased. Sellele järgnevad 35-44 aastased ja alles siis 18-24 aastased. Kui mul oleks noored jälgijad, siis mu iga pildi peale oleks 8000 laiki ja kümneid kommentaare “essa!”, “millal uus postitus tuleb?”, “sa oled mu lemmik influencer!” Lapsed EI OLE minu jälgijaskond, minu sihtrühm ja minu sisu neid ei huvita.
2. Mina ei pea toimima vaataja järgi, vaid vaataja peab valima, mida ta vaatab. Kas sa käid poelettidel pornoajakirju põletamas? Kas sa saadad oma lapse linna peale veebikaamera peas? Kas sa hoiad oma last infosulus kuniks ta on 18? Mis otsast on okei kellelgi öelda: “Sa peaks vaatama, mida sa räägid/teed/postitad”? Mis ajast vanemad ei õpeta oma lapsi, mida kuulata, järgi teha ja uskuda? Mis ajast noomid sa ilmataati? Miks ei pane sa oma last vastavalt riidesse?
3. Mis täpselt on halb eeskuju? Et ma toitun tervislikult, mitmekülgselt ja taimselt? Et ma käin trennis? Et ma joon filtreeritud puhast vett? Et ma ei promo alkoholi ja rämpstoitu? Et ma väldin plastikut ja toksiine? Et ma jagan arstidepoolset infot? Et ma ei tarvita ühtegi ravimit? Et ma räägin mikrobioomi tervise olulisusest? Et ma vahel paastun (mida me oleme loodud tegema ja teeme kõik näiteks magamise ajal või kui oleme haiged ja isu pole)? Et ma räägin vaimsest tervisest ja selle olulisusest? Et ma räägin kui oluline on oma emotsioone tunda ja mitte alla suruda? Ma olen segaduses mis täpsemalt on halb eeskuju?

Ja siis on ajakirjanikke, arstitudengeid või teadmatuid, kelle põhimure on, et äkki minu soovitused võivad osutuda inimestele ohtlikuks. Kuidas ma sellisele vastaksin?

1. Mina pole arst, kelle poole inimene pöördub, et oma terviseprobleemile lahendust saada. Ta teab, et ta võib saada viiteid informatsioonile või soovitusi, kuhu pöörduda, aga mina ühtegi patsienti endale ei võta, seega ei saa ma ka kellegi tervise eest vastutada. Igaüks langetab oma otsused ise, mida järgida ja mida mitte.
2. Ma ei ole kunagi kellelegi kirjutanud toitumiskava ega dieedikava. Ma näitan inimestele, mida söön mina või millest ma hoidun. Ma edastan neile toitumisspetsialistidelt saadud informatsiooni tervisliku toitumise kohta ja ongi kõik. Kui keegi muretseb, et minu võimalikult täistaimne täisväärtuslik täistoit saab kellegi tervist kahjustada, siis sorri, peab olema ikka pea peale kukkunud. Enne võiks ta minna kiirtoidurestorani ukse taha märatsema, kui võtta üldse vaevaks mu poole pöörduda. Minu toitumissoovitused ühtivad ka riiklike tervisejuhistega.
3. Ma ei anna kellelegi meditsiinilist nõu, palu kellelgi oma ravi lõpetada, käsi kellelgi minu juhiseid järgida jne. Ma olen alati püüdnud tutvustada inimestele võimalikult tervislikku teed, sealjuures rääkides asju läbi oma arstiga, olen alati õhutanud inimesi ise õppima, ise harima end, ise teavet otsima, sest me elame ju infoajastul. Ma olen üle kõige ärgitanud inimestes kriitilist meelt, sest väga suur arv haigusi ja surmasid on põhjustatud valediagnoosi ja valeravi tagajärjel! Me kõik peaksime ise oma elu eest vastutust võtma ning kriitilise meelega teisi kuulda võtma.
4. Ma räägin ennekõike haiguste ennetamisest. Ja kui me ei tohiks haigusi ennetada viisil, mis on meie tervisele mitte ainult OHUTU, vaid ka HÄDAVAJALIK, siis mida me üldse teeme? Ka arstid nõustuvad, et mitmekesine täistaimne toit on hea tervise aluseks. Mina jagan lisaks toitumisele infot ka toksiinidest hoidumise, puhta vee ja paastumise kohta.
5. Tuleb VÄGA kriitiliselt vaadata, mis täpselt on OHTLIK?! Kas kergekäeliselt välja kirjutatud ravimid või tervisliku eluviisi kajastamine? Ma isiklikult pole lahkunud arsti juurest ilma, et mulle poleks ravimeid välja kirjutatud. Kui me võtame ükskõik mis ravimi, siis see kujutab inimese tervisele ohtu (Ravimiameti kohaselt vähemalt). Ohtlik on tarbida misiganes ravimit. Ohtlik ei ole toituda tervislikult ja ennetada haiguseid!

“Kõik ravimid põhjustavad kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimeteta ravim ei ole tõenäoliselt ravim – suure tõenäosusega puudub sellisel tootel ka ravitoime. Kliinilised uuringud on siiski suhteliselt lühiajalised, nendes osaleb väike arv patsiente ja need on niiöelda „ideaalsed“ patsiendid, kellel ei esine ühtegi teist haigust, kes ei kasuta ühtegi teist ravimit ja kes võtab ravimit täpselt nii nagu ette nähtud jätmata ühtegi manustamiskorda vahele (loe: keskmisele patsiendile mitte midagi ütlevad). Kliinilistes uuringutes ilmnevad tavaliselt suure esinemissagedusega ja lühiajalisel kasutamisel ilmnevad kõrvaltoimed. Tegelikus elus ei ole patsient „ideaalne“ – tal on kaasuvad haigused (mida vanem inimene, seda enam neid tavaliselt on) ja ta kasutab tihti teisi ravimeid. Tavapraktikas hakkavad seega ilmnema pikaajalisel kasutamisel tekkivad ja harvaesinevad kõrvaltoimed. Selgub kaasuvate haiguste mõju ning avalduvad koostoimetest tingitud kõrvaltoimed.”

Siinkohal kutsun teid kõiki üles ka kõige pisematest ravimi kõrvalnähtudest teatama:
https://www.ravimiamet.ee/ravimi-korvaltoime-teatis-patsiendile

Meie meditsiiniSÜSTEEM on katki!

Mul pole kunagi midagi arstide vastu olnud. Ma ise eelistan muidugi neid mitte väga külastada (kes eelistaks, eks?), aga noh, mul õnneks pole selleks ka vajadust olnud, sest ma ennetan haigusi, mitte ei tegele tagajärgedega. Ma hoolitsen oma tervise eest täna, et tema saaks hoolitseda minu eest homme. Mul on arstidest sõpru ja nad on vapustavad vestluskaaslased! Nende süda on õiges kohas ning nad on väga intelligentsed. Mulle meeldib nendega arutleda terviseteemadel ning näen, et meie tervisekäsitluses on äärmiselt palju ühist. Küll aga lööb mu tee lahku osade arstidega just raviteel. Nemad peavad järgima haiglaravijuhiseid, mis enamjaolt näeb ette tuntud haiguste leevendamist ravimite või operatsiooniga. Mina usun (ja olen tunnistajaks), et enamikke haiguseid saab leevendada või täielikult ravida elustiili muudatustega. Ma aktsepteerin, et nemad tulevad teisest süsteemist, ja nemad aktsepteerivad, et minul on neist erinev uskumus.

Aga miks nii pidevalt võtan ma sõna meditsiinisüsteemi teemal? Esiteks, nüüd juba teate, et ma saan oma hariduse välismaistest inglisekeelsetest allikatest, milleks on peamiselt ikka USA. Nende süsteem on ERITI katki ja selle vastu ei vaidle keegi. Me kõik teame seda, kõik räägivad sellest ja kõik tunnistavad selle laastavat tagajärge USA rahvastiku tervisele ja tervishoiusüsteemile. Inimesed maksavad hingehinda ravimite ja arsti vastuvõttude eest, arstid töötavad ülekoormusel, iga patsiendi jaoks on 10 minutit aega ning samas neid aina ravitakse ja ravitakse ning kõik käivad oma kollaste pillipurgikestega ringi identifitseerides end oma konditsioonidega, jäädes sealjuures aina haigemaks. Ja me räägime siinkohal ka lastest, kes on mitmel erineval ravimil, mis kontrolliks nende veresuhkrut, nende valusid, nende meeleoluhäireid, kolesterooli jne! Samas söövad nad koolilõunaks pitsat, burgerit, lasanjet ja pastat. Joovad kõrvale piima, limpsi või kontsentraadist suhkrumahla (ma käisin USA-s ja pidin seda oma silmaga tunnistama). Aga kõiki neid haiguseid “ravib” (loe: hoiab mingi aja kontrolli all) ikkagi Big Pharma mitte ju ometi elustiil…

Eesti, ühes teiste riikidega, on aina läänelikuma kultuuri poole teel. Kiirtoiduketid iga nurga peal – Viru tänaval üksteise otsas sama tihedalt nagu li*sid Punaste Laternate tänaval. Meie poeletid on vallutanud nisujahu, suhkur ja ebakvaliteetsed rasvad. Restoranimenüüs pead nägema vaeva, et saada taimset, gluteenivaba ja suhkruvaba toitu. Me liigume vähem, sööme rohkem, kasutame rohkem kui kunagi varem hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, meie toidus on aina vähem toitaineid ja aina rohkem raskemetalle, toksiine ja pestitsiide ning me tarbime aina rohkem ravimeid.

Ja no me ei suuda välja mõelda, miks küll me aina haigemaks jääme? Meditsiin peaks olema ju arenenud hüppeliselt, kuid siiani arstiteadus “ei mõista” miks tekivad autoimmuunhaigused ning õpetab arstitudengitele, et need on “ravimatud” ja vajavad vaid immuunsüsteemi tegevust pärssivat hormoonravi. Sest meie keha jääb haigeks ilma põhjuseta ja meie keha on nii suutmatu, et ta ei suuda terveneda. See on kõige hävitavam mõtteviis, mida me inimestena võime uskuda.

Ja ma ei pigista silma kinni, ega oota, et see inimestele saatuslikuks saaks, sest “mind see ju ei puuduta”. Isegi kui mina ei käi eriarste mööda, et saada ühelt steroidravimilt teisele ja ühelt AB kuurilt teisele, siis ma ikkagi tunnistan probleemi ja tahan olla kõigile toeks. Muidugi võiksin ma kõik oma õpingud enda teada jätta ja nende teadmistega ainult oma lähedasi aidata ja nii välistada avalikult mõnitavate arstitudengite pahameelt (see oleks mulle äärmiselt lihtne ja säästaks mu aega ja vaimset tervist), aga ma ei ole selline. Olen alati rääkinud, et tunnen, et mu kõrgem eesmärk siin Maal on inimesi aidata, sest mul on võime ja äärmiselt suur soov seda teha.

Ülilihtne, kiire ja tulus oleks iga päev Instagramis ja blogis reklaami teha ja oma eluga kekutada. Teeks palju ilusaid pilte endast, viskaks paar häshtäägi, pappi lendaks ja elu oleks lill! Aga ma sureksin seda tehes. See ei ole mina ja see ei ole minu Kõrgema Mina tee. Ja mul on isegi kahju, et see nii on, sest deeeeem, kui palju pisaraid ja aega ja valu see säästaks! Aga mul on kõrgem eesmärk siin elus. Ja kui kedagi mu jutt või tegevus ei huvita, siis jumala eest, ära loe ja vaata! Miks läheb see mõnele nii korda, et tal on vaja nagu anonüümne kommentaator lihtsalt “hävitada”? Kust tuleb see viha, äng ja kibestumus? Mis tegi selle hella südame nii katki? Selle üle saab otsustada igaüks ise.

Mis on funktsionaalne meditsiin?

Paljud küsivad: “Miks ometi ei lähe sa arstiks õppima? Ma tahaksin su patsient olla…” Ma põhimõtteliselt juba ei saaks. Minu arusaam “ravist” läheb osaliselt vastuollu läänemeditsiiniga. Tänapäeva arstiteaduse preventsioon, kirurgia, EMO ja kõik selline on minu silmis kummardust väärt! Fantastiline töö ja päästab miljoneid elusid. Aga ma mõtlen just haigla ravijuhiseid kroonilistele haigustele.

Kui näiteks dermatiidiga ei pea muud tegema, kui hormoonsalve määrima. Kui vähihaige saab palatis hommikusöögiks moosijogurtit ning röstsaia või ja singiga ning õhtul kiiritust. Kui aknega 13-aastane seksuaalelu mitte harrastav neiu saab nahaarstilt retsepti hormonaalpreparaatidele. Kui depressioonis 17-aastasele kirjutab perearst ilma psühholoogi nõustamisetagi välja antidepressandid. Kui 10 aastat tupeseenega vaevelnud 35-aastane naine saab igal naistearsti külastusel soovituse tupeküünaldele. Mis teadusest ja ravist me räägime?!

Science is never settled. Inability to learn, evolve and question is not science.

Mina sellist teadust küll õppida ei taha, mis on iganenud ja ei vasta tõele. Arstiteaduse tudeng ütles mulle, et nende õppekavas õpetatakse, et autoimmuunhaigused ei ole ravitavad. Kuigi teadus aina rohkem on tõestanud, et autoimmuunhaigused saavad alguse just soolestiku mikrobioomist, seega lasub seal ka vastus tervenemisele. Ma ei taha õppida teadust, mille tulemusel patsiendist saab püsiklient ning mis tuleb kasuks ennekõike Big Parmale (loe siit, kust läänemeditsiin üldse alguse sai).

Kes on üldse DOKTOR? Sõna, mis tuleneb ladina keelest, tähendab tegelikult õpetajat. DOKTOR peaks olema sinu ÕPETAJA, kuidas elada, mida süüa, mida vältida, kui palju liigutada, kuidas end tervendada jne. Aga läänemeditsiini doktorid on asunud hoopis torumehe tööle, kes hävitavad torusiiliga ummistusi ning lapivad lekkeid kuni järgmise külastuseni…

Mu Instagrami highlights on täis mu kallite jälgijate lugusid, kuidas nad ei saanud läänemeditsiinist abi, kuidas kedagi ei huvitanud nende haiguse tekkepõhjus, kuidas ravimid põhjustasid veel jubedamaid kõrvalnähtusid/tagajärgi ja omakorda uusi haiguseid. Palju on lugusid, kuidas nad on leidnud abi lihtsalt mind jälgides. Kuidas nad on leidnud tee päris toiduni, toksiinidest hoidumiseni, soolestiku tervendamiseni, stressi maandamiseni, paastumiseni jne. Kuidas nad on selle ISE enda jaoks leidnud ja kuidas nad on ISE end tervendanud. Sest keegi teine ei saagi meid tervendada. Me peame ISE sööma, ISE liikuma, ISE puhkama, ISE olema positiivsed, ISE vastutama!

Juba 2400 aastat tagasi teadis arstiteaduse rajaja Hippocrates: “All disease begins in the gut” ehk “kõik haigused saavad alguse soolestikust”. Kahju, et modernne meditsiin on selles osas arstiteadusest nii kaugele kaldunud… just seetõttu on enamik funktsionaalse meditsiini arste tulnud üle läänemeditsiinist, sest nad ei suuda end selle süsteemi lühikeste ahelatega piirata. Seega saavad nende patsiendid parima mõlemast maailmast! Ja just sellised arstid ongi minu õpetajad ehk DOKTORID!

Funktsionaalse meditsiini põhimõtted:

1. Patsiendi-tsentriline mitte haiguse-tsentriline
2. Süsteemne lähenemine: kõik meie kehas on omavahel seotud ja avaldab mõju ühtselt kogu süsteemile.
3. Dünaamiline tasakaal geenide ja keskkonna vastastikusest mõjust
4. Personaalne lähenemine, mis põhineb biokeemilisel indivuaalsusel.
5. Elundireservi ja püsiva tervisliku seisundi edendamine.
6. Tervis kui positiivne elujõud – mitte ainult haiguste puudumine.
7. Fokusseeritud funktsioonile mitte patoloogiale.

Näiteks funktsionaalse meditsiini kohaselt ei ole ka depressioon haigus, vaid kaasuv nähtus. See pole omaette haigus, mida olen ka mina öelnud enne, kui üldse funktsionaalset meditsiini õppima hakkasin. Ometi tõmmati mind meedia (ja ka mitmete arstide, arstitudengite) poolt avalikult oksa selle eest ja siiani nad ei lase lahti kontekstivälisest väitest, et “minu arust pole depressiooni olemas”. Ma ei räägiks depressioonist nii palju oma esinemistel, podcastides, blogis ja Instagramis, kui see mu arvates mingi UFO oleks (kuigi ma usun, et ka UFOd on olemas ehk mingisugune elu väljaspool meie pisikest päikesesüsteemi, haha).

Depressioon läänemeditsiinis on haigus, mida saab kontrolli all hoida (antidepressantidega). Depressioon funktsionaalses meditsiinis on ravitav sümptom (kehvast eluviisist, kroonilisest stressist, düsbioosist, lekkivast soolest, vaimsest või füüsilisest traumast, ebasobilikust toitumisest, mõnest muust haigusest ja paljust muust tulenev, mis võib meie aju normaalset funktsioneerimist häirida). Seda tuleks vastupidiselt mitte alla suruda, vaid sellega tegeleda.

Lõpetuseks

Ärge siis unustage, et ka teadus eksib, ka arstid eksivad, ka süsteem eksib. Oluline on, et me õpiksime koos areneva teadusega ja küsitleksime kõike. Siin mõned rõvedamad näited kunagisest “teadusest”:

Seega igal patsiendil võiks olla ikkagi vabadus ise kriitiliselt analüüsida, keda või mida ta usub ning kuidas ta oma tervise eest hoolt kannab. Meil pole vaja meediat ja läänemeditsiinisüsteemi kasvataja positsiooni. Laste eest vastutavad nende vanemad ja täiskasvanud vastutavad enda eest ise.

The post Ma pole arstide vastu, vaid tervise poolt! appeared first on Paljas Porgand.