Pealkiri on veidi intrigeeriv, aga raske oli leida kokkuvõtvat pealkirja, missugust mõju koolisüsteem lapse unikaalsusele ja naturaalsele intelligentsile avaldab. Mõttes oli:
- “Kuidas koolisüsteem meid taandharib”
- “Miks koolisüsteem lapse tõelist arengut ei toeta”
- “Kas lapsed ikka peaks koolis käima”
- “Koolid on loodud töölisklassile”
- “Kas elukool kasvatab intelligentsema lapse?”
See on teema, mida ma pole veel kunagi ei blogis, ega sotsiaalmeedias puudutanud, kuid mis end mulle aina rohkem ilmutab, mille suhtes olid seni aga mu silmad täielikult suletud ning mis pani mind täielikult ümber mõtestama “haridust”, “kooli”, “tööd” ja “süsteemi”, mille maatriksis me enesele teadmata elame.
Lapsed harivad end enim interaktiivselt mängides ja avastades, connectides teistega ja loodusega. Seda ilma, et nad vajaksid täiskasvanute pidevat juhendamist ja keelamist. Sellised lapsed kasvavad rahulolevaks, iseseisvaks ja efektiivseteks täiskasvanuteks. Kui lapsed õpivad ISE tehes ja ISE avastades kõige paremini, siis miks on koolisüsteem üles ehitatud vastupidiselt, kus lapsed teevad kõike järgides täiskasvanute käske ning surudes alla oma sisemisi soove. Eriti kui selline koolisüsteem on ebaefektiivsem, kulukam ja palju vaevarikkam riigile…
Kui me tahame mõista, miks koolid opereerivad nagu nad seda veel täna teevad, siis me peame maha matma ootuse, et vastuses peituks mingigi loogika ja mõistuspärane põhjus. Koolid on ajaloo produkt, mis jäänud kinni asutusaegadesse. Tänapäeva koolisüsteem tundub loogiline vaid siis, kui me vaatleme seda ajaloolises perspektiivis. Heidame pilgu koolisüsteemi saamisloosse, kuidas lapsed päriselt õpivad ning missugune võiks lapse arengut toetav haridus tegelikult välja näha, et koolitee lõpuks sirguksid armastavad, õnnelikud ja täisväärtuslikud inimesed.
The post Lapse loomulik intelligents jääb maha koolipinki appeared first on Paljas Porgand.