Ausalt öeldes ei oleks ma uskunud, et Ellil võtab kohanemine nii palju aega. Ma ise kujutasin vaimusilmas ette, et paari päevaga on kiisu diivani alt väljas, mängib mu teki alt välja piiluvate varvastega ja lööb pika pai peale nurru. Päris nii see pole. Kohe üldse pole. Elli on end mugavalt mu diivani alla sisse seadnud ning ilma näljatunde või pissihädata ta sealt niisama välja ei tule. Kui oled mu esimese postituse Ellist maha maganud, siis loe seda SIIT ja saad teada, kellest täpsemalt juttu.
Räägin natuke värvikama loo ka. Esimestel päevadel oli ta mul veel magamistoas voodi all. Ja kuna ma üks päev olin pikemalt kodus, siis ei julgenud ta välja ka sealt tulla. Aga noh, kaua sa ikka kinni hoiad, kui sooled aina pressivad. Tüdruk tegi vähemalt tubli töö, sest plahvatusest, mis mu voodi all järsku käis, oli aru saada, et ta lasi sooled lõdvaks vast väga viimase häda peale. Ja ta sõna otseses mõttes plahvatas mulle voodi alla. Pritsmete ja lennuribade järgi võiks kirjeldada seda nii nagu siis, kui sul laps käe kõrval hüppab poriloiku ja sul on hele mantel seljas.
Iga päevaga sain Ellile aina lähemale. Lõpuks neiu sõi mul peost ja oli valmis mu kodusoleku ajal isegi diivani alt välja tulema. Aeg edasi, hakkas ta mängasjadega mängima, lõppesid öised mäugumised ning lasti mul end söömise ajal kergelt katsuda. Kahjuks aga peidab ta end ikka veel diivani all ja kui peaks ka väljas olema ning ma suvatsen liigutada, siis poeb pisike taas peitu. Vähemalt meelitab hea toit ta alati välja ja see on mul parim aeg temaga suhelda!
Püüan talle ikka peost vahel maiust anda, räägin temaga palju ning vahime tõtt kümneid minuteid liigutamata. Üleeile tuli preili juba minu magamistuppa ning sattusime mänguhoogu. Armsake oli nii elevil, et hüppas mulle voodisse hiire järele ja kui sai aru, kus ta järsku oli, siis ehmus ära ja pistis jälle diivani alla punuma. Oh sind küll, Elli!
Kui kellelgi on veel häid nippe jagada, kuidas Elliga ikka kiiremini sõbraks saada ja ta oma käte vahele meelitada, siis ootan neid kommentaaridesse! Ma ei suuda lihtsalt ära oodata, et temaga juba päevi koos veeta ja pakkuda talle kogu armastust, mis mul sees peidus on.
Nagu piltidelt juba nägite, siis saatis Purina Ellile kingikarbi kuue erineva maitsega Gourmet Perle kassitoitu:
- forelli-spinati
- uluki-aedvilja
- kana
- loomaliha
- kana-loomaliha
- lõhe-valge kala
Ellile maitsevad kõige enam need kassikonservid, mis ei ole selline hakkmass, vaid tükiline ja parajalt “kastmene”. Kuivad jätab ta alles ning pasteeditaolisi sööb küll vist vaid kohusetundest, hehe. Mõtlesin siis ka kassitoidu ära proovida. Noh, kui jube see ikka olla saab, eks? Kui see meelitab Elli diivani alt välja, hoolimata hirmust, siis ei tohiks minagi selle peale nina krimpsutada.
Niisiis valisin ma välja kaks Purina Gourmet Perle maitset, millest lähtuda ka enda õhtusöögi valmistamisel. Kuna ma liha ei söö, siis osutusid nendeks just kalaga maitsed:
- lõhe-valge kala – valmistasin küpsetatud baklažaanikettad lõhe ja valge kala seguga, mis oli uskumatult kiire ja lihtne valmistada nagu mu retseptid ikka. Muidugi ka väga tervislik ning eriti maitsev! Retsepti leiate altpoolt.
forelli-spinati – valmistasin ülimalt tervisliku värske salati, mis oli üheaegselt tsitruseline ja magus ning ideaalselt kevadine. Selle retsepti leiate juba Paljas Porgand Facebooki lehelt!
Aga asume siis retsepti kallale. Vaja ei lähe muud kui lõhesteiki ning põhimõtteliselt ükskõik mis valget kala. Mina armastan enim mintai fileed, sest on kõige malbema maitsega. Mul on tavaliselt sügavkülmas pakk neid olemas ja kui makrode järgi vaja just vähe rasva, aga rohkelt valku, siis on valge kala selleks puhuks ideaalne!
Baklažaan on suvikõrvitsaga mu ühed suurimad lemmikud. Neid saab igal pool kasutada, valmivad ülikiiresti ning omandavad kergelt maitseid. Mitte, et see ülioluline oleks, aga baklažaan on üks vähim kaloreid sisaldav köögivili ka veel, samas hoiab kõhu täis!
Neile, kel kerkib küsimus, kas ma mitte vegan pole, siis ma ütlen juba ette ära, et ei ole. Ma armastan vegan toitu ja toitun taimselt 90% ajast. Küll aga saan ma suure osa oma valkudest just kalast kätte, sest soja ja ubade vastu on mul talumatus. Ma ei klassifitseeri end ühegi dieedi alla ja tarbin seda, mida mu isud mulle ütlevad ning kõht talub.
Kes veel koriandrit pole oma igapäeva sisse lülitanud, siis olete paljustki ilma jäänud. Pooled mu retseptidest sisaldavad just seda maitsetaime, sest selle omapärane maitse on nii võluv. See muudab iga roa eriliseks ning ma võiksin vabalt seda igale poole toppida. Peterselli ma samas väga üldse ei salli, kui see just pole kuhugi ära peidetud.
Aga see retsept on küll sobilik kõigile, ka “dieeditajatele” ja kaalujälgijatele. Ka teile, kes te nädalavahetusel fitnessivõistlustel osalete, sest ühe portsjoni kohta on lausa 38g valku ja kõigest 315 kalorit! Jääb ruumi veel magustoidulegi, hehe! Seega ahi sooja ja juba 15 minutiga on maitsev ja tervislik õhtusöök garanteeritud.
Imelihtne, hõrk, tsitruseline, eriline, valgurikas, madala süsivesikusisaldusega, tervislik, kiiresti valmiv.
- 300 g valge kala fileed*
- 300 g lõhefileed
- 300 g baklažaani
- 15 g hakitud koriandrit
- 15 g sojakastet
- 5 g kanepipähkleid**
- 1 spl õunasiidriäädikat
- 1 spl laimimahla
- 1 tl kuivatatud rosmariini
- Himaalaja soola
- musta pipart
- Eelkuumuta ahi 200 kraadi juurde.
- Lõika baklažaan ketasteks, määri sisse õliga ning puista üle soola ja pipraga.
- Aseta küpsetuspaberiga ahjuplaadile kalad ning baklažaanikettad.
- Küpseta 15 minutit, veendudes, et lõhe on ideaalselt küps, kuid mitte liiga läbi küpsenud.
- Aseta kalafileed kaussi ja tambi kahvliga lahti.
- Sega hulka soja, laimimahl, äädikas ning maitsesta rosmariini, Himaalaja soola ja pipraga.
- Seejärel lisa hakitud koriander ja sega kõik läbi.
- Aseta valminud segu ahjusoojadele baklažaaniketastele ning puista üle kanepipähklitega!
**kanepipähkleid võib asendada ka seesamiseemnetega või jätta sootuks välja
The post Kuidas maitseb kassitoit? appeared first on Paljas Porgand.