Ma olen enamik eluõppetunde tänaseks päevaks saanud läbi oma keha. Eelmises postituses rääkisin akne teekonnast ja mis sellest lahti saamiseni viis. Olen jaganud teiega oma kaaluga seonduvaid muresid, kuidas olenemata pingutustest olen kaaluga pahuksis olnud. Olen saanud meeletult palju enesearmastusõppetunde, mille ainsaks lahenduseks on alati olnud aktsepteerimine. Nii ka järgneva looga – kuidas ma oma õlavarre ära põletasin ning sellega toime tulin?

Keratosis pilaris

See oli küll ammu, aga ehk mäletate postitust, kus jagasin teiega oma nahakonditsiooni keratosis pilaris? Tegemist on kosmeetilise probleemiga, mis iseenesest on ohutu. See väljendub punakate või nahavärvi karedate täpikestena õlavarte välimistel külgedel, kuid mõnikord ka reitel, põskedel ja otsmikul, harvem selja ülaosas. Tegemist on naha sarvestumise häirega, mille puhul karvanääpsujuha ääristavad rakud moodustavad sarvja korgi, selle asemel, et irduda naha pinnalt. See omakorda muudab poorid rohkem märgatavaks. Sageli võib nahapinna all näha keerdunud karva.

Kõige tugevamini väljendub seisund puberteedieas, aga võib püsima jääda ka täiskasvanutel. Kooli ajal oli mul neid punnikesi õlavartel ikka ohtralt, ka reite tagakülgedel. Vanusega on probleem taandunud, kuid talvel madala õhuniiskuse tingimustes, mis nahka kuivatab, tulevad need ikka esile. Kaasa ei aita ilmselgelt ka mu komme nokkida kõike, mis küünte alla jääb.

Tolles postituses proovisin raviks keemilist koorimist, mille tulemus oli üllatavalt hea! Küll aga tuleks seda järjepidevalt teha paar korda aastas, et tulemust hoida. Medemise iluspetsialist soovitas mul proovida fotonoorendust. Nimelt peaks laserravi permanentselt aitama sümptomitel taanduda. Minu jaoks oli see tol ajal ka väga oluline, sest tundsin end halvasti iga kord, kui modellina need “punnikesed” ette jäid. Mäletan, kuidas üks fotograaf ütles, et nägi palju vaeva, et igal pildil need punetavad käed Photoshopis korda teha. Toona ei tulnud justkui kõne alla olla mina ise oma “vigadega” ning neid aktsepteerida ning häbenemata jagada seda osa minust ka maailmaga.

Iluprotseduur gone wrong

Mõtlesin, et miks ka mitte. Mis seal ikka valesti saaks minna, eksole? Tõesti uskusin, et kõik kliiniku töötajad on alati piisavalt pädevad, et viia läbi protseduure, mida pakuvad. Uskusin, et mind ka teavitatakse võimalikest ohtudest. Küll aga ei võinud ma sealt oodata ei üht ega teist. Asi läks suisa õnnetult! Sellise õlavarrega lahkusin ma kliinikust… ise korralikult šokiseisundis! Mis juhtus?

Esiteks ei tutvustatud mulle võimalikke kõrvalmõjusid, ega uuritud kas mul esineb sümptomeid, mis protseduuri läbiviimist ehk keelustaksid. Ühesõnaga ei palutud mul alla kirjutada ühelegi legaalsele dokumendile, mis oleks neid vabastanud vastutusest. Otsustasin protseduuri läbi viia vahetult pärast rinnaoppi, sest siis on treenimine, saunatamine, pesemine jms niikuinii keelatud. Lisaks viibisin ma 90% ajast voodis taastudes ning kui mu õlavarred oleksidki hakanud nahka ajama, siis polnuks mul sellest sooja ega külma.

Saatuslikul päeval, 14. novembril 2016 alustasime protseduuriga. Mäletan, et esimesed fotosähvatused olid vasakule käsivarrele tehtud, kui tekkis põletav tunne. “See peabki selline kuumutav tunne olema,” rahustati mind. Mida rohkem sähvatusi tehti, seda kuumemaks ja põletavamaks eelmised muutusid. “See hakkab juba täitsa valutama!” tekkis minus väike paanika. Seejärel suunduti teise käe juurde, et anda esimesele puhkust. Tehti paar sähvatust ning needki põletasid. Selleks ajaks lahvatas mu vasak õlavars aga leegitsevalt punaseks ning valu muutus väljakannatamatuks.

Ma võin 100%-liset öelda, et ma pole sellist valu pidanud kunagi kannatama. Ma röökisin üle kliiniku nii jubedalt, et mind viidi ruttu taha ruumi minema. Kui protseduuri läbi viinud ilutegija mu kätt nägi, läksid tal silmad suureks ning ta oli segaduses. Ma karjusin, et mulle midagi külma peale toodaks, mille järel oli mu ümber mitu töötajat, kes vaheldumisi külmageelikottidega mu käsi maha püüdsid jahutada. Prooviti küll jahutavat vahtu ja geeli peale panna, kuid miski ei aidanud. Ma tundsin nagu mu käsi põleks. Ma olin valust hüsteerias ja nutsin silmad peast, nina lorises ja sõnad ei tulnud enam suust. Mul oli tunne nagu hing jääks kinni ja panen pildi tasku või saan üldse sütameataki.

Lõpuks sattusin ma lihtsalt šokiseisundisse, mis aitas mul toime tulla valuga. Mind jahutati järjepidevalt üle tunni aja. Pärast protseduuri pidi veel mu sõber mulle järele tulema. Mäletan, et helistas mulle korduvalt, et kus ma nii kaua olen nüüd. Mina ei suutnud telefoni vastu võtta, sest ma ei tundnud oma käsi, veel vähem suutsin ma šokiseisundis rääkida. Töötaja võttis kõne vastu ja ütles, et on juhtunud õnnetus. Mäletan, et ma läksin kliinikusse kitsa pluusi ja kampsuniga. Pluusi ma ilmselgelt selga ei saanud panna. Mu käed mähiti üleni sidemesse ning sain imekombel kampsuni endale katteks peale panna. Seejärel viidi mind koju. Järgnesid minu kõige piinarikkamad paar päeva, mil nahk läks villi ja ma ei saanud reaalselt end ei pesta ega riidesse panna.

Töötajad olid küll mu tervise pärast mures ning ei osanud öelda, miks nii läks. Ise arvan, et masina sätted olid paigast ära, aga kes seda tõde teab. Paranemine ei võtnud nädalaid ega kuid nagu mulle lubati. Hirmust, et ma võin juhtunu kuhugi kaevata, palusid nad mul kuid hiljem allkirjastada see sama dokument, mis jäi neil minuga läbi rääkimata ja esitamata, et end võimalike tagajärgede vastutusest vabastada. Muidugi ma ei teinud seda.

Käisin dermatoloogi juures, kes vandus maha kliinikud, kus viiakse läbi protseduure, milleks neil tegelikult ei tohiks lubagi olla: “Vaid spetsialiseerunud nahaarstid peaksid selliseid protseduure läbi viima.” Nahaarst ütles, et mul polegi muud teha, kui jäädavalt hoiduda päikesest, unustada isepruunistujad, käsi pidevalt kreemitada, kasutada vaid naturaalset seepi jms. Taastumiseks pakkus ta paar aastat, sest laser olevat ulatunud mu sügavaimatesse derma kihtidesse, põhjustades püsiva pigmentatsioonihäire, mis tähendab, et mu nahk ei pigmenteeru enam laseriga ülekäidud kohtades. Igasugune päike toob seda vaid rohkem esile, sest põletada saanud koht jääb valgeks, samas kui ülejäänud nahk pruunistub.

See kõlas nagu õudusunenägu. Ma soovisin saada lahti kergest punetusest, kuid lõpetasin hoopis põletuse ja armidega. Ma varjasin enda käsi terve aasta. Trennis, pildistamistel, väljas käies… See oli ka aasta, mil ma ei käinud kordagi pärast trenni ühisduširuumis teiste juuresolekul pesemas, sest ma ei tahtnud, et keegi neid jubedusi mu kätel näeks. Aasta hiljem olid armid veel korralikult välja joondunud. See oli aeg, mil ma katsin õlavarsi pidevalt Vita Liberata Body Bluriga, mis ühtlustab naha tooni ja katab ebatasasused, kuid ei mõju isepruunistajana, sest selle saab maha pesta jälgegi jätmata.

Varjasin niimoodi oma käsi terve viimase aasta. Alati kaetud kas isepruunistaja või riietega. Ma uskusin, et need jäävadki minuga kogu eluks. Mäletan, et sel kevadel, mil ma Roometiga kohtusin ja temale kõik oma “vead” ette ladusin, sest meie suhe baseerub täielikult usaldusel ja aususel, siis mulle ei tulnudki kohe mu õlavars ja armid meelde. Ta polnud neid otseselt märganud ka. Ma ei tundnud vajadust enda “vigu” enam peita ja näida perfektne, kui ma ilmselgelt seda pole. Nagu viimases postituses kirjutasin, siis on see viimane pool aastat olnud mu elus pöördepunkt! Ma olen leppinud endaga sellisena nagu olen.

Nii olin unustanud ka armid oma kätel ja hoolimata sellest kas mul on seljal punnid või jäljed kätel, suutsin ma lõpuks olla käisteta, nii trennis kui väljas käies! Ma ei tundnud enam vajadust katta ja peita ennast. Ja viimases postituses kui lugesin teile kokku kõik “probleemid”, mis olen seljatanud tänu aktsepteerimisele, siis ma ei tahtnud sel hetkel seda veel jagada, et saaksin selle eraldi postituses lahti seletada, aga üheks seljatatud muredeks on mu õlavarred! Justkui üleöö oleks kõik suuremad armid kadunud! Ei mingeid jälgi enam… Ma olin selle unustanud täielikult ja seega ei saatnud ma sinna vihkamisest tulenevat energiat, vaid aktsepteerisin oma seisundit. Ma ei passinud neid põlastusega iga kord kui peeglisse vaatasin. Ja just nii tegid need armid minekut! Selline on mu käsivars tänaseks:

Hoiduge libaprofessionaalidest!

Kokkuvõttes tahan öelda, et tänapäeva ilutööstuses on nii levinud nähtus, kus üldkirurgid viivad läbi plastikakirurgiat, iluspetsialistid teevad laserravi, kodused salongitöötajad viivad läbi hammastevalgendust! See ei ole OKEI ning me ei tohiks soodsama hinna nimel või nende mesijutu pärast anda neile võimalust seada ohtu meie tervist. See oli minu jaoks suuuuurim õppetund ning jagan seda lootuses, et see hoiatus võib säästa nii mõnegi lugeja õnnetusjuhtumist!

Kas sinuga on läinud iluprotseduur õnnetult? Kas põed samuti keratosis pilarist? Oskad jagada nippe, kuidas seda kontrolli alla saada? Kas oled täheldanud, et aktsepteerimine ehk ongi parim “ravim”?

The post Meie keha pole mänguasi appeared first on Paljas Porgand ?.