Inimesed, mis toimub? Kuidas on saanud uueks normaalsuseks viha levitamine, avalik mõnitamine, sõim ja klatš? Kuidas me suudame elada teadmisega, et me võtame õiguse hinnata teist inimest, teadmata temast üldse midagi? Olemata temaga kunagi isegi rääkinud? Kuidas on inimene langenud nii madalale, et uskuda, et kõik inimesed peaksid käima tema pilli järgi? Miks ei austa me teise inimese õigust elada oma elu omal viisil, kuid usume, et meil on õigus teisi kommenteerida ja nende otsuseid küsimärgi alla seada?
Mina olen talunud seda viha pikalt – alates ajast, mil minust sai “avaliku elu tegelane”. “Sa oled avaliku elu tegelane, võta end kokku, sa pead sellega harjuma”. Aga vot ei pea! Ja ei kavatse ka! Mis on inimestel viga suunata oma raev, masendus, viha, kadedus teiste inimeste suunas…. ajutiselt see ju leevendab nende ängistavat sisemist valu. Kui vaid kõik tõmbaks oma pea taguotsast kord välja ja astuks vastu sellele valule, hirmule ja vihale, mis nende sees pulbitseb. AITAB KA!
“Ma ei tolereeri viha ei enda ega teiste suunas!”
Kõik anonüümsed kommentaatorid, kes salvavad sapiste sõnadega täiesti suvalisi inimesi, kõik peened blogijad, kes teevad maha kellegi riietumisstiili punasel vaibal ja eitavad oma kadedusest sündinud teistest blogijatest vihapostituste kirjutamise reaalset põhjust, kõik koolikiusajad, kes survestavad endast väiksemaid ja nõrgemaid, kõik kliendid, kes ei suuda isegi oma suunurki teenindajaga suheldes ülespoole suunata… Te võite olla omaette, vihata üksi ja jääda oma 3D maailma muserdunult lõksu, sest meie ülejäänud oleme juba ühinenud vaimsel tasandil ning elame valguses ja rõõmus, armastusest ja kaastundest.
Kirjutasin selle postituse päris ammu, päeval mil tuli eetrisse Radari erisaade “Vihkav Eesti” ning kutsun üles kõiki ühinema vihkajate vaigistamisega, vastates igasugusele vihapurskele vaid:
#ÄRAVIHKA
3D-s elamine
Energeetiliselt rääkides, on kolmas dimensioon väga madala vibratsiooniga koht, kus elada. Seal valitseb vaid egotsentrilisus ning Kõrgem Mina ei ole kehastunud, sest see ei tule toime nii madala vibratsiooniga. See on küll vaimse kehaga ühenduses, kuid kuna 3D inimese tšakrad on blokeeritud, siis vaevu suudetakse luua vastav ühendus. Seetõttu puudub nendel “vihkavatel” inimestel ühendus iseendaga, ühendus oma sisemise “jumalaga”. Nad usuvad, et elu on juhuslik nähtus ning mitte millelgi elus pole ei põhjust ega tagajärge.
Inimene unustab, et ta pole füüsiline keha, vaid spirituaalne hing. Nii on ta hõivatud oma egoga, kes teenib meid vaid selle inkarnatsiooni ajaks. Kuniks me laseme oma egol oma elu juhtida, hoiame me südame suletud ning samuti ühenduse oma hingega. Ego aga ei suuda tajuda energiat, armastust, kaastunnet. Ego on pidevalt võitle või põgene režiimis (ingl. k. fight or flight mode), otsides igas olukorras võimalust n-ö võita, ellu jääda ja tõestada. Tegelikkuses pole seda vaja. Kõrgem Mina mõistab, et maailmas on armastust, õhku, rikkust ja kõike muud külluses. Et me ei pea kaashingedega olema pidevas võitluses. Et armastusest sünnib armastus. 3D inimesed aga jooksevad jätkuvalt ringi silmaklapid peas, üritamaks mõista, kuidas seda elu häkkida, otsides vastuseid väljaspoolt ning suunates ka oma sisemised probleemid väljapoole. Kuna vastused on nende jaoks väljaspool, siis peavad ju ka probleemid olema välise põhjustatud? “Mina pole kunagi süüdi, kõik teised käituvad valesti, teised on koledad, teised on süüdi. Ja mina olen vaid aus ja otsekohene ning ütlen, mida arvan. Mul on selleks õigus!”
Ja nii keeldutakse enda sisse vaatamast. Oi, olen ka mina seal olnud. Küll mind ajas närvi, kuidas teised riietuvad, käituvad, miks keegi teeb nii ja naa. Sellised inimesed ei juurdle selle üle, mis on nende eesmärk elus, milliseid õppetunde elu nende teele on seadnud, miks on neile seatud eluteele just mingid takistused ning õnnestumised, mis on nende kingitus Universumile jne. Kui nad seda teeks, siis teised 3D-s pesitsejad ei aktsepteeri enam neid, nad eristuksid ning nende maailmavaade muutuks liialt sissepoole suunitletuks. Nad ei vajaks enam kõike seda materiaalset, mille nimel nad päevast päeva rügavad. Nad ei tunneks enam vajadust ka teisi enda ümber kritiseerida. Nad ei saaks enam kunagi kellegi teise peale vihased olla peale iseenda. Palju lihtsam on järgida süsteemi, tunnistamata endale, et elatakse oma ego lõksus, mis on programmeeritud uskuma kõiki valesid meie ümber, sest nii on lihtsam ja kindlam.
Kuniks inimesed kardavad luua ühendust oma Kõrgema Minaga, elavad nad hirmus. Hirm on põhiline alus inimestelt raha kokku kraapimiseks. Hirmu baasil töötab kogu meid ümbritsev tööstus – ilukliinikud, kosmeetika, autotööstus, kindlustus, ravimitööstus, moetööstus jne. Kuni elame hirmus, siis tunneme vajadust selle kõige järele, mis justkui peaks tegema meid paremaks, pakkuma meile midagi, millest tunneme puudujääki. Mida kallim, uhkem, rohkem – seda “ässam” ma olen, seda rohkem mind austatakse, seda enam olen sotsiaalselt aktsepteeritud. Inimesed isegi ei märka enam, kuidas nad hindavad teisi inimesi ja iseennast tulenevalt materiaalsetest väärtustest. Ja nii me vihkame endast “paremaid” ja “edukamaid”, sest meil on hirm, et me pole piisavad. Ja nii me ei salli seda, mida meie uskumus ei aktsepteeri. Kuigi me kõik oleme ju tegelikult üks. Me kõik oleme siin oma eesmärgiga ajamas oma rada. Kuid madala vibratsiooniga inimesed seda ei mõista. Ja nad vihkavad kõike seda, millest neil hinges iseendal puudu on.
Selliste inimeste jaoks on elus puudu mõistmisest ja aktsepteerimisest. On olemas hea ja halb, kole ja ilus, tore ja paha, rõõm ja õnnetus. Me kas kiidame heaks või mõistame hukka. Aga kus on arusaamine, et mis on ühe heaks õige, ei pruugi kõigi jaoks olla? Miks seda ei suudeta aktsepteerida? Miks selle asemel, et karjuda: “Küll on loll!”, ei võiks mõelda: “Mina tema asemel oleksin teinud teisiti, sest minu varasem õppetund on seda mulle õpetanud. Ma loodan, et läbi oma “vigade” ta õpib samamoodi õigeid otsuseid elus tegema ning et see “viga” viib teda lähemale õndsusele”? Kuni inimesed valivad hirmu, ei suuda nad tõeliselt ja puhtalt armastada. Ka lähedasi mitte, sest alati on vaja ka neid õpetada, kritiseerida ning neid oma tahtele allutada.
Sellepärast ükskõik, mis teemal ma oma kaaslasega ka ei vaidle… me mõistame, et ei ole vaja nõustuda teise arvamusega ning kummagi arvamust muuta, sest me kõik oleme ju erinevad, vaid üksteise arvamust aktsepteerida, sellega arvestada nind mis kõige olulisem – TEINETEIST MÕISTA. Sel viisil ületan ma oma egotasandi. Ma ei pea lähtuma oma tahtest, vaid ma võin lähtuda armastusest selle inimese vastu ning anda talle võimaluse kogeda elu nagu talle on vajalik. Kuniks inimene ei mõista, et ta loob ise oma reaalsuse, siis välja saadetud viha loobki tema vihkava, kurja ja halba kogeva maailma. Ta otsib ja näeb teistes halba, sest siis tunneb ta end paremini ja ta usub, et põgeneb enda sees pesitsevast hirmust. On aeg mõista, et selles maailmas ei ole kannatanuid ja pahategijaid. On vaid õpetajad, kes aitavad meil kasvada. Ja on iga inimese enda asi seda näha. Vihavaba ja armastusest lähtuv õndsus on ka maa peal olemas. On sinu valida, kas soovid seda selles inkarnatsioonis kogeda või kannatad iseenda loodud kannatustes edasi.
“Those who are awake, all live in the same world.
Those who are asleep live in their own world” – Heraclitus
Foto – Siiri Kumari
Mis on Sinu arvamus antud teemal? Loodan, et antud postitus suutis äratada nii mõnegi vihkaja ning panna vaatama enda sisse. Kuidas tuled sina toime vihaga (sinu sees ja sinu suunas)? Kas sina suudad tolereerida teisitimõtlejaid?
The post Vihakultus appeared first on Paljas Porgand ?.