Kirjutan postitust pisar silmas, sest kõik, mis ma praegu soovin, oleks olnud jääda sinna saarele. Reisipisik minu sees sai meki suhu ning kasvas oluliselt suuremaks. Reisimine pakub mulle äärmiselt suurt mõnu ning arvestades, kui vaimselt raskes seisus olin enne sõitu, siis vajasin seda täiega! Nüüd ei saa ma seda saarekest peast välja ja tunnen, et peaksin kohe-kohe kuskile jälle plehku pistma. Järsku peakski taas reisiblogijaks hakkama? Saaksin teha “tööd”, elades oma taasavastatud kirega käsikäes? Uitavad mõtted kõrvale seades, soovin jagada teiega lugu sellest imelisest saarest ja ühest mu kõige lõõgastavamast ja meeldivamast reisist seni.

Miks Lanzarote?

See oli minu puhul esimest korda, mil ma ei ostnud lennupileteid sihtkohta, vaid tervelt reisipaketi. Käinud Roometiga Itaalias nii, et kõik ööbimised, tegevused, lennud olid enda korraldada, otsustasime seekord visata sussid nurka ja võtta tõelise puhkuse ehk kuurortreisi nagu tüüpilisele eestlasele kombeks. See mõte oli veidi hirmutav, kuid samas nii erutav. Kas tõesti see tähendab, et me ei jookse nädal aega ringi, et kõike näha, pildistada ja filmida? Kas see tõesti tähendab, et me lubame endil hotellimugavusi nautida, basseini ääres lösutada ja end üle süüa? Kas nii igav ei hakka?

Vaatasime ringi erinevate reisikorraldajate kodulehtedel, kuid raske oli saada ülevaadet, kes pakub kuhugi kõige soodsamat reisi. Parim viis selleks oli hoopis reisibüroo lehel surfata. Neid on üksikuid erinevaid, kuid kõige laiem valik ja mugavam e-lahendus oli GoTravelil. Egiptuses, Kreekas, Bulgaarias ja Tenerifel käidud, ei teadnudki kohe algul, kuhu minna. GoTravelist soovitati meile Lanzarotet – väikest vulkaanilist Hispaania kanaarisaart, millest me kumbki polnud kuulnud ka. Ja see meeldis mulle! Midagi uut ja huvitavat. Roomet oli müüdud kohe, kui saare pinnast kirjeldati kui planeeti Mars – must ja kivine ning midagi hoopis teistsugust.

Korra veel enne reisi kinnitamist lõi meil kõhklus sisse, kui vaatasime ilmaennustust, mis lubas vaid vihma ja alla 20 soojakraadi. Kui eestlane ikka soojamaareisile läheb, siis ikka tapvasse palavusse ja nahavähki põhjustava päikese kätte, või mis? Meie eriti aktiivne ja kiiresti reageeriv reisikonsultant Liis Hein aga lahustas me mured kohe, sest uuris tuttavatelt saarel pesitsejatelt täpsemat ilmateadet. Pidi olema päikseline ja siiski üle 20 kraadi. Meile sobib! Olemegi Roometiga pigem külmalembelised ja ei taha vabu hetki veeta hotellitoas konditsioneeri all end jahutades. Ja nii me võtsimegi GoTraveliga oma esimese ühise nädalase kuurortreisi Lanzarote saarele. Ja meie õnneks olid kõik päevad päikeselised ja õhutemperatuur 20-25 kraadi, jess!

Reisi korralduslik pool

Reisikorraldajaks oli NovaTours, kuigi sinna pakkusid hooaja viimaseid reise ka veel mõned teised reisikorraldajad ilma suurema hinnavaheta. Seejärel tuli välja valida hotell… Meile midagi uut, kes me oleme harjunud viimasel minutil valima üpris ükskõikselt midagi airbnb-ga. Võtsin selle raske ülesande enda kätte. Reisikonsultant Liis andis mulle ette nii umbes 5 hotelli, mida ta väga soovitab. Mulle meeldis kuulda, et GoTraveli konsultandid on ise käinud nendel reisidel ja nad jagavad soovitusi omast kogemusest või teiste klientide soovitustel, tõstes oluliselt usaldusväärsust. Hotelli valikul on mul suure reisikogemusega muutunud kõige olulisemaks:

• hotelli asukoht (ümbruses rand, hea infrastruktuur)
• hotelli seisukord (uus või renoveeritud ja peab olema stiilne)
• hotelli lisavõimalused (jõusaal, hehe)
• hotelli buffee (lai buffeevalik ja korralik toit)
• pigem täiskasvanute hotell (lapsesõbralikud hotellid pole kahe vaikust armastava noore jaoks)
• hea ühendusega tasuta WiFi, et korraldada järgmist päeva ning teha vajadusel ka tööd

Saare kõige soovitatum hotell oli The Volcan Lanzarote 5*, kuid ka kõige kallim. Ise ringi vaadates jäi mulle silma aga hotell  Elba Lanzarote Royal Village Resort 4* hinnas hommiku- ja õhtusöök. Tegemist oli täiesti uue ja väääga stiilse (loe: Instafriendly hehe) hotelliga, mille toad olid ka meie maitsega ühilduvad. See oli juba oluliselt soodsam, täiskasvanutele eraldi buffee, majutusala ja spaaga, mis tähendas meie jaoks vaikust igal minutil. Lisaks oli seal asjalik jõusaal ning kõik hinnas pakett polnud ka enam palju kallim. Nii oli puhas vesi koguaeg käeulatuses ja toitu võis nautida põhimõtteliselt igal minutil. Roometile piisas vaid viimasest lausest ja meie otsus oli üksmeelselt langetatud!

Elba hotell asus Playa Blancal ehk saare kõige ilusamas osas, rannast kõigest 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning ka bussipeatustele väga lähedal. Hotell läbis täieliku renoveeringu aastal 2016 ning hiilgas oma lumivalgete seinte ja stiilse kujundusega. Hotellitöötajad, keda oli seal no tõesti mitusada, said ruttu sõpradeks ning kõik oli äärmiselt meeldiv. Meie lemmikuks osaks ei olnud isegi mitte jõusaal, vaid buffee, mis pani oigama iga kord, kui seda külastasime. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögilauad olid kõik sama uhked ning rikkalikud. Minu lemmikuks sai hommikune lisandite alla uputatud Belgia vahvel, lõunased grillitud köögiviljad silme ees küpsetatud kalaga ja õhtused teema õhtusöögid (ala Vahemere , Mehhiko, Itaalia) ning Roomet ei saanud jätta võimalust kasutamata süüa ka piiramatult jäätist ning juua hommikuti värskelt pressitud apelsinimahla (lausa 5 klaasi hommikusöögi kõrvale). Ühesõnaga oli toit üheks meie lemmikuks osaks selle hotelli juures kohe kindlasti.

Lisaks muidugi oli seal väga äge spaa igasuguste saunade ja mullivannidega, väga kompaktne ja asjalik jõusaal, mitmeid välibasseine eri temperatuuridega, väga mõnusad hotellitoad privaatse aiaga, väga sõbralik meeskond ning täitsa kiire internet, hehe. Lastega peredele muidugi suured mänguväljakud, veetorud, mängumajad ja tiinekatele isegi mänguautomaatide ja lauamängudega tuba. Me ikka imestasime korduvalt, miks vaid 4 tärni? Mis neil küll 5 tärnist puudu on, sest me ei osanud enam paremat tahta. Mulle kirjutasid ka teised eestlased, kes olid hiljuti hotelli külastanud ning samamoodi kiitsid seda kohta taevani. Seega polnud see ka juhuse küsimus, et me nii rahule jäime.

Auto rentimine

Reisipakettidega on tore see, et sinu eest hoolitsetakse täielikult. Giid tuleb lennujaama vastu, teeb lühitutvustuse saarele ja buss viib otse hotelli ära. Siis on sul nädalake aega, et võtta nii mitu või nii vähe ekskursioone, kui hing igaldab ja vajalikuks pead (loe: rahalikott lubab). Päris nii mugavalt me end ei tundnud, et oleksime võtnud ühegi giidiga ekskursiooni. Nagu teate, siis me oleme üksikud hundid, kellele meeldib ise ikkagi avastada. Ühes hotellis peatumine oli meie jaoks niigi suur samm mugavustsoonist välja, kuid giidiga tuuridele meid miski ikka ei kutsunud. Kallid on ka, võrreldes sellega, kui sama asi ise ette võtta. Selleks on aga transporti vaja. Bussidega liiklemine oleks väga piirav ja aeganõudev. Nagu ikka, võtsime endale jälle rendiauto. Ja nagu Itaalias, siis jällegi Europcarist, millega on meil hea kogemus seni olnud. Iisraelis sai auto võetud Sixtist ja no tuhat jama kohe kaelas, seega on autorendifirma valik minu jaoks väga oluline.

Et lihtsustada kohapeal paberimajandust, auto juba varakult broneerida ning vältida keelebarjäärist tulenevaid arusaamatusi, siis uurisin esimest korda Eesti esinduselt, kas ka nende kaudu saab kõik toimingud läbi viia. Ja minu imestuseks saigi! Europcar opereerib üle maailma ja võttes ühendust Europcar Eestiga, saab auto rentida läbi nende igasse riiki. Me broneerisime auto kaheks ööpäevaks, mis oli täpselt piisav terve saare atraktsioonide külastamiseks. Pärast paaripäevast hotellis lösutamist, sõitsime bussiga lennujaama, kus näitasime ette vaid Eestis juba eelnevalt ettevalmistatud paberid ja auto oligi käes! Seekord polnudki külmkapp, vaid uuem Renault Megane.

Kuhu minna, mida teha?

Ma ei suudaks vist ühtegi sihtkohta külastada ilma ümbruskonda avastamata. Otse vastupidi, see on minu jaoks reisimise juures kõige olulisem ja imelisem osa. Näha midagi, mis tuletab meelde, kui imeilus on loodus ja kui vähe me tegelikult oleme seda näinud ja kogenud. Lanzarote on täiesti omaette saar. Midagi sellist pole mu silmad kunagi kohanud ning me kavatsesime sellelt saarelt võtta kõik, mis võtta annab. Nii tegin ma korraliku ettevalmistuse ja panin kirja kõik kohad, mis vajavad kindlasti avastamist. Kes peaks sinna reisile minema, siis saate minu pealt korralikult spikerdada.

Timanfaya rahvuspark

Vaieldamatult kõige külastatum atraktsioon saarel ning põhjusega. Aastast 1730-1736 kestnud vulkaanipurskeid ja viimast purset aastal 1824 muutus laavaga üle ujutatud saar väga erakordseks. Pinnas on üleni must, elutu ning justkui üks suur kivim. Seal olles tekkis tunne nagu oleks Marsile sattunud. Kuna see pinnas on väga ebastabiilne ning ka kaitse all, siis vulkaanilise alale ise uudistama ei pääsegi. Et näha seda maagilist ala ja ka vulkaane, tuleb jätta auto parklasse ning minna audiogiidiga bussi, mis võtab ette 45-minutilise sõidu vulkaanide vahel. Kõikidest vulkaanidest on vaid üks veel aktiivne, mille järgi on ka rahvuspargile nimi antud – Timanfaya.

See on vaieldamatult Lanzarote külastatuim koht, kus käib aastas umbes miljon inimest, mistõttu on oluline saabuda võimalikult vara hommikul või hiljem pärastlõunal, et vältida tundide viisi järjekorras passimist. Me jõudsime esimeste bussituuride ajaks kohale ning pääsesime napilt turistihordidest. Pilet 10€ nägu, kuid BROTIP: kohapeal saab osta ka atraktsioonipassi ehk saad valida mitu atraktsiooni, mida külastada soovid, ning säästad kuni -20%. Me esimese külastuse tegime täishinnaga, kuni üks backpacker meile seda nippi jagas. Edaspidi polnud vaja enam piletijärjekorras passida, vaid pääsesime selle ühe passi ette näitamisel igale poole.

Kaktuseaed

Rahvuspargi alla kuuluvad veel mitmed külastust väärt kohad, millest üheks neist oli Kaktuseaed. Ei kõla küll kõige pingelisemalt, aga niiiii väärt! See oli tõesti väga lõbus kogemus. Kaktuseid on seal imepisikesest kuni 8-meetristeni. Iga kuju, suurust, laiust, “materjali” jne. Veetsime seal oma poolteist tundi vähemalt neid silmadega süües. Pilet 5,5€.

Cueva de los Verdes

Seitsme kilomeetri jagu laavavoogude poolt maa sisse uuristunud koopaid ja tunneleid, millest kokku ligi 2 km ulatuses on käidavad. Päris lahe oli näha kiht-kihi haaval, kuidas laava on kivistunud, mida maha endast jätnud ning kuidas on erinevad mineraalid settinud. Kindlasti tasub minna uudistama! Pilet 9€.

Jameos del Aqua

Vulkaanilise tegevuse tõttu moodustunud kirjeldamatult kaunis koobas, mis peidab endas kõige selgemat helesinist veekogu, mille põhja sai näha piltselgelt, vesi justkui helendas. Vastu vaatas põhjakividelt suur hulk pisikesi valgeid krabisid. Koopasse oli ehitatud ka restoran ning kõrvu paitas meditatiivne muusika. Vaatamist väärt! Pilet 9,5€.

Los Hervidores

Los Hervidores tähendab hispaania keeles keevat potti. See hõlmab endast kaljujoont, mille teeb eriliseks erosiooni tulemusena tekkinud koopad, kus sees merelained laksuvad, meenutades nii keevat vett. Meenutas paljugi Uus-Meremaal nähtut, mistõttu mu silmadele midagi uut ei pakkunud, kuid muidugi oli see väga ilus!

Charco de los Clicos

Los Hervidorese külje alt võib leida kuulsa rohelise järve Charco de los Clicos. Järve rohelist värvust põhjustab seal elutsev merevetikaliik. Oleks oodanud vingemat vaatepilti. Järve saab näha ainult kõrgemalt vaateplatvormilt.

Mirador del Rio

400 meetri kõrgusel kalju sisse ehitatud panoraamvaatega kohvik. Seal sai maha peetud vast kõõõige erilisem kohvipaus seni! Kohvikust avaneb vaade tervele pisikesele La Graciosa saarele, kuhu soovitati päevasele tripile praamiga minna, kuid jätsime vahele, et rohkem teisi atraktsioone avastada. Pilet 4,75€.

Vaade kohvikust

Papagayo

Papagayo on Lanzarote üks tuntumaid randasid. Meil juhtus selle külastamisega üks kentsakas lugu. Long story short: me nägime seda, aga me ei pääsenud sinna. Miks? Seda näete meie teisest vlogist. Väike vihje: GPMS. Kel aga õnnestub sinna minna, siis tegemist on kindlasti ühe väga ilusa vaatamist väärt rannaga! Panen siia seega pildi ühest teisest üliilusast rannast, kus me käisime – Playa Flamingo.

Rancho Texas Lanzarote Park

Igal riigil on see atraktsioon, mida reklaamitakse juba lennujaamas ja milleni juhatavad suured reklaamsildid iga paari kilomeetri järel, hehe. Lanzarote puhul on selleks Rancho Texas Park – loomapark, kus saab näha loomashowsid (delfiinid, merilõvid, kotkad, papagoid), igasugu loomaliike, päevitada bassu ääres ja lapsed lasta ka torudest alla. Suunatud on see enim väikelastega peredele. Pilet 30€.

Ratsutamine

Me Roometiga polnud kumbki kunagi ratsutanud, kuid oleme seda ammu soovinud teha. Teadsin alati, et esimene kord peab olema kuskil imeilusas kohas. Ja nii juhtuski! Enne reisi sain mõnelt toredamalt inimeselt soovitusi, kuhu saarel minna ja mida teha. Üks, mis kohe kõrvu haakus, oli ratsutamine mägedes. Meile soovitati Lanzarote a Caballo’t, kus pooletunnine kappamine maksis 20€ nägu. See oli päris naljakas, sest Roometi hobune oli nii tema moodi – jäi juhendaja ja minu hobusest pika maaga maha, sest ainult sõi tee peal, haha! Sain lõpuks oma hobuse ka traavima ja tundsin end justkui filmis, haha! Ei suuda ära oodata, et taas ratsu selga hüpata.

Teguise turg

See oli to-do listis välja toodud, kuid me ise sinna ei jõudnud. Valisime rohkem siiski vaatamisväärsused, kui turul kondamise. Pealegi oli meil kõht koguaeg korralikult täis, nii et toit väga ei köitnudki. Aga siiski koht, mida külastada, kui juba Lanzarotel olla.

Kokkuvõttes oli see reis lihtsalt imeline! Me jäime KÕIGEGA nii rahule. Seekord ei läinud tõesti mitte kui midagi viltu. Roomet ei ajanud isegi autot kraavi, haha! Reisikonsultant Liisile ka tuhat tänu, sest me ise poleks osanud kunagi sellist sihtpunkti valida. Ilmad olid vapustavad, hotellivalik oli parim ja me Roometiga saime läbi imehästi! Reisi informatiivse osa saite kätte, rohkelt pilte ja videoid näete mu InstaStorydest ning emotsioone ja lollusi võite vaadata vlogidest:

The post Vulkaaniline kanaarisaar Lanzarote (02.-09.02.2019) appeared first on Paljas Porgand ?.