Räägin teemal, mis on mu pead ja südant vaevanud juba pikka aega. Paljudel on seda raske mõista ning ütlen ette ära, et see on okei. Alati on inimesi, kes mõistavad hukka, aga õnneks on ka inimesi (nagu tänaseni näinud olen), kes mõistavad ning pigem aitavad, kui teevad olukorda hullemaks. Loodan, et mu lugejate seas on suurem enamus just viimast sorti mõtlejaid.
Meie lugu
Elli ja Liisu on olnud mu parimad sõbrannad. Elli on tänaseks päevaks umbes 3-4-aastane intelligentne ja suhtlust armastav elegantne kassikuninganna. Küll aga oli ta varjupaigast tulles uskumatult kartlik, hirmul ja eemalehoidev. Kirjutasin teile pikalt nii blogis kui jagasin Instagramis kogu ta käekäiku terve selle aja vältel. Pärast Elli koju toomist ei näinud ma teda esimesed kuud üldse. Ta peitus mul diivani all kõige kaugemas nurgas ning käis vaid öösiti salaja pissil ja söömas. Ma veetsin iga päev temaga diivani ees kõhuli maas suheldes, teda meelitades ning temaga rääkides. Ma lõin sidet päev-päeva haaval valades oma südame tema sisse. Jah, mul oli väga raske näha, kui kahe kuuga polnud veel mingeid edusamme ja mitu ööd ma isegi nutsin, kui kuulsin teda hirmust kräunumas.
See oli ka aeg, kui ma avastasin rohkem oma vaimse tee. Käisin väga põneval MindValley koolitusel, kus õppisin sügavalt mediteerima ning sain aru ka manifesteerimise võimest. Hakkasin lähenema sellest kõigest inspireerituna Ellile teisiti ning juba mõne aja pärast tegi Elli esimesed sammud minu suunas. Mäletan nii täpselt esimest paid, mille ta mul endale teha lubas. Esimest voodisse hüppamist. Esimest selili viset, mil ta lubas oma kõhualust kratsida. Kõige kartlikumast Ellist sai aasta jooksul kõige armastavam ja hoolivam Elli, kes valib iga kell pai saamise toidu üle. Mitte kunagi agressiivne, alati paimaias.
Uus sõbranna
Liisu võtsin ma Ellile seltsiks vaid paar kuud hiljem kui Elli, sest olin lugenud, et kassipoeg võib õpetada vanemale kassile inimsõbralikkust ja usaldust. Muidugi oli väga oluliseks faktoriks, et Elli ei peaks üksi olema, kui mind kodus pole. Ja et tal oleks alati olemas omataoline mängukaaslane. Liisu sai võetud vaid 2-kuuselt, kui nägin kuulutust, et kassipoegi on peres ülemäära. Mõelda vaid, mis oleks võinud olla nende saatus, oleksin võtnud kasvõi kõik pojad endale, kuid pidin jääma realistiks. Loodan siiralt, et kõik pojad leidsid endale sama armastava kodu.
Liisu oli süütu kiisupoeg, kes tahtis kõige ja kõigiga mängida. Algul oli Elli väga eemalehoidev ja ei lasknud Liisut endale üldse lähedale. Üksteise peale sisisemine kadus aga päevadega ja nädalaga hakkas Elli tema eest juba hoolt kandma. Nii on Liisu võtnud Elli noorema õe staatuse, kes võib alati pärast enda kausi tühjendamist ka Elli kausi kallale minna, keda Elli puhastab, kellega Elli mürab, olenemata sellest, kas plaanis oli hoopis päikese käes peesitada. Elli ja Liisu on tänaseks päevaks lahutamatud ja ma ei võiks õnnelikum olla, et sai tehtud otsus need kaks kaunitari teadmata saatusest päästa.
Kui mõlemad kassid olid mu armastuse võitnud, siis suutis imekombel seda teha ka Roomet, kes on mulle olnud samasugune hoidja ja tervendaja, nagu olen mina olnud Ellile. Elasin kassidega üürikorteris, otsinud sealjuures järjepidevalt juba aastaid oma korterit. Küll olid hinnad liiga kõrged või ei leidnud ma lihtsalt sobivat. Mul polnud ka kuskile kiiret, sest olin oma üürikaga väga rahul ning hingehinda see ka ei maksnud.
Meie suurim mure
Roometil on väga tugev dermatiit, mis on teda juba pikki aastaid kimbutanud. Mida rohkem ta mul külas hakkas käima, seda hullemaks see läks. Seepeale avastasime talt ka kassiallergia, mis koos dermatiidiga ägenes vahel nii hullusti, et ta sõrmed olid lausa kärnas ja verised. Ta ei saanud haavandite tõttu käia isegi käsi pesemas, rääkimata duši all käimisest. Eraldasin kassid magamistoast ja Roomet käis mul külas vaid õhtuti ning hommikul lahkus juba otse tööle, viibimata pikemalt teistes eluruumides. Nädalavahetused veetsime tema korteris, maal või täitsa eraldi. Vahel, kui nahk allus ravile paremini, siis ta ikka miilustas nendega, sest kassid armastasid teda väga. Vahel jäi mulje, et nad otsisid temalt rohkem tähelepanu kui minult. Ja mulle oli väga oluline, et nad omavahel saaksid läbi ja kassid võtaksid ta omaks.
See oli kindlasti ka põhjus, miks kassid hakkasid aina rohkem võõraid omaks võtma. Liisu tahtis ka algul ikka Ellit jäljendada ja iga võõra inimese peale temaga koos peitu pugeda. Pärast seda kui Roomet nende suureks sõbraks sai, olid kõik mu sõbrad ka kasside suured sõbrad. Lõpuks Elli mõistis, et inimene pole ohumärk! Julgesin rahulikuma südamega neid seejärel ka oma kassiarmastajast sõbranna hoolde jätta, kui meid reid ees ootas. Teadsin, et kassid lasevad endale kenasti pai teha ning käivad uue sõbraga suhtlemas.
Küll aga ei saanud me sellest dermatiidist ja kassiallergiast jagu. Sellega on olnud metsikult jändamist, sest kassi allergeen on mõõtmetelt imepisike ja kergesti lenduv. See on ka kodutolmu üheks koostisosaks. Kassi allergeeni kantakse inimese riiete ja juustega kõikjal kaasas, kuna see on eriliselt kleepuv. Pealegi on kassid korralikud loomad, kes säilitavad allergeeni oma karvades ja hoolitsevad oma karvkatte eest, seda sageli hoolsalt lakkudes. Pehme mööbel, diivanid ja madratsid hoiavad kassi allergeeni veel pikka aega pärast seda, kui kasse enam majas polegi.
Roomet hoidis alati kõiki oma riideid ja üleriideid ning isegi sokke mu magamistoas. Küll aga kandsin mina, kes ma kassidega ikka ja jälle miilustasin ja nendega aega veetsin, allergeeni koguaeg igale poole laiali. Kõige lihtsam oligi tal lihtsalt vähem minu korteris viibida. Nii tegime kõik filmiõhtud just Roometi korteris ja aina ebameeldivamaks kogu olukord muutus, püüdes neid omavahel lahus hoida, kui tegelikult tahaks kõik koos olla.
Talvel hakkasin ma ajama ka oma kohviku äriideed, mis seisnes kodukohviku rajamises. Soovisin väga asutada oma poke bowli kohta, kuna mu hullus nende järele on suur! Mul oli menüü välja mõeldud, enesekontrolliplaan valmis, veenäidud võetud ja puha! Küll aga jälle see sama teema. Kassidega käib kaasas allergeen ja ma peaksin nad täielikult eraldama toiduvalmistamiskohast. Kuna allergeen on hästi lenduv ja samas püsiv, siis võib seda õhus leiduda veel väga pikka aega pärast looma viibimist ruumis. Ning kuna mul on avatud köök koos elutoaga, siis see polnud lihtsalt võimalik ja pärast kuid unistamist ja tegutsemist, ma matsin oma suuuuure soovi maha (teate täpselt, et see soov on olnud minuga alates ajast, mil ma blogima hakkasin).
Mida küll teha?
Ja siis kuu aega tagasi juhtus mu teele järgmine unistus. Ma sattusin kõige imelisema ja minunäolisema korteri otsa! Ja mul tõepoolest oli olemas ka rahaline võimalus see endale soetada. Ma pole ühegi korteri suhtes tundnud rohkem seda “minu oma” tunnet. Sisetunne oli nii tugev, et teadsin, et ma ei saa seda võimalust käest lasta. Elanud üürikorterites juba 8 aastat, teadsin, et nüüd on aeg! Panin korterile koheselt bronni peale, teades, et meid Roometiga ootab ees rännak Ida-Euroopasse ning enne seda ei jõua ma notarisse kohe kuidagi moodi. Terve see aeg, oleme koos mõlgutanud mõtteid, kuidas edasi, sest tean, et ma tahan Roometiga kokku kolida niikuinii. Minuga üürikorterisse ta kunagi ei kolinudki, sest me tegime proovinädala, kus ta siis “elas” minu juures, ja me nägime, kui halvasti see talle mõjus. Roomet on olnud selle kõige juures aga mu suurim tugi ja nii mõistev. Ta austab täielikult mu otsust, kas jään ma kassidega või pakun neile võimaluse tuua uude perekonda sära ja rõõmu.
Ma ei saaks lasta Roometil võtta ka eluaeg rohtusid või määrida veel lisa kreeme. Inimesel, kes on nii minimalistlik ja ei tarbi ei alkoholi, tubakatooteid ning ei võta valu korral valuvaigisteid ka mitte. Rääkisin nii mõnegi tuttavaga, kes on olnud samas seisus (elukoha muudatuse tõttu, raseduse ajal tekkinud allergia tõttu, kaaslase allergia tõttu) ja nii mõnigi andis oma looma perekonna valve alla maale, kus käiakse ise edasi kassidel külas, või uude perekonda, kus nad on sama armastatud ja õnnelikud. Ma tean, et ma olen Elli ja Liisu nii ilusti üles kasvatanud ja teinud neist vapustava kassipaari, kes on alati üksteisel olemas! Ja ma tean, et nad on väga sõbralikud ja omaks võtvad ka kõigi teistega. Minul kahjuks puudub võimalus anda nad oma lähedaste ringi, et neil külas käia. Ma olen seda varianti uurinud ja puurinud, kuid pole avanenud ühtegi sobivat kohta neile.
Kas otsus oma kassidele pakkuda uut ja sobivamat perekonda tuli kergelt? Ei! Kas see on kõigile osapooltele parem? Jah. Oleks egoistlik nõuda Roometilt allergiaga toime tulemist kogu meie ülejäänud kooselu. Ja oleks egoistlik lahutada kasse temast ja ühtaegu siis ka minust, kui me ei saa nendega nii palju koos olla. Seega olen otsustanud, et kassipreilidele ja minu ja Roometi tulevasele kooselule on parim, kui me leiame neile uue sobiliku ja armastava pere. Ma ei anna Ellit ja Liisut ära mitte ühtegi hoiukodusse ega varjupaika ning ma ei kiirusta tagant ka uue kodu leidmisega, sest looma võtmise otsuse tegemine vajab aega. Ma siiralt loodan, et keegi tunneb võnkumatut sisetunnet neid kaht enda ellu kutsuda! Ma tean, et nad on nii aldid uusi sõpru leidma ning ei vaja muud kui inimlähedust. Ja ma tean, et nad on koos nii tugevad ja tublid, et saavad hakkama ka uude koju sisse seadmisega. Kui sina tunned, et suudaksid pakkuda neile armastavat kodu või leidub sul selline sõber, siis palun anna mulle sellest teada, kirjutades mulle e-mail: merilin.taimre@gmail.com.
The post Elli ja Liisu otsivad kolmandat musketäri appeared first on Paljas Porgand.