Iseseisvus tähendab olla sõltumatu, eristuv ja saada hakkama omal jõul. Iga väikelaps sünnib sõltuvana ning meie elutee on pikk teekond iseseisvuseni. Ideaalis saavutatakse see 18-aastaselt, kui nii seaduslikult, materiaalselt, oskuslikult omandadakse vajalik, et alustada iseseisvat elu. Enamasti jõuavad noored aga sinnamaale 20ndates. Ja nii mõnigi, rohkemad kui me tegelikult arvata oskame, ei saavuta seda kunagi, sest iseseisvus ei tähenda iseenda ära elatamist. See tähendab sõltumatust oma kaaslasest, kaalunumbrist, teiste arvamusest, töökohast, ilmast jne. See teema on tegelikult NII OLULINE, sest postituse lõpuks ma loodan olla abiks kõigile, kes tunnevad end vangistuses – võimetuna lahkuda mistahes olukorrast, mis neid enam ei teeni.

Kuidas madal enesehinnang purustab meie iseseisvuse?

Ma arvasin alati, et ma olen üks tõeliselt iseseisev naine – 13-aastaselt hakkasin teenima ise oma taskuraha, 23-aastaselt lõin oma firma ja sain iseenda ülemuseks, ma pole kunagi olnud rahaliselt kellestki sõltuv ning ma olen saanud kõigega siin elus üksinda fantastiliselt hakkama.

Foto – Viktoria Kivimägi

Veel pool aastat tagasi, kui ma kolisin uude korterisse, mõtlesin ma valjult: “Mul on KÕIK olemas – hea tervis, armastav kaaslane, kindel katus pea kohal, kirglik töö, piisavalt raha… Aga ma ei tunne end ikkagi päris hästi. Miski hoiab mind justkui vangis”. Ja kui te lugesite mu eelmist postitust, siis te juba oskasite ise vastata mu küsimusele, mis see miski oli. See oli ebakindlus, mis minusse juurdunud nii sügavale, et ma isegi ei märganud seda enam. Noh, nagu nina kahe silma vahel – märkame seda ainult siis, kui see on nohune ja segab meid või kui keegi annab piki nina korraliku obaduse.

Kuidas see mult siis iseseisvuse röövis? Ma ei saa öelda, et ma olen iseseisev, kui minu riietus on valitud selle järgi, mis näitab vähem kehaosi, mida inimesed peavad minu puhul kogukamaks ning mida ma enda juures ei aktsepteeri. Ma ei ole iseseisev, kui ma ei avalda oma arvamust kohas, kus ma tunnen, et see on vajalik teiste ja iseenda heaolu nimel, sest ma kardan saada vihkavaid kommentaare. Ma ei ole iseseisev kui ma ei julge meigiga eksperimenteerida, seda kanda nii palju ja nii tihti kui ma soovin, kuna ma ei taha jätta pealiskaudset muljet. Ja sama vastupidi, ma ei ole iseseisev, kui ma kannan meiki ainult seetõttu, et mulle kord öeldi: “Avaliku elu tegelasena pead sa ALATI IGAL POOL hea välja nägema, sest kunagi ei tea, kes kus sinust pilti teeb!”. See olin mina, kes andis oma võimu ja vaba tahte teiste kätesse. Ma sõltusin võõrastest, kes minu kehas ei ela, kes mind ei tunne ja kellel on minust suuremas pildis päris ausalt öeldes ülisuva.

Inimesed, kes on palju avalikkuse ees, teavad mida see tähendab, kuid räägime nüüd ka teistest inimestest, kes on oma ebakindluse pärast kaugel iseseisvusest. Kuidas see väljendub? Inimene, kes on ebakindel, ei näe oma väärtust. Punkt. Olgu selleks ebakindluseks füüsiline vorm, karisma, iseloom, haridustase, intelligents vms. Enesearmastus on see, mis hoiab meie standardeid tervete ja tugevatena. Nii palju on naisi, kes algul küll on enesekindlad, aga nartsissistlikus suhtes hakatakse ajapikku nende sisemist jõudu alla talluma. Kui naise armastus iseenda vastu pole piisavalt tugev, siis ta laseb sel juhtuda, sest ta hakkab nartsissisti uskuma. Ta hakkabki uskuma, et temal endal on midagi viga. Ja et see suhe toimiks, ta peab ennast MUUTMA. Need on naised, kes leiavad igasugu põhjendusi oma kaaslase väärtegudele:

• Ma ei saa pahane olla, et ta mind pettis, sest ma polnud piisavalt kodus /sest ma pole nii noor kui ta armuke /sest ma olen juurde võtnud jne.
• Ma ei saa pahane olla, et ta mind lõi, sest ma ise alustasin tüli /sest ma ei teinud, mis ta palus /sest ta oli joobes ja ei mõelnud, mida teeb.
• Ma ei saa pahane olla, et ta mulle paks ütles, sest ma olengi juurde võtnud / sest ma polegi ammu trennis käinud /sest ta ise on nii heas vormis

Jap. Me enamik oleme seal olnud või teame sellist naist. Ainuüksi eelmise postituse peale tuli mulle naistelt mitu kirja stiilis: “Sa ju näed imehea välja. Ma sooviks ka sama hea välja näha. Mees ütleb mulle koguaeg, et ma olen juurde võtnud ja peaksin midagi ette võtma.” või “Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda, et lisaks teiste õelatele kommentaaridele, saatis ka mu mees mulle mingi fitnesstšiki pildi ja soovitas mul trenni minna, et samasugune peps endale vormida”.

Polnud minu koht ja õppetund öelda ühelegi neist, et “Sa ei armasta ennast piisavalt, mistõttu oled sa suhtes, mis ei ole sinu vääriline”. Mitte üks mees, kes armastaks oma naist hinge põhjast selle eest, kes ta SISIMAS on, ei ütleks oma naisele nii. Kui mehel on tõesti mure naise tervise pärast või ta tahab olla naisele toeks kaalulangetusel, mida naine ISE on otsustanud läbi viia, siis oskab mees seda ka läbi armastuse ja armastavate tegude väljendada. Kui mul oli kohutav rahulolematuse periood oma kehaga, siis oli minu mehe suhtumine hoopis selline: “Sa näed minu arvates vapustav välja ja ei peaks midagi enda juures muutma. Aga kui sa tunned end ebamugavalt ja tahad seda teha, siis ma toetan sind selles täielikult! Ma tõmban õhtuti snäkkidega tagasi, et sul kergem oleks. Ja ma valin ka ise rohkem, mida söön, sest siis me saame koos seda läbi teha ja see pole sulle nii raske. Võin ka sünnipäevadel kräpist eemale hoida, kui see on sulle toeks?”

Naised, kes leiavad põhjendusi oma mehe lubamatule käitumisele, tunnevad end tihtipeale lõksus. Enamasti kas materiaalselt või emotsionaalselt:

• “Ma ei tea, kas ma saan ise rahaliselt hakkama…” Ebakindlus oma võimete, oskuste, intelligentsi, teadmiste ja haridustaseme suhtes.
• “Ma kardan, et ma ei leia endale kedagi teist, kes mind armastaks, sest no vaata mind…” Ebakindlus oma olemuse, välimuse, vanuse ja karima suhtes.
• “Mis meie ühistest lastest/loomadest/kodust saab…” Ebakindlus tuleviku suhtes ja eneseohverdamine teiste heaolu nimel.

Ja see pole mitte ainult ühepoolne, vaid ka meeste puhul nii. Siiralt kahju öelda, et mul on liigagi palju lähedasi, kes on ebakindlusest kaotanud iseseisvuse, sest nad sõltuvad täielikult kellestki teisest. Need inimesed on kas õnnetud või leppinud olukorraga ja sisemiselt tuimunud. Kui me vaatame peeglisse, kas me saame öelda täie aususega, et me ei ole suhtes harjumusest, ebakindlusest ja hirmust? Kas me saame öelda, et me teeme oma tööd rõõmuga, mitte ebakindlusest leida paremat kohta või uskuda, et me saame oma ettevõttega hakkama? Kas me saame öelda, et meid ümbritsevad vaid inimesed, kellest me tahame olla ümbritsetud, mitte hirmust lõigata oma elust välja inimesi, kes ei toeta meie kasvu inimesena? Me hoiame sellest kõigest kinni, sest me ei usu, et me oleme piisavalt head, et väärida paremat. See on vale.

Kui teiste usk sinusse kõigutab sinu usku iseendasse

Alati tuleb meie teel ette inimesi, kes meisse ei usu, meie ideid ei poolda ning meie saavutusi alahindavad. Sellest ei tasu lasta end heidutada. Ka siis mitte, kui nendeks inimesteks on sinu lähedased ja sõbrad. Sõprade puhul me saame õnneks valida, kellega me otsustame end ümbritseda. Kui asi puutub aga perekonda, siis tuleb leppida olukorraga ning vajadusel antud vestlust vältida või nendest inimestest eemale hoida, sest kokkuvõttes elad oma elu sina ise. Ja sina oled unikaalne nagu on ka sinu silmaring, ideed, teadmised ning võimekus.

Mul on omast kogemusest tuua liigagi hea näide. Ma olin Tartu Ülikooli juuratudeng eluaegse tundmusega, et minust saab jurist. Ei saa eitada, et ka vanemad olid mu valiku üle uhked. Aasta koolipinki nühkinud, otsustasin täiesti spontaanselt lennata Austraaliasse, sest ma polnud kunagi veel omal käel niimoodi reisinud ega elu nautinud. Aastake akadeemilist puhkust… mis seal ikka. Austraalias reisiblogi pidades, avastasin hoopis oma tõelise kire, milleks oli kirjutamine. See pani mu silmad põlema palju rohkem, kui idee minust kaasuseid lahendamas. Kui akadeemiline puhkus hakkas lõpukorrale jõudma, pidin ma langetama VÄGA RASKE otsuse, kas ma jätan oma juurakarjääriga hüvasti ja astun hoopis teist rada, millest mul selleks hetkeks polnud veel ettekujutustki ,või ma lähen turvalist teed ning ei saa kunagi oma tõelist potentsiaali teada.

Ilmselgelt olid KÕIK mu ümber kindlad, et parim otsus on jätkata õpinguid. Kuid mu sisetunne oli NII TUGEV, et mulle on midagi muud siin maailmas, mis kutsub mind edasi avastama. Ma ei olnud valmis tagasi Eestisse minema ja lõpetama enda avastamist. Elanud ja töötanud 2 aastat Austraalias, leidsin ma metsiku kire kirjutamise, toidu, fitnessi ja fotograafia vastu. Tagasi tulles oli kõigi esimene küsimus: “Mida ma nüüd siis õppima lähen? Kuhu tööle? Kuidas ma elus hakkama saan?” Oli näha pettumust, et minust ei saanud “karjäärinaist” ja hirmu, et ma lõpetan keskpärasel töökohal, mis mind ei kõneta ning mulle mugavat elatist ei teeni. Ma vaatasin sellest kõigest täielikult kõrvale…

Kuna blogimine osutus mu kireks, aga reisimisega sain ühele poole, siis alustasin ma uut blogi, mis ühendab kõik mu kired – Paljas Porgand. Tervise, toidu, fitnessi ja tänaseks päevaks ka mu ühe suure lisakire, vaimse tervise blogi. Ja lubage ma tuletan meelde, et sel ajal ei olnud põhimõtteliselt olemas sõna “blogija”. Kui ma ütlesin kellelegi, et ma olen “blogija”, siis ma ei tee nalja, et mulle pahvatati näkku naerma. Igal pereüritusel uuriti, kas ma päris tööd ka hakkan tegema või äkki ikkagi läheksin tagasi kooli… See aeg nõudis mult julma eneseusku, et jätkata teel, mis mind kutsus ja millesse ma uskusin.

Ma lihtsalt teadsin, et see, mis ma teen, on õige ja ma löön läbi. Elatasin ma end Austraalia säästudest ja olin valmis raha otsa lõppemisel kolima oma üürikorterist tagasi vanemate juurde. Ma küll ei teadnud, kuidas see töö üldse end ära hakkab tasuma või kas hakkab, aga ma pole ka kunagi seda raha pärast teinud. Kuna ma uskusin, et ma olen seda kõike väärt, siis ma sain ka selle kõigega hakkama. Tänaseks päevaks olen ma loonud nullist olematute teadmistega blogi, brändi, peaaegu 5 raamatut ja edukad sotsiaalmeediakontod, mis kõik toetavad üksteist ning sõnumit, mida ma soovin edasi anda. Need kõik on peegeldus minu arengust inimese ja hingena. On olnud madalpunkte ja kõrghetki, kuid ma ei vahetaks iial seda, mis mul on, ühegi teise töö vastu ja ma olen endale tänulik, et ma ei võtnud mitte kedagi teist kuulda, sest tänaseks päevaks on mu pere mu üle kuradima uhke ning paistab, et “blogija” on saanud täitsa populaarseks päris ametiks ja lugedes kollase meedia artikleid, siis ikka metsikult tasuvaks, hehe!

Kuidas enesehinnang loob meie iseseisvuse?

Me oleme väärt ainult parimat. Me kõik oleme väärt KÕIKE, MIDA IHALDAME. Ja kui ma ütlen, et me kõik oleme, siis ma ka seda mõtlen. Olgu tegemist poemüüjaga, kes tahab saada ettevõtjaks. Kolme lapse emaga, kes unistab reisimisest. Noorega, kes unistab rahvusvaheliselt tuntud Youtube’i kanalist. Olgu tegemist kasvõi vaesest perest lapsega, orvuga, invaliidiga… Meil KÕIGIL on võimalik saavutada õnne, edu, rahu, enesearmastust, ligimese armastust jne. Sest isegi kui meie stardijoon on eri kaugusel, siis olenemata teele seatud raskustest, on meil võimalik need ületada. Ilmselgelt ei räägi ma füüsika seaduste vastu unistamisest ehk kui pime soovib taas näha, jalutu soovib taas kõndida või keegi soovib elada vastassoolise kehas vms. Kuigi tänapäeva teadus on imeline ja on loonud alternatiivseid meetodeid, millesse ma siin ei lasku. Jääme praegu natuke lihtsama reaalsuse juurde…

Aga mis seisab inimeste ees saavutada täielik iseseisvus luua oma reaalsust, mis pakatab õnnest ja rahulolust? Keegi…?

ENESEKINDLUS. Kõiks saab alguse enesekindlusest (eneseusust). Kui sul on olemas kogu raha, teadmised ja vahendid, et lahkuda halvast suhtest, luua miljonifirma või muuta maailma, siis ega sa ei tee seda, kui sul puudub eneseusk. Sa ei näe end adekvaatselt, milleks sa suuteline oled. Kõik suured mõtlejad, edukad juhid ja PÄRISELT õnnelikud inimesed on öelnud, et kõik on sinu enda kätes. Ja nii see ongi.

Kõige lõppu tahan ma öelda midagi, mida ma olen pidanud sisendama endale pärast iga ebaõnnestumist ja lahkuminekut: “Ma austan end piisavalt, et lahkuda olukorrast, mis mind ei teeni, kasvata ja tee õnnelikuks. Iga lõpp on millegi uue algus. Ma usaldan universumit, et ma olen hoitud ja armastatud. Ma usun, et kõige valusamast kohast saab kõik minna ainult paremaks. Ma teen vana ära saatmisega ruumi oma elus uuele ja paremale, mis mind juba ootamas on. Kõik mis saagu, on minus juba olemas.”

Soovitan südamest lugeda Eckhart Tolle loomingut “The Power of Now” ja “New Earth”.

Ma olen elus PALJU läbi kukkunud ja võtnud ette suuri riske. Sest mis mul kaotada on? Kas ma püüan end petta, et ma olen antud situatsioonis õnnelik, või ma teen midagi selle parandamiseks? Ma väärtustan end piisavalt, et mitte olla elu suhtes lihtsalt leplik. See elu on ainus, mis mul on. Miks mitte luua see sama hästi nii sigavingeks kui võimalik? Minu jaoks pole küsimust, aga sinu?

The post Sa ei saavuta iseseisvust enne kui… appeared first on Paljas Porgand.