Antud postitusest on keelatud kasutada sisu ja pilte ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

Näljutamine, anoreksia, buliimia, dieedid, ületreenimine, toitumiskavade järgimine, toidu kaalumine ja makrode lugemine, ülesöömishood, lõputud mõtted toidust. Mõned meist kuuluvad selle lõputu ahela ekstreemsemasse otsa, enamus jällegi sinna otsa, mis on saanud tänapäeval uueks normiks – kinnisidee kalorite ümber. Tänane jutt tuleb päris raske mulle, sest ma pole teile end kunagi varem toitumishäirete teemal niimoodi avanud nagu ma seda nüüd teha kavatsen. Teeme juttu ülemaailmsest HÄLBEST, mis on tabanud pea kõiki, kes püüavad kaalu alandada. Toit ei ole enam lihtsalt toit, vaid kalorid, mis teevad meid paksuks. Toidust on saanud meie vaenlane. Miks ma ütlen hälve? Sest hälve, selle otseses mõttes, on kõrvalekalle normist. Ja normaalne suhe toitu tähendab meelepärase head tunnet tekitava toidu söömist siis, kui kõht on tühi, ja lõpetamist siis, kui see on täis. Kuna kasutusel on aga termin toitumishäire, siis mugavuse mõttes jätkame sellega.

Mis on toitumishäire tegelikult?

Toitumishäireks loetakse haiglast suhtumist toitu, millega kaasneb ka häirunud mõtlemine toidu, kehakaalu ja oma väljanägemise osas. Et teada saada, mis siis kuulub toitumishäirete alla PÄRISELT ja mis mitte, on kõige kergem kasutada selleks välistamismeetodit ehk mis ei kuulu toitumishäirete hulka:

1. Terve suhtumine toitu kui keha kütusesse, mis on vajalik elus püsimiseks, ning millest ei olene suhtumine oma kehasse ja võime seda armastada.

Ja nii lihtne see ongi! Toitumishäireteta inimene ei pea toitu kartma, toitu kaaluma, toidule pidevalt mõtlema, toitu piirama, toitu kahetsema ning toidu ümber panema oma elu keerlema. Seega kas mitte KÕIK, mis ei kuulu ülaltoodud punkti pole mitte vähem või rohkem häirunud suhe toiduga? Muidugi ei ole elu MITTE KUNAGI must-valge ja ma pean norijate nimel jälle välja tooma erandid nagu ekstreemsed haigused, talumatused, allergiad ning muidugi inimesed, kelle sport ja töö sellest sõltub (fitnessvõistlejad, sportlased jne). Kui sa tunned, et sina oma toitumiskava või dieediga antud postituse konteksti ei kuulu, siis olgu nii, sest mu eesmärk pole sulle tõestada, et sa oled söömishäirega. Jagan oma mõtteid sel teemal, mis puudutab eelkõige mind, ning sul pole vaja hakata end kommentaarides õigustama, sest ma ei ründa sind.

Siin kohal pani mind ka mõtlema, kas inimesed, kes kasutavad toitumiskavasid, et õppida normaalselt toituma ehk kasutavad seda kui üleminekuks vajalikku abivahendit, kannatavad ka mõneti toitumishäire all? Raske öelda. Sest ilmselgelt ei pea ma silmas, et kõik inimesed on nüüd haiged ja häirega, vaid pigem, et normaalsus on tänapäeva pildis nii kõrvale nihkunud. Kui võtta, et inimene peaks sünnipäraselt oskama toituda oma intuitsioonist, siis on tõepoolest suurem osa inimesi hälbega oma intuitsiooni järgida, sest enamik peavad ikkagi mingil perioodil oma elust teadlikult jälgima mida ja kui palju nad söövad. Ärge võtke seda minu poolt absoluutse tõena, vaid pigem mõtteavaldusena. Mis on minu jaoks tõsi, ei pruugi sinu jaoks olla. Ja tean omast kogemusest, et kui ma ajasin grammi ja minuti täpsusega toitumiskavas kirjutatut taga, siis ma poleks ka eales nõustunud kellegagi, kes julgeks väita, et mul on toitumishäire. Sest sel hetkel oli see minu jaoks NORM ja kaugel toitumishäirest. Kuigi tänasel päeval ma näen, et see oli kindlasti häiritud suhe toiduga.

Mis põhjustab toitumishäireid?

Toitumishäiret võib mõneti kõrvutada sõltuvusega (nii käsitlevad seda ka teadusuuringud). See on justkui kontrollimatu vajadus toidu ümber nagu alkoholismi puhul alkoholi ja narkomaania puhul narkootikumide ümber. Neil on meie ajule sama efekt. Nii nagu käivitab meie aju reward centerit kiitus, kompliment, oma keha eest hoolitsemine, trenn ja armastus, nii käivitavad seda ka narkootikumide, alkoholi ja toidu kuritarvitamine. Kui reward center on aktiveerunud, siis blokeerib aju ebameeldivate tunnete ja emotsioonide tundmise. Sealt ka teaduslik põhjus, miks armastus “pimestab”. Kõik sõltuvused on üles ehitatud endorfiinide vallandumisele, mis premeerib meie aju “hea tunde” neurotransmittereid. Endorfiinid summutavad meie valu taju ja ergutavad mõnu, luues nii ajutise, kuid võimsa, heaolu tunde.

Tavaliselt kasutatakse halbade tunnete blokeerimiseks ära loomulikemaid viise nagu jalutuskäik, kuum vann, kallimale muret kurtes ja tuge otsides või parimal juhul reaalselt probleemidega tegeledes. Kui aga hakatakse valu blokeerima sobimatul viisil ehk mingi aine kuritarvitamisel nagu alkohol, narkootikumid või toit, siis pikapeale saabki sellest sõltuvus. Aju oskab juba küsida seda “rohtu” valule, sest see on kiire leevendus. Pika peale vajab ta seda aga aina enam ja sellest sõltuvusest saab olema aina raskem vabaneda.

Pikemalt seletamata, pole sõltuvused tegelikult muud, kui meie aju põgenemistee valu käest. Sõltuvuse juured asuvad meil hingetasandil valukehades. Nii mõeldes, ei tunne me end enam sõltuvuse ees nii abituna. Jah, kui keegi või miski vajutab valukeha päästikule, siis röövib sõltuvus me vabaduse ise otsustada, kuid võti sellest vangikongist välja saamiseks on liigagi kättesaadav meile alati olnud – valukeha teadvustamine. Teadvusta momenti, mil sõltuvus tahab esile kerkida – järsk vajadus toidu (või vastupidi enda näljutamise), alkoholi, narkootikumide või ka suitsu järele.

Järgmine kord kui sind tabab see metsik vajadus, küsi endalt mida sa sel hetkel tunned? Kus sa koged valu või millega sa oma elus leppida ei suuda? Miks tahab su aju joosta suitsukatte järele ja seda valu sinus peita? Miks ei võta sa vastutust enda valukeha eest ning ei tegele sellega? Mida sa kardad? Mida su alateadvus sulle karjub, mida sa kuulda ei taha võtta? Kas ei oleks mitte aeg end tervendada ehk kogeda seda valu, mille eest sa põgeneda püüad? Ainult nii võtad sa vastutuse enda kätte ja avad võimaluse oma elu korda seada, ilma et sa peaksid läbi sõltuvuste ja häirete selle eest enam põgenema.

Kuigi iseendaga sügavamal tasandil tegelemine on VÄGA VALULIK ja pikk protsess, võib see tuua kaasa endaga rahuliku ja fulfilling elu, mis on täiesti vaba igasugustest välistest vajadusest. Sama protsess on väga kasulik ka neile, kes kannatavad depressiooni all (ei räägi kliinilisest depressioonist siinkohal). Olen ise mõlemat teed käinud ja olen väga hästi kursis, kui laastav see kõik on nii kannatanule kui kogu ta lähikonnale. Kuidas see võib süüa sind tasapisi täiesti ära, jättes mitte midagi sinu algsest olemusest alles. Kui sina või su lähedane kannatab toitumishäire, sõltuvuse või depressiooni küüsis, siis soovitan südamest pöörduda abi saamiseks professionaali poole ning tea, et paranemine ON VÕIMALIK, ja ära kunagi kaota lootust! Selle tõestuseks jagan ma teiega killukese oma loost…

Kuidas ma kukkusin ühest august teise?

Ma ei hakka siia oma elulugu toitumishäiretega päris kirjutama, sest sellest on varasemates postitustes ja ka mu raamatutes palju juttu olnud ning see läheks kohe väga pikaks. Kuid võib öelda, et alates nii umbes 16. eluaastast olen ma kannatanud toitumishäirete käes. Ja kuigi ma arvasin, et nendega sai lõpparve tehtud, kui ma seljatasin anoreksia, siis päris nii lihtne see polnud. Haigus vahetas vaid vormi…

Ma arvasin, et toitumishäirel ei peagi olema otsest põhjust. Noh, olete kuulnud küll: “Kui ma saavutan oma ideaalse keha, siis ma lõpetan!” Ma arvasin, et põhjus oli selles, milline mu keha välja näeb. Kuid kaugel sellest. Ma lõpetasin alakaalus ja arst ütles mulle, et kui ma ei hakka normaalselt sööma, siis võin ma tulevikus jääda lastetuks. See oli minu motivaator end tervendada. Ma küll seljatasin anoreksia, kuid mis edasi sai? Ma hakkasin kaalust aina juurde võtma. Ilmselgelt polnud ma paks, vaid pigem juba tervislikuma noore naise mõõtu, kuid hirm ülekaalulisuse ees tegi oma töö. Ja nii ma hakkasin kaloreid lugema. Algas see tagasihoidlikult, kuid lõppes grammi täpsusega kohvile mandlipiima valamise ning isegi lehtsalati kaalumisega. Ma kaalusin isegi KANEELI, mida puistasin oma pudrule. Asi läks nii hulluks, et ma ei suutnud enam väljas süüa. Toidukaal oli mul ALATI kaasas. Mitmel korral olin sunnitud isegi uue toidukaalu ostma, sest enda oma ununes koju ja ma ei saanud lubada toidu mitte kaalumist. Kuidas ma siis tean palju ma süüa tohin, ilma et ma paksuks läheksin?!

Kuid mida ei juhtunud? Makrode täpsusega toitumine ei toonud mulle “ideaalvormi”. Ma olin ikkagi n-ö “pehme”… Ometi ma ju treenisin nii palju ja ajasin iga kilokalorit taga?! Mu toit oli alati täisväärtuslik ja sõin täpselt siis kui toitumiskava ette nägi! Lõin mitmeid kordi käega ja hing karjus vabaduse järele, kuid ikka ja jälle leidsin ma end seda sinist “MyFitnessPal” nuppu avaekraanil vajutamas ja toitu sisse logimas. Kas te kujutate ette, mis tunne on tunda rahulolu, kui su ettenähtud makrod on spot-on? Millist haiglast endorfiinide laengut see pakub? Kas te kujutate ette, mis tunne on näha äpis päeva lõpuks, et sul on veel 90 kcal võimalik tarbida, mis tähendab, et sa võid endale lubada ampsu seda kooki, mida kõik teised naudivad südamest, mõtlemata üldse kaloritele? Ma olin justkui MyFitnessPal-ohoolik, kes teadis, kuidas see ta vaimset tervist kahjustab, kuid ei suuda enam lõpetada. See saatis mulle isegi teavitusi: “Sa pole oma hommikusööki loginud! Stay on track!“, tekitades minus eriti halva tunde. Ma olen korduvalt seda uninstallinud ja siis uuesti installinud.

Kas teate, mis tunne on iga hommik end pärast pissimist (ja parimal juhul kakamist) enne veelonksu kaaluda, et näha seda 100 grammi madalamat kaalunumbrit, justkui see üldse muudaks midagi meie kehas, sest me oleme suuremas osas vesi… Seda õõvastavat meeleheidet kogeda, kui kaalunumber on hoopis paarsada grammi kõrgem, kuigi nägid kurja vaeva, et mitte seda šokolaadikommi süüa, mida töökaaslane sulle pakkus, ning käisid need 10 korrust treppe jala, et ikka rohkem kaloreid põletada?! Kas see siis on TERVE inimene? Ja enamus naisi on seda vähemalt korra elus kogenud… Ja, kurat võtaks, kui paljud on tänaseni selles lõksus?

Minu jaoks lõppes asi eriti kurjalt, kui ma võtsin vastu otsuse osaleda bikiinifitnessi võistlustel. Minu haiglasest makrode lugemisest sai veel süvenenum toitumishäire. Ma käisin igal pool ainult oma toiduga. Minu mälestused suvegrillimistest sõpradega on kõige eredamad sellest, kuidas ma neid kadedusega vaatasin söömas, mida hing ihaldab. Kuidas nad jõid külma limonaadi või kihisevat siidrit, millest ma ei tohtinud mõelda ka mitte. Pärast sauna, kui teised sõid jäätist, mis põhjustas mulle nii palju valu… Ma mäletan ainult seda viha, mis minu sees oli, et mulle on justkui kõik keelatud… See oli TÄPSELT sama tunne, mis oli anoreksiaga. Sa justkui naudid seda valu, et sina “ei tohi” süüa, sest sa karistad end oma keha pärast. “Ma pole piisavalt peenike, seega ma pean kannatama.” Ja sa loodad nii siiralt, et keegi mõistaks sind. Et keegi oleks sulle toeks ja annaks sulle armastust, mida sa iseendale pakkuda ei suuda, kuid nii väga vajad. Sest, noh, sa lihtsalt ei oskagi end armastada.

Bikiiniprepi lõpupoole läks asi nii hulluks, et mul tekkisid ülesöömishood. Kui ma olin üksi kodus ja nälg oli kallal ning mul oli näiteks kolme päeva hommikupuder ette valmistatud, siis ma ei suutnud piirduda ühe portsjoniga. Ma lubasin endale näiteks ühe ampsu homsest pudrust veel… ja veel ühe… ja veel ühe, kuni ma märkasin, et olin söönud ka homse pudru ära. See SÜÜTUNNE, mis minus kerkis oli nii suur! Hääl mu peas ütles, et ma võtan nüüd kaalust juurde ja mu bikiiniprep on rikutud. “Ma pean jooksma trenni või jätma järgmise toidukorra vahele!”, karjus toitumishäire mu peas. Ma võisin prepi lõpuks süüa ainult u 1300 kalorit, kuigi ma tegin veel julmalt trenni ka. Ma tundsin end täielikult läbikukkununa, sest tundsin toitumishäire tagasi hiilimist, ja ma palvetasin, et see kõik juba läbi oleks.

Kui ma piirasin end pidevalt, siis lõppes see ülesöömishooga.

Kas sa ikka tõesti armastad end?

Japp, toitumishäired polnud minus aastate jooksul kuhugi kadunud. Nad järgnesid mulle kõik see aeg, maskeering oli veidi teine lihtsalt. Sest ükskõik mis sõltuvusega on tegu, nad ei teki millestki väljaspool asetsevast, nad võtavad vormi, et täita auku meie sees. Ja kuni sa ei täida seda ise, täidab selle miski muu. Palun ärme mõtle vasakule, haha! Ütleb Merru, kes ise hakkas vasakule mõtlema…

Mis oli minu valukeha? Enesearmastuse puudumine. Ma polnud kunagi õppinud end armastama, vähemalt tingimusteta mitte. Ma arvasin alati, et ma armastan end. Ma ju isegi kirjutasin selle kohta blogipostituse, teadmata, et see oli tühipaljas tingimuslik armastus. Ja nii paljud vanemad ja targemad naised kommenteerisid, et nende arvates ma ei armasta end. See ajas mind marru, sest sisimas ma teadsin, et see on tõsi. Kuid ma siiski ei mõistnud, miks nad nii arvavad? Täna ma tean vastust – ma ei armastanudki iseennast, vaid oma kõhulihaseid. Ma armastasin end vaid siis, kui ma olin heas, kohati lausa ideaalses vormis. Ja ülejäänud aja ma sisendasin endale, et ma olen õnnelik siis, kui ma selle vormi saavutan.

Nii nagu olin mina pime, olid ka teised. Ma treenisin iga hommik tühja kõhuga, jälgisin iga kalorit ning hoidusin sotsiaalsetest üritustest, et mitte oma “dieedist” kõrvale kalduda. Ma lasin mingil kaval öelda mulle millal ja mida süüa ning karistasin end, kui kõrvale kaldusin. Ma kahetsesin igat magustoitu ja ma sain vihaseks inimeste peale, kes endale kõike lubasid, sest ma olin sügaval sisimas kade nende peale. Minus valitses tühjus, kurbus ja kibestumus, kuid väliselt paistsin teistele õnnelik, end armastav, parimas vormis ja tervislik. See oli reaalselt see, mida TEISED nägid.

Tänapäeva suhtumine, hea füüsiline vorm = enesearmastus ja hea tervis, on nii fucked up! Me usume, et üks kindel vorm tähendab kõigi puhul sama. Kuna ma olin kõhulihastega ja mul polnud pekki kuskil, siis inimesed kommenteerisid pidevalt:

• “Ma hindan su sihikindlust!” Minu reaalsus: Mu tegelik siht oli armastada iseennast, mida ei saavutanud ma ka “parimas” vormis!
• “Sa oled nii tervislik ja toitud nii hästi!” Minu reaalsus: Ma olin pidevalt näljane ja unistasin järgmisest toidukorrast.
• “Sa oled nii ilus ja seksikas!” Minu reaalsus: Ma ei tundnud, et ma olen kunagi piisavalt vormis.
• “Sa oled nii tubli, et nii palju trenni teed!” Minu reaalsus: Ma hakkasin trenni vihkama, sest mul polnud selleks enam ei jõudu ega energiat.
• “Vau, sa oled nii palju alla võtnud! Näed fantastiline välja!” Minu reaalsus: Ma pidin selle nimel nälgima ja olema oma keha vastu väga mitte-armastav.
• “Ma soovin, et mul oleks sinu keha!” Minu reaalsus: Ma soovin, et keegi ei peaks sellist põrgut taluma nagu mina.
• “Sa hoolitsed enda eest nii hästi!” Minu reaalsus: Ma ei hoolitse enda eest üldse. Vastupidi, ma hävitan end.

Seda sama kirjutasid mulle ka paljud naised pärast üle-eelmist blogipostitust. Mulle räägiti oma toitumishäiretest, mis tekkisid pärast õelaid kommentaare nende keha kohta (kuigi oldi isegi normaalkaalus). Seejärel suudeti ebatervislikult ja läbi enesevihkamise võtta kaalust palju alla ning inimesed kiitsid seda takka: “Sa oled lõpuks oma toitumise korda saanud!”, “Vau, sa oled hakanud trennis käima?”, “Sa näed fantastiline välja!”. Mis maailmas me elame? Kui pealiskaudne! Kas keegi kunagi tunneb huvi, miks keegi on alla võtnud? Kas keegi kunagi mõtleb, et alakaalus keha ehk ei ole tervislik? Kas võiks juba saabuda aeg, kus inimene täheldaks hoopis: “Vau, sa oled lõpetanud dieeditamise ja oled nõus meiega koos väljas sööma? See on ülitore!”, “Sa ei põe enam oma keha pärast ja ma näen, et aktsepteerid end igas vormis. Ma olen su üle uhke!” vms…

Kas sa armastad ainult seda vormis keha, mida sa praegu peeglist näed? Või armastad sa ennast ka siis, kui sul on pärast lapse sündi venitusarmid? Ka siis, kui sa enam ei jõua trenni ja võtad kaalus juurde? Ka siis, kui sa pidevalt ei planeeri oma toidukordi, vaid naudid elu täiel rinnal, muretsemata kaalunumbri pärast? Kas sa armastad end ka siis, kui sa pole enda jaoks kergesti armastatav? Selles on küsimus…

Õnn > kõhulihased

Head aega dieedid, toitumiskavad, trennikavad, makrod, kalorid, enda ja toidu kaalumised, enda võrdlemine teistega, oma keha häbenemine! Mina aktsepteerisin oma keha sellisena nagu ta on ALLES NÜÜD aastal 2020, olles sõdinud sellega 10 aastat. Seda on niiii kurb tunnistada, sest miks ometi panin ma oma elu kõige ilusamad aastad riiulile ootama päeva, mil ma olen ideaalkaalus, et ma saaksin end alles siis nautida? Miks ma uskusin, et mu keha määrab mu õnne, mitte see, kes MINA olen. Ma ju olen rohkem kui mu keha. Ja ma pole kunagi olnud õnnelikum kui täna, mil mul on väike pekk siin ja seal. Ma ei märka seda enam ja ma ei obsessi enam selle üle! Ma olen tervislik, õnnelik, tugev, end väärtustav ja fantastiline indiviid selles kehas, mis mulle on antud, et nautida seda, mis elul mulle pakkuda on!

Ma planeerisin selle postitusega kirjutada veel pikalt toitumiskavadest, kalorite lugemisest, intuitiivsest toitumisest jms, aga mu sissejuhatus digimuutus eraldiseisvaks postituseks. Et teid mitte üle koormata, siis jätan teid nende sügavate ja valusate mõtetega, et saaksite vaadata kriitilise pilguga ka enda sisse. Järgmises postituses räägin ma toitumiskavade pahupoolest ning kuidas ma leidsin õnne intuitiivse toitumisega!

The post Kaldusin ühest toitumishäirest teise appeared first on Paljas Porgand.