Maaeluministeerium kuulutas 2020. aasta Eesti toidupiirkonnaks Haapsalu ja Läänemaa. Eriolukord seadis aga selle tiitli esiletoomiseks omad piirid. Kuna maitsete aasta avaõhtusöök jäi ära ning Läänemaa maitsetega ning kohaliku toorainega sel kevadel tutvuda polnud võimalik, toodi mulle need hoopis koduukse taha kätte ära! Sain proovida palju värskelt valmistatud kala ning muid põnevaid maitseid! Kui jagasin sotsiaalmeedias kogemusi, siis paljud soovitasid mul leida aega, et minna neid ka kohapeale nautima ning Läänemaad avastama. Tuleb tunnistada, et olen oma elus Haapsalus palju käinud, aga siiski väga vähe näinud! Oli aeg seda muuta…

Eesti toidupiirkond 2020

Olin otsustanud sõita Haapsalu ja Läänemaad avastama, kui kuulsin, et restoranid on end taas pärast ränka kriisiaega avanud ning piirangud leevenenud. Lisaks juhtus just sel samale nädalavahetusele “Põhjamaade Veneetsia” e nädalavahetus, mil Haapsalu vanalinn on kujundatud hubaselt itaaliapäraseks ning kohvikutes leiab palju itaaliapäraseid eripakkumisi. Tavaliselt on sellel ajal toimunud Haapsalu Veinipidu, kuid eriolukorrast tulenevalt oli loodud sel aastal lihtsalt meeleolu ning veinide degusteerimised. Mastide otsas olid Itaalia lipud, tänavaid kaunistas itaaliapärane muusika ning restoranides pakuti veinidegustatsiooni!

Ajaloolist põnevust lisas kogu tripile rannarootslaste kultuur, mis ei jää üldse mitte kaugele Haapsalust. Pean tunnistama, et ma pole Läänemaad veel avastamas käinud, nõnda sai ka see väljasõitu sisse planeeritud. Mereäärse rahvana leidub seal palju rannakalureid ja isetegijaid, kes pakuvad kõige värskemat merekraami ja oiiiii, kui maitsvat! Piirkonnas toimub sel aastal hulgaliselt toidusündmuseid. Kõik see kokku ongi Eesti toidupiirkond 2020!

Haapsalu

Saabusime Haapsallu reedel kell 13, mil oli täpselt õige aeg kosutavaks lõunaks (meie puhul siis hommikusöögiks)! Istusime restorani KaksTeist lillelisele terrassile, mis oli pärast kriisi äsja avatud külalistele. Restoranil võiks küll olla veidi laiem valik taimseid toite, sest isegi mina jäin valiku tegemisega veidi hätta. Roometil oli see-eest aga raske valikut teha, sest kõik isutas. Pean esile tooma nende risotto, mis viis keele alla! Mina, kes ma kunagi risotot ei telli, sõin Roometi tellitud risoto peaaegu et üksinda ära! Ma oigasin ja mõmisesin seda süües ikka korralikult. Veel viis keele alla nende pesto, mida pakuti ciabatta kõrvale. No lihtsalt VAU!

Kõhud täis, seadsime sammud lähedal asuva vastrenoveeritud Haapsalu linnuse poole, kus ootas meid eriti vahva giid. Ütlen ausalt, et me pole pea kunagi giidiga ringi liikunud, kuid uskumatu kui palju lisaväärtust see annab! Eriti kui giid on kirglik selles, mida teeb. Kindlasti soovitan linnuse muuseumi just giidiga läbi käia, et saada kätte maksimum!

Seejärel rentisime me ülejäänud päevaks Rakser Sport spordipoest jalgrattad, et minna omal käel Haapsalu linna avastama. Külastasime Haapsalu promenaadi, Väikest Viiki, Haapsalu raudteejaama ja sõitsime vast kogu vanalinna ka läbi. Ma olin sõnatu, kui kaunis Haapsalu on! Kui merelähedane, kui roheline, kui vaikne, kui sõbralikud kohalikud on, kui ilus linnapilt on – palju, palju, palju kohvikuid. Küll me võtsime palju aega, et lihtsalt istuda mere ääres ja hingata sisse seda ilu, mis Haapsalul pakkuda on. 

Sama päeva õhtuks olid Itaalia lipud juba vardas, itaaliapärane muusika täitis kogu linna ning restoranid tegid veel viimaseid ettevalmistusi Põhjamaade Veneetsiaks. Meie õhtusöögikohaks oli palju kiidetud Hapsal Dietrich kohvik. Pean ütlema, et see koht on kiitust väärt. Teenindus oli superhea ning toidud samamoodi. Seekord pistsin ma Roometi antrekoodi taldrikult brokoliinid ja maguskartulifriikad nahka. Need oli lihtsalt suurepärased, küüslaugused ja soolased. Oeh… nii head! Me teadsime juba ette, et see õhtu läheb käest, kui nägime pärast korralikku õhtusööki veel nende isuäratavat koogiletti… Kuna olime kurguauguni toitu täis, siis otsustasime võtta koogilõigud kaasa meie majutuspaika, Reta külaliskorterisse. Valisime välja kolmešokolaaditoorjuustukoogi ja pähklitoorjuustukoogi. Kolmešokolaadikook on nüüdsest minu uus lemmik! See sulas suus ja selle maitsete kombinatsioon oli lihtsalt taevalik. Kindlasti pean seda veel kunagi saama.

Aga pean tunnistama, et vastupidiselt minu suhkruvabadele ja kõige jama vabadele kookidele, tekitab selline suhkrupauk ikka metsikult halva enesetunde. Mul hakkas koogist lausa nii paha, et pidime minema õue jalutama. Küll aga olen selle eest megatänulik, sest muidu poleks me viitsinud kell pool 1 enam sellest imeilusast Reta apartemendist välja minna ning meil oleks jäänud Haapsalu ööelu täitsa kogemata!

Kuna me kaks ju uudiseid (üldse meediat) ei jälgi, siis polnud meil õrna aimugi, et just sel nädalavahetusel avasid end ka baarid ja klubid ööeluks. Kõnnime mööda rahulikku peatänavat, kui ootamatult on ümber nurga metsik läbu ja trall. Inimesi oli hordides ja no 2+2 asemel viljeleti pigem 10+0,1. Poleks arvanud, et Haapsalus üldse nii palju noorigi on! Aga on ja kõik lokatsioonid olid rahvast täis. Jalutasime mööda öist vanalinna ning lõpuks jõudsime ka Kuursaali, mis oli tõeline Telliskivi vibe! Keerutasime korra isegi jalga, kuid kuna väsimus oli nii suur ja varahommikul avastusretked pidid juba jätkuma, siis otsustasime “koduteed” minna.

Laupäeval ärgates, tundsin ma kooki ikka veel söögitorus istumas ning hommikusöögi isu polnud üldse. Umbes kella 12ks suutsime end siiski püsti ajada ning minna plaanipäraselt Beguta Taimetoidukohvikusse, mida olen varemgi külastanud ning väga rahule jäänud! Töötajad seal olid väga armsad ja kirglikud ning toidud muidugi ülihead. Tahtsin lõpuks ometi ära proovida kikerhernejahust omletti. Pean tunnistama, et see mulle muljet ei avaldanud. Munaomlett maitseb oluliselt rohkem. Küll aga oli imeeeeehea nende rebitud kaeraga must burger! Lisaks maitses meile mõlemale meeletult nende menüü uustulnuk – vegan vorstikesed. Ma unistan sellest, et neid juba jälle süüa. Ja muidugi ei saa jätta mainimata nende toidu kõrvale pakutavat karaskit, mida ma suutsin ka lõpuks 2 viilu näost sisse ajada. Aaa, ja täitsa unustasin, et meil ei lubatud lahkuda ilma, et ma oleksin proovinud nende Bounty kooki! See oli lausa suus-sulav! Ka minu koogiraamatus on vegan Bounty kook olemas, küll aga suhkruvaba, kuid niisama maitsev. 

Läänemaa

Pärast brunchi võtsime me sihi Dirhami poole. Tee peal oli plaanis külastada ka Marimetsa raba matkarada, kuid ilmal olid teised plaanid. Nii pea kui olime kõndinud esimese kilomeetri metsa vahele, tabas meid paduvihm ja pidime tagasi ruttama, sest me polnud just vastavas riietuses et muda sees märjaga tallata. Pluss see rada oli ikka päris üksluine, kuigi teadsime, et lõpp-punkt on seda väärt! Ju siis mõni teine kord.

Selleks ajaks, kui me jõudsime Dirhami lähistel Roosta Puhkekülasse, oli päike jälle väljas. Kuulsime, et Roosta Puhkeküla rannas on eriti vinge SurFar surfibaar. Ja tõesti kukkus meil seda nähes suu ammuli! Eriti armas pereettevõtmine, millega on kõvasti vaeva nähtud. Justkui oleks kuskil Byron Baysse ära eksinud. Koht oli tõeliselt hipi-surfi vaibi ning töötajad/omanikud jällegi nii sõbralikud ja lahedad. Tegime seal kerge lõuna ehk siis mina ei tellinud peale taimse latte midagi ja Roomet tellis endale pitsa, ribid ja maguskartulifriikad. Õnneks ma suutsin teda kanatiibadest välja rääkida… Ja õnneks oli ta nii armas ja lasi mul jälle kõik oma friikad ära süüa, hehe! Jaaa, jah, ma võtsin ühe ampsu ta pitsast ka, aga see ei lähe arvesse!

Kõhud täis, võisid seiklused jätkuda Roosta Seikluspargis! Kuid ega need seiklused pikaks ei jäänud. Juba umbes kolmandal rajaosal mõistsin ma, et olen vanaks jäänud. Kuhu on kadunud see noor seiklushimuline ja adrenaliinitulvi täis Merilin, kes ei kartnud kõrgust, hüppeid jms. Ma hoidsin rada kinni literally mingi 30 minutit nii, et väikesed tüdrukud läksid must mööda ja tegid mulle silmad ette. Lõpuks tuli instruktor mulle järele, kuid ühisel pingutusel suutsin ma väikeste mööndustega rada jätkata ja hiljem tegime ka musta ehk kõige karmima raja ära. Minge vaadake täpsemalt mu IG storydest, kui palju jama minuga oli, haha!

Kokku läks meil Seikluspargis u 2 tundi ning seejärel sättisime end Dirhami poole Dirhami Kalakohvikusse, mida oleme oodanud alates päevast, kui mulle saadeti koju pakk Dirhami kalaampsudega, mis viisid keele alla! Meid ootas seal kolmekäiguline menüü degustatsioon ehk siis läbilõige kogu menüüst. Maitsesime ka kohalikku siidrit ja õlut ning nende uusi kokteile nii alkoholiga kui alkoholivabu!

Kogu menüüst maitses mulle eriti palju suvikõrvits, spargel, porgandid ja muidugi KÕIK nende kalad, kuid eriti veel lõhe. Selles olime Roomiga ühel meelel. See oli kõige imelisem värske lõhe, mis ma elus söönud olen. Magustoiduks toodi jällegi meile ette kogu valik. Õnneks on Roomet põhjatu auk, ta sõi ära poole eelroa valikust, 2 ja kolmveerand pearooga ning 2 ja kolmveerand magustoitu, haha! Ma proovisin kõikidest magustoitudest ampsu ning võtsin ette vaid oma lemmiku, milleks osutus kaera ja rabarberi krõbedik koos vaniljekastmega. Roomet sõi veel lisaks beseed astelpajukreemiga ja mannavahtu piparmündipiimaga.

Kõhud paistes, vestlesime me pikalt veel Annelyga, Dirhami Kalakohviku ja Külalistemaja omanikuga. Ta oli niii armas inimene ja uskumatult põnev oli kuulda tubli ettevõtliku naise tegemistest ja kogu Dirhami kompleksi saamisloost. Elasime talle täiega kaasa ning vestlesime seal veel oma 2h. Kokku istusime me Kalakohvikus seega 5h! Kui kell sai 1, siis oli viimane aeg lahkuda, et hommikul vähegi värske peaga uusi seiklusi alustada. Ööbisime seal samas uudses Dirhami Külalistemajas, kus tervitas meid kõige armsam majaperenaine üldse – nii üdini rõõmus ja lustakas!

Magasime ülihästi, kuna toas käis ventilaatori kaudu värske ja jahedam õhk läbi ning aknad olid täispimendavate kardinatega täielikult kaetud. Ärkasime u kl 10 ning, ülla-ülla, meid ootas järjekordne söömaaeg. See sama perenaine valmistab kõikidele külalistele ise uhke hommikusöögilaua, kust otse loomulikult ei puudu Rootsi lauale võrdväärne kalavalik. Veel pakkus ta soojasid täistera croissante, värskeid puu- ja köögivilju, putru, praemune peekoniga, laia joogivalikut ja ka singivalikut. Seega kõigile midagi. Ühe sõnaga… Room sõi end jälle kooma! Kuna me olime viimased, kes sööma jõudsid, siis ei saanud ta lubada, et taldrikutelt midagi ära viskamiseks läheks ja ta võttis oma kohustuseks need tühjaks süüa. Oeh.

Ja olimegi valmis oma viimaseks seikluseks, milleks on Osmussaare külastus! Mitte kõige tavapärasem asi mida teha, sest saare külastuseks on vaja saarevahi Rita Koppeliga eelnevalt kaatriga kohale saamine kokku leppida ning siis soovi korral ka terve saare tuur. Saare külastus saab aga toimuda vaid tuulevaikse ilmaga, mistõttu meie sõit lükkuski edasi laupäevalt pühapäevale ja korraldasime kõik oma plaanid ümber. Sellest polnud aga midagi, sest ilma ei jäänud me millestki. Väljasõit toimus sealt samast Kalakohviku eest Dirhami sadamast. Dirhami Kalakohvikust pandi meile kaasa veel ka korralik korvitäis piknikumanti ning meie termostass täideti jääkohviga. Meie olime igati valmis ja ootusärevil!

Osmussaar

… on Eesti loodepoolseim, suuruselt neljateistkümnes metsavaene, pigem võsastunud kadakaterohke saar. See piklik saareke on kõigest 4.8 km². Saarevahi Rita abikaasa tuli meile kaatriga Dirhami sadamasse kella 12ks järele. Sõitsime läbi hüplevate lainete u 25 minutit Osmussaarele nii, et kohale jõudes oli kohv otsas – pool sellest jõin mina ja ütleme nii, et ülejäänud sellest ei joonud Roomet, haha! Merehaiged võiksid vastavad tabletid igaksjuhuks kaasa võtta.

Saarele sõidab külastajaid pidevalt. Nii et, kui me maha tulime, astusid eelnevad külastajad juba kaatri peale, et tagasi mandrile sõita, s.h pisikesed fännpoisid, kes mind plaksutades vastu võtsid, haha! Juba esimene vaatepilt saarele oli hingemattev. Sealne rahu, õhk ja maa on midagi hoopist teistmoodi. See oli justkui Eesti oma Bali (mida ma muidugi külastanud pole), kuid mis on väga sobilik sügavaks puhkamiseks ja meditatsiooniks. Saarel elabki vaid Rita oma perekonnaga e kokku 5 inimest! Sinna pole täna võimalik osta ega rentida krunti, sest terve saar on looduskaitseala. Rita on näinud kurja vaeva, et hoida saart väljaspool ohtu inimtegevuse poolt, kuid samas pakkuda külastajatele põnevust ja avastamist.

Kui soovid saart avastada nagu tõeline maadeavastaja, siis soovitan väga Rita neljaveolise Jeepi kasti hüpata ja sellega saarele tiir peale teha justkui autosafaril! Ta näitab ära kõige vingemad paigad, räägib kõigele taustaloo ning ta on üldse üks fantastiliselt äge, elav ja positiivne naine, kes veel paarkümmend aastat tagasi elas Õismäe korteris, kuid on leidnud oma südamele uue kodukoha. Kes autokastis sõita ei taha või tahab omapäi avastada, saab ette võtta avastusretke matkates jalgsi. Saar on piisavalt väike, et jõuda kõike teha ja näha ühe päeva jooksul! Kuigi saarel pakutakse ka majutusvõimalusi, nii et võid võtta ka aja maha, kui soovid!

Saar on tõeline pärl – muru hoiavad madalal lambad ja šoti mägiveised, keda silmad läbi saare vabalt liikumas, seal on avastada palju looduslikke vaatamisväärsusi, põnevaid militaarobjekte, vana kabeli varet koos kalmistuga, kellatorni. Meie vaieldamatult lemmikuks olid ikkagi militaarobjektid, mille kolossaalsus paneb ohkama ning mis viib tagasi ajalukku ning paneb hindama seda vabadust, mis meile antud on.

Teise maailmasõja ajal saar militariseeriti, kohalikud elanikud sunniti lahkuma ja rajati rannakaitsepatareid. Kogu okupatsiooniaja oli saar tsiviilelanikele keelutsoon nagu enamus Eesti rannikust ning hinnanguliselt paigutati saarele ligi 800 meest. Osmussaar jäi nõukogude armee kätte 1941. aasta detsembrini ning Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aasta kevadel said allesjäänud osmussaarlased loa saarele tagasi pöörduda. Palju oli selle aja jooksul muutunud – suurem osa ehitistest oli varemeis, sh kabel ja kellatorn, mis mõlemad on tänaseks päevaks renoveeritud ja külastatavad.

Kõige uskumatum vaatepilt oli muidugi venelaste rajatud ja hilisemalt ka lammutatud suurtüki kauglaske kahur. Kahurit ennast enam seal pole, küll aga on avastamist väärt selle alune, mis oli omal ajal koduks u 150-le sõdurile. Selles kolmekorruselises maa-aluses rajatises oli olemas köök, elutoad, püssirohukelder jpm.

Ja kõige uskumatum on, et sinna alla on võimalik veel pääseda! Eeldaks, et see on ohutuse tagamiseks suletud, kuid ei, täitsa ligipääsetav, kui seal all just ei uputa. Meil paraku ei õnnestunud sinna pääseda, sest vaatepilt oli kergelt märg… Küll aga umbes kuu pärast on vesi juba madalam ja pääseb sisse kõikidesse ruumidesse peale püssirohukeldri. Üks jälgijatest saatis mulle Instagrami ka pilte ja videot oma eelmise aasta külastusest sinna ja see nägi päris õõvastav välja ikka! Kindlasti aga soovitan piilumas käia, kui pimedust ja kitsaid maa-aluseid ruume ei karda!

Ma liiga detailideni välja minna ei taha, et ka teil oleks, mida avastada! Seega siinkohal lõpetan oma seiklusjuttude vestmisega. Tahan vaid öelda, et Haapsalu ja Läänemaa pakkus mulle enamat, kui ma kunagi oleksin oodanud. Ma armusin nii ära, et ei suuda oodata, millal jälle tagasi minna. Poleks uskunud ka, et nii pisikesel saarel, nagu Osmussaar, on niiiii palju pakkuda. See võiks olla igaühe bucket listis, kes vähegi armastab looduslähedust ning ajalugu. Mul on nii hea meel, et mul oli võimalus saada osa nii vingest nädalavahetusest ning loodan siiralt, et see postitus ajendab ka teid, kallid lugejad, Eestimaa looduskauneid kohti rohkem avastama ning ehk ka Haapsalule ja Läänemaale pilgu peale heitma!

Reisi pidin ma nagu ikka lõpetama 2-päevase veepaastuga, sest mu soolestik ei kannata niimoodi teistmoodi toitu seedida. Seda tunnistab ka kõhukinnisus, mis sai meie tripiga koos alguse. 5 päeva ei mingit väljaheidet ja tunne oli justkui kannaks elevanti kaasas. Samas Roomet, kes sõi minust 10x rohkem, palju liha, saia ja kõike, mis ette jäi, ei vaevelnud mingi kõhukinnisuse ega valude käes. Võta näpust! Vähemalt sain ma paastu lõpuks Senna tee abil ka oma kilose häda väljutatud ja jälle on jube hea olla. Paast välistas ka paarikilose kaalutõusu ning nüüd võib rõõmsalt jälle tavapärase toitumise juurde naaseda.

Palju emotsioone, videoid ja lisapilte leiate nagu ikka mu Instagram Highlights alt “Haapsalu” ja “Läänemaa”. Seniks aga järgmiste retkedeni!

The post Avastamas Eestimaad: Haapsalu ja Läänemaa appeared first on Paljas Porgand.