Kalorite lugemise esimesed mälestused ulatuvad mul aega, mil olin alles põhikooliealine, u 14-aastane. Proovisin ema moodi olla ja Kaalujälgijate päeviku järgi lüüa oma söögikoguseid kokku. Mäletan vist õigesti, et tatart võis süüa päris palju. Ilmselgelt polnud mul aimugi, mida kalorite lugemine tegelikult endas peidab ning kui libe rada see toitumishäireteni on. Aga näete, tegin algust juba siis, kui peeneid äppe selleks veel polnudki. Põhikooli lõpus ma juba uhkustasin sõbrannadele: “Sõin täna ainult 470 kcal”. Teadmata üldse, millist kahju ma oma noorele organismile avaldan. Kuigi toitumishäired ma küll seljatasin, siis omaette häire ehk kalorite lugemine jäi minuga aastateks… kuni veel 2018 aasta novembrini. Olin selleks ajaks juba 25-aastane, 10 aastat kalorite lõksus veetnud. Nii et mul on teiega palju olulist, mida sel teemal jagada, ja ma tahan loota, et ma saan oma kogemustega ennetada teie langemist samasse lõksu.

10 põhjust, miks ma lõpetasin kalorite lugemise:

1. See on läbi ja lõhki EBATÄPNE!

1) Mitte keegi teine ei tea öelda palju sina kaloreid vajad, veel vähem teab seda ükski äpp sinu pikkuse, soo, vanuse ja kehakaalu põhjal otsustada. Meie kõigi kehad on erinevad. Nii erineb ka meie baasainevahetus, ainevahetuse efektiivsus, hormonaalne tasakaal, vaimne tervis, stressi tase jpm, mida keegi arvesse ei võta, kuid mis mõjutavad oluliselt viisi, kuidas meie keha toiduga toime tuleb.

2) Toitude kaloraaž ja makrotoitainete sisaldus on samamoodi väga ebatäpne. Paljude äppide toidulogid on loodud teiste kasutajate poolt, mis teeb selle sama usaldusväärseks kui Vikipeedia. Lisaks sellele ei saa usaldada ka pakendite peal toitumisalast teavet, sest ka need on ebatäpsed ja liigagi tihti vigased. Veel hiljuti avastas Room ühe vegan toote, millel oli kirjas, et see sisaldab 100g kohta 62g valku. Alles mõni aeg hiljem kleebiti vigane etikett uuega üle. Kuid kui paljud üldse märkavad neid vigu?

3) Pealegi pole paljud kursis, et etiketil ei peagi olema 100% täpne teave. Toidu märgistamisel on lubatud umbes 20%-line eksimusruum (eri riikidel erinevad seadused selles osas). See tähendab, et 500 kcal snäkk võib tegelikult olla hoopis 600 kcal… Ja mõelda vaid, et ma ajasin 1 kcal täpsusega taga mingit numbrit, mida polnud tegelikult olemas in the first place.

4) Kuidas üldse saadakse teada, kui palju kaloreid on mingis toidus? Selleks viiakse läbi laboritest, kus toidu kuumutamisel, tõused seda ümbritseva vee temperatuur. Üks kalor ongi energiahulk, mis on vajalik ühe grammi vee soojendamiseks ühe kraadi võrra. Aga kas meie inimesed seedime toitu nii? Kas me oleme masinad? Ei, me oleme bioloogiliselt keerukad elusolendid. Meie keha ei saa toidust kõike kätte niikuinii. Näiteks maapähklite, pistaatsiapähklite ja mandlite puhul, ei saa me kätte kuni 20% kaloritest. Arvatakse, et põhjuseks on rakustruktuur ja viis, kuidas meie keha suudab neid lagundada. Kui toidu rakustruktuur on eelnevalt lagundatud selle töötlemise käigus, omastame me kaloreid palju kergemini. Seetõttu räägitakse ka sellest, miks kalor ei võrdu kalor. Kiiresti imenduva kalori (kõrgelt töödeldud toit, kiired süsivesikud jms) mõju meie organismile on HOOPIS teine täisväärtusliku toidu (köögiviljad, kaunviljad, teraviljad jms) puhul. Ka meie soolestiku tervis mängib olulist rolli selle juures, kui hästi me suudame toitu seedida.

5) Laboritesti teel saadud teave, mitu kalorit üks kindel tükike antud toodet sisaldab, ei kindlusta, et iga järgnev toode on täpselt sama kaloraažiga, sest kaloraaž oleneb mõneti ka tooraine kvaliteedist. Ei saa ju eeldada, et küpsem tomat on täpselt sama toitaineväärtusega kui toores tomat. Või et 100g rohelist banaani on täpselt sama suhkrusisaldusega, mis 100g küpsemat banaani. Eriti palju varieerub toitainesisaldus liha, kala jms puhul. Mitte üks siga ei saa olla täpselt sama rasvane, sama veesisaldusega jms kui teine ta kõrval. Ja vaevalt iga lihatükki laboris keegi testib. See kõik on n-ö Harju keskmine ning inimesed, kes ajavad grammi väel makrosid taga, teevad seal suure vea.

2. Kalorid sisse – kalorid välja ≠ kaalutõus!

Jah, me ei saa eitada fakti, et seal on seos, aga on väga kitsarinnaline panna sinna vahele võrdusmärk nagu kalorite jälgimise puhul tehakse, et kui sa sööd rohkem kaloreid, kui päeva jooksul põletad, siis sa võtad kaalus juurde. Meie kalorite põletamise võime oleneb palju rohkem stressi tasemest, hormonaalsest tasakaalust (ERITI naiste puhul), une kvaliteedist, veresuhkrutasemest, insuliiniresistentsusest, metaboolsest kahjust ja paljust-paljust muust! Mõni näine sööb 4000 kcal ja ta EI võta kaalust juurde, isegi kui ta ei põleta seda kõike ära.

3. Me vajame eri koguses kaloreid iga päev!

Nii nagu me ei astu iga päev sama palju samme, ei tee iga päev samal koormusel trenni, ei kasuta oma mõtlemisvõimet alati sama palju ja ka ei maga iga päev sama palju, nii ei vaja me ka toitu iga päev sama palju. Eriti naiste puhul, kes menstruatsiooni ajal on põhjusega palju näljasemad, sest nende keha peab tootma rohkelt uut verd ja vajab selleks kiiret energiat. Kalorite lugemine ei lase sul austada oma keha vajadusi ning surub sind raamidesse, milles sa pole loodud elama. Mõni päev jätad sa nii oma keha vajalikust energiast ilma ja teine päev toidad seda üle.

4. Toidust saab numbritemäng, mille sa pead võitma!

Läbiv signaal, mille sa endale kaloreid lugedes annad: ma võin süüa ainult X koguses kaloreid, et püsida oma kaloripiirides. Kui sa sööd kodus, siis võid selle järgi kaaluda välja oma toidu portsjoni suuruse. Või hullemal korral sobitada kokku toitu, mida sa muidu ei sööks, kuid mis sobituvad su makrodesse täiuslikult! Mul on enda ees lausa häbi tunnistada, et ma võisin suua jogurtit, tomatit ja sinki, kui võis juhtuda, et see on ainus viis makrodesse sobituda. Ma sõin kaloreid, mitte TOITU!

Kõige hullem on muidugi väljas söömine. Kalorite jälgija ei vali toitu selle järgi, mis teda isutab, mis talle maitseb ning mida ta keha vajab. Ta valib toidu selle järgi, kus on sobilikud makrod ja mitte liiga palju kaloreid. Mäletan aegu, kui ma käisin väljas söömas oma toidukaaluga või ma palusin kokkadel kõik tooraine ära kaaluda, et ma saaksin oma toitumispäevikut täita! Kas see pole mitte haiglane? Ma ei mäleta tagantjärele mitte ühtegi toiduelamust sellest ajast, sest minu jaoks oli toit kalor ja numbritemäng, mitte päriselt toit, maitseelamus või eluks vajalik kütus, mille eest tänulik olla. Toit oli rohkem nagu vaenlane!

5. Olenemata püüdlusest, kalorite jälgimine muudab su toitumise kõigeks PEALE oma keha signaalide järgimise

Vähe sellest, et sa ei söö enamasti vastavalt oma isudele, mis kõige hullem, sa ei söö vastavuses oma näljatundega. Kaloreid jälgides, oli mu kõht pärast söögikorda tihtipeale ikka veel tühi. Ning vastupidi, mul polnud kõht tühi, aga mul oli vaja veel kaloreid tarbida, et oma kaloraaži täita. Ma sundsöötsin end. Või kui mul oli lõhe isu, aga kava ütles, et pean sööma kana, siis kala isu jäi ikkka alles ning ma crave’isin seda üha enam! Igal juhul, kui sa hakkad kuulama, mida su keha sulle öelda püüab, siis sul on luba süüa, mida su keha vajab, kui palju seda vajab ja millal vajab. Sa saavutad vabaduse toidu ümber, mis on sulle sünnipäraselt tegelikult antud. Me oleme loodud oma keha kuulama.

6. Et makrodesse mahtuda, vahetad sa tervisliku toidu madala kaloraažiga ebatervisliku toidu vastu

Null-kalori joogid, suhkruvaba see, rasvavaba teine, zero kastmed ja kõik muu töödeldud jama, millest on raske eemale hoida, sest sa soovid ka elu nautida, aga sa ei tohi ju neid suhkruid ja kaloreid tarbida. Mul oli periood, kus mul oli külmikus zero moos, soolane ja magus kalorivaba kaste, erinevate maitsetega suhkruasendajad, zero joogid, proteiini jäätised jne. Ma olen selle raja läbi käinud, kus ma ei söönud enam putru ega smuutisid, sest süsivesikuid ei olnud mulle nii palju ette nähtud. Kus mul oli hirm süüa terve avokaado, sest seal on palju rasva. Ma ei söönud enam ühtegi teravilja, tärkliserikast köögivilja, puuvilja ega marja. Ma olin täiesti obsessed! Ma ARMASTAN puuvilju, bataati, kinoad, pruuni riisi, tatart, smuutisid ja putru (dah, “Mu süda kuulub ju pudrule”). Ja mul on nii kahju kui kaua ma uskusin, et mina ju EI TOHI! Ma vahetasin täisväärtusliku tervisliku toidu töödeldud tühja jama vastu, sest ma uskusin, et kalorid sisse peab võrduma kalorid välja… Ja ma ei kaotanud kunagi kaalu enivei.

Foto – Krooniku kodueri (Karli Saul)

7. See pole jätkusuutlik

Enamikel käib peas klõps ära siis, kui nad saavad lapse, nähes kui palju olulisematesse elutahkudesse oleks vaja oma energiat panustada. Teised aga väsivad sellest pidevast stressist, enda piitsutamisest ja toidu suhtumisse kui kalorisse. Ma pole veel näinud ühtegi vanemat inimest, kes viitsiks toitu kaaluda. Kui tänapäeva fitspod ka 70-aastasena kaloritel näpuga järge ajavad, siis kummardus neile, nad teevad seda tõesti, sest armastavad seda. Kui aga mitte, siis on see lihtsalt üks viis, kuidas end praegusel hetkel  kontrollida.

8. “Aga need kalorid ei loe” mentaliteet

Ma ei kujuta ette, kuidas teiste puhul on, aga minu jaoks pani kalorite lugemine alguse eriti salakavale käitumisele, mis pettis vaid mind ennast. Ma tahtsin end trikitada uskuma, et mingid kalorid ei loe. Ehtne näide oleks see, kui ma valmistan süüa. Siis sööki valmistades toidu maitsmine “ei läinud arvesse” minu jaoks. Ja mida rohkem ma seda uskusin, seda rohkem hakkasin ma toitu “maitsma”, kuni mul võis juba enne söömist olla kõht peaaegu täis. Või näiteks, kui ma olin endale lubanud süüa sünnipäeval ühe koogilõigu ja olin selle makrodesse arvestanud, siis ma ei arvestanud sisse ampse kaaslase taldrikust ega seda koogi “pudi”, mida ma näppudega taga ajasin serveerimistaldriku peal, kuigi seda võis olla mitmekümne grammi jagu. Kuna kõik oli nii grammidega arvestatud, aga ma ju ometi tahtsin rohkem, siis hakkas mu aju (mis on meil kõigil väga salakaval) otsima justkui salateed soovituni.

Foto – Roomet Poom

Vahel leidsin end kodus näksimas justkui igasugu nonsenss asju. Ala paari pähklit nosimas, müslipuru paki põhjast välja kookimas, jogurtitopsi seina “puhastamas”, šokolaadiruudu ümbrust näksimas nii, et järele jääb perfektne ruut, aga maitse saan suhu ikka, mahlast lonksu võtmas jne. Mida rohkem ma märkasin end niimoodi “see ju ei loe” snäkkimas, seda rohkem sain aru, et sellest on saanud justkui haigus. Ma häbenesin seda. Kui ma aga ei oleks endal keelanud süüa, mida ma tahan, ei oleks mul tekkinud ilget vajadust seda kõike teha. Ja ma olen kuulnud seda paljudelt! Sealt saab alguse salasöömine, mida teiste ja ISEENDA eest häbeneme. Ja see paneb alguse ka binge eatingule, kui asi läheb vähem või rohkem juba käest…

9. Libe tee toitumishäireteni

Igasugused kinnisideed toidu ümber ning suhtumine sellesse kui vaenlasesse, kes teeb sind paksuks, on omamoodi häire. Ütleme pigem hälve ehk kõrvalekalle normist. Ning mida kauem seda praktiseeritakse, seda intensiivsemaks see muutub. Toit ei ole enam toit. Minu jaoks ei olnud enam: “Mis me õhtusöögiks sööme?”, vaid: “Kuidas ma õhtul saan 300 kcal-iga piirduda? Millega seda täita?”. Kui elu hakkab käima numbrite ümber, siis on suur tõenäosus, et sama on ka kehakaaluga. Ei loe enam füüsiline heaolu, tervis ja väljanägemine, vaid see kaalunumber, millest on samamoodi saanud kinnisidee. Igahommikused kaalumised enne sööki pärast pissil (ja parimal juhul ka kakal) käimist on suur ohumärk. Kui kaalunumber ei ole rahuldav, siis langetatakse kaloraaži ning jälgitakse toitumist veel täpsemini ja rangemalt. See on spiraal, mis LIIGAGI tihti lõpeb enese näljutamise, söömissööstude ja toidu väljutamisega.

10. Sest ma tahtsin saada VABAKS!

Foto – Fotoraat

Intuitiivne toitumine

Minu pikk lugu toitumishäiretest kalorite lugemiseni ja tagasi toitumishäireteni sai lahti kirjutatud eelmises postituses. Nüüd räägime, kuidas ma samm-sammult jõudsin intuitiivse toitumiseni ehk oma keha tundma õppimiseni ja selle usaldamiseni. Kuna ma juba pikemat aega Roomi käe kõrval nägin, et kalorid ei pea sind üle võtma ning elu on ka väljaspool MyFitnessPali võimalik. Suur klõps mu peas käis Itaalia reisi ajal, kus kalorite taga ajamine grammi täpsusega muutus pea võimatuks. Ma tundsin, et kõik väljub mu kontrolli alt ja tekkinud ärevus oli next level. Kes vaatasid, see mäletab, et ma olin nutu äärel (tegelikult ma nutsin ka), kui sõin enda pudru asemel Roometi pudru ära, sest seal oli kaloreid pea topelt minu omast ja kõhutunnet, et ma olen liigagi palju söönud, ei osanud ma kuulata, sest ma võtsin kuulda ainult numbreid! Ma nägin Itaalia reisi ajal ka kui palju rõõmu võib pakkuda endale spontaanselt ühe hiigelsuure gelato lubamine… Selle pakutud elamus oli KÕIKI neid kaloreid väärt, sest siiamaani ma mäletan seda maitset, nautisin seda sajaga ja arvan, et see on olnud parim gelato, mis ma saanud olen.

Ma hakkasin vaikselt mõistma, et ma olen täielikult consumed by calories (ma lihtsalt ei leia sobivat eestikeelset vastet, ma vabandan). Ma hakkasin nautima toidukordi üha rohkem ja jätma neid äppi logimata. Tuli ette päevi, kus ma üldse ei jälginud kaloreid ja nautisin grilliõhtuid perega. Varasemalt oli mul alati kaasas kaaslane – selline must ja läikiv ning talle meeldis arvutada toidu suhet Maa gravitatsiooniga.

See kõik ei juhtunud üleöö, sest ma arvan, et ma oleks siis toidulauas olnud Paanika-Jaanika. Juba paari kuu möödudes, avastasin ma end kaalumas ainult kaerahelbeid, valgupulbrit, teravilju ja pastat. Ning mitte selleks, et neid äppi logida, vaid et ma teaksin, mis koguses süüa valmistada, sest need on ained, mille puhul on suur vahe, kas sa valmistad 20 või 35 grammi. Ma tutvustasin endale taas puuvilju, teravilju, tärkliserikkaid köögivilju jne. Mu suhe toiduga paranes üha enam ja mul kadus igasugune food craving ära! Instastoryde truud jälgijad mäletavad, et läbisin ka faasi, kus mul polnud sootuks söögiisu. See oli mu kehale justkui reset, et näidata, et toidu mitte kaalumine ei tähenda lõputut söögi ahmimist, vaid seda, et sa õpid austama on keha näljasignaale ja neid kuulama.

Ma ei keskendunud enam nii palju sellele, kui palju ja millal ma söön, vaid sellele, et ma täidaksin oma keha hea ja kvaliteetse toiduga. Ja tervislik toitumine ei tähenda tervisliku toidu SÖÖMIST, vaid see tähendab, et sul on tervislik SUHE toiduga. See tähendab tasakaalu kehale hea toidu ja vaimule hea toidu vahel. Ehk kui sa ARMASTAD šokolaadi ja sa tahad seda süüa, siis sa toidad oma vaimu selle šokolaadiga. Kui su keha aga ütleb, et nüüd aitab, me oleme saanud piisavalt ja rohkem ei tee meile enam head, siis sa kuulad ka keha! See tähendab, et sa võid mõni päev elada ka köögiviljade vabalt ning sa ei bashi end selle eest maatasa. See tähendab, et su elu ei keerle enam toidu ja kalorite ümber, vaid sa näed, et toit on kütus, mis pakub sulle võimalust elu täiel rinnal elada.

15 põhimõtet, mida ma rakendan kalorite lugemise asemel:

1. Ma kuulan oma keha.
2. Ma söön ALATI, kui mul on kõht tühi.
3. Ma söön toitu, mille isu mul on.
4. Ma keskendun toidule, mida ma söön.
5. Ma olen tänulik IGA söögikogemuse eest, sest ma armastan toitu, mida ma söön.
6. Ma märkan oma keha sensatsioone enne söömist, selle ajal ja pärast söömist.
7. Ma ei söö vilksamisi, vaid võtan aja, et istuda maha ja süüa.
8. Ma närin läbi iga ampsu, enne kui järgmise kallale asun.
9. Ma tajun kõiki maitseid, tekstuure ja helisid, mis söömise ajal esinevad.
10. Ma teen teadlikke valikuid oma toidulaual süüa täisväärtuslikku toitu, mis on lisaks ka maitsev mulle.
11. Ma vahel valin süüa toitu vaid naudingu pärast. Isegi kui seda ei peeta “tervislikuks”, siis on see tervislik mu hingele.
12. Ma vahepeal otsustan süüa rohkem, mis pakub mulle kõhus ebamugavustunnet, sest see toit maitseb tõesti hästi või ma tean, et mul pole võimalust süüa pikemat aega. Ma aktsepteerin seda ja ma ei karista end selle pärast hiljem näljutamisega või söödu maha treenimisega.
13. Minu toidu ja koguse valikud on dikteeritud mu näljatundest, mitte kaloritest.
14. Mu toitumisviis on jätkusuutlik ja nauditav.
15. Ma USALDAN oma keha.

Kui mu point veel läbi ei jõudnud, siis kordan, et kalorite jälgimise lõpetamine annab sulle võimaluse kuulata oma keha ja pakkuda talle seda, mida ta vajab. Isegi kui sa loed kaloreid vähesel määral või ainult kaalud oma toitu, siis sellegi poolest on sul koguaeg kuklas mõte sellest, kui palju sa tohid ja peaksid sööma. Ainult siis, kui sa ei näe toidus enam numbreid, saad sa täielikult lülituda ümber oma intuitsioonile. Sellega kaasneb uskumatult vabastav tunne, kui me hakkame sööma nii nagu me oleme loodud sööma! Ja selle protsessi käigus leiab su keha naturaalsel viisil soovitud püsikaalu, mis on talle kõige mugavam ja tervislikum ning tema eesmärk on ise seda hoida. Sa ei pea oma kehaga võitlema ja suruma seda raamidesse, mis ei ole talle mugav ja jätkusuutlik. Ta teeb omalt poolt kõik, et vastu võidelda, sest tema eesmärk on tagada sulle parim tervis. On empowering mõelda, et meie keha teab kõige paremini!

Kõige vingem intuitiivse toitumise juures on see, et kuna meie keha tahab meile parimat ja kui me oskame seda tõesti kuulda võtta, siis sa märkad, et su keha ISE TAHAB, et sa sööksid täisväärtuslikku tervislikku toitu, mis paneb su keha õitsema. Kui varem hoidis kalorite jälgimine mu käsi eemal kapis seisvast šokolaadist või külmikus pesitsevast jäätisest, siis nüüd puutun ma neid veel väiksema tõenäosusega. Kui varem oli üle paarkümmend kalorit, siis ma tahtsin selle eest kohe ampsata šokolaadi, sest mul oli selleks VÕIMALUS. Täna on mul võimalus teha seda iga kell ja ma pole KORDAGI tundnud vajadust selle järele. Mul pole alates intuitiivsest toitumisest olnud MITTE ÜHTEGI söömissööstu, sest mu keha pole pidevas kalori ja mikrotoitainete defitsiidis. Ma olen tervem kui kunagi varem!

Kui sa tunned, et kalorite jälgimisest on saanud sinu jaoks sunniviisiline käitumine, siis tea, et sul on alati võimalik lõpetada ja sellest kenasti välja tulla ilma paksuks minemiseta või toitumishäiretes lõpetamiseta. Küsi endalt, millist elu sa päriselt tahad elada ja kas kalorite jälgimine aitab sellele kaasa või mitte? Ära kunagi unusta, et:

• Kalorid pole muud kui ühikud
• Meie keha vajab neid ühikuid, et meie süda pumpaks verd, et meie aju töötaks ja meie keha liiguks
• Kalorid ei loe. Meie tervis aga küll.
• Kalorite hulk, mida sa päevas tarbid, ei määra sinu väärtust. Sa oled rohkem kui number.

Kokkuvõtteks, ma ei kahetse üldse seda faasi (10 aastat – pigem nagu elujärku). Kuigi kalorite jälgimine kahjustas mind nii füüsiliselt kui vaimselt, usun ma, et see haris mind toitumisvaldkonnas väga palju! See on kindlasti andnud oma panuse, et tänasel päeval on mu intuitiivne toitumine nii tervislik, mitmekülgne, tasakaalukas ja teadlik. Olnud obsessed sellest, mis kui palju rasvu, valke ja süsivesikuid sisaldab, on rikastanud mu teadmisi oma keha toimimise kohta, mida täpsemalt mu keha mis hetkel vajab ja kuidas ma seda talle pakkuda saan.

Tänaseks kasutan ma kõiki neid teadmisi orgaaniliselt ja intuitiivselt ära enda kasuks, mitte oma kehakaalu vastu sõdimiseks. Ma usun, et see kõik on kasulik info astumaks teadlikule tervisliku elustiili teele, et mõista, kuidas meie keha toimib ning mida me saame ära teha, et see masin saaks töötada täiel potentsiaalil. Aga ma ei väsi kordamast, et minu viis ei pea olema sinu viis. Minu tõde ei pea olema osa sinu tõest. Me kõik oleme erinevad ja meil kõigil on õigus elada omal moel. Mu postituse eesmärk oli panna sind küsitlema, kas ma elan praegu viisil, mis minu õnne ja heaolu enim toetab, kas minu viis on mulle nauditav, stressivaba ja jätkusuutlik või pidev võitlus iseendaga, mis tekitab minus ärevust ja süütunnet? Ole enda vastu aus.

Kas sina oled kaloreid jälginud? Kas oled suutnud selle juures püsida pikemat aega või andsid sa selles alla? Miks? Ma tahan väga kuulda teie kogemuslugusid sel teemal.

PS! Soovin teiega jagada äärmiselt inspireerivat lugu Stephanie Buttermore’ist, keda ma olen Youtube’is väga pikalt jälginud. Kui ma otsustasin öelda head aega kalorite lugemisele, siis ma ei kannatanud teda enam jälgida, sest ta oli pidevalt dieedil. Väliselt paistis nii heas vormis, õnnelik ja justkui kõik kukuks talle sülle. Miski tundus mulle võlts ja mu vaimsele tervisele polnud sel hetkel kasulik tema teekonna juures enam olla. Ma hakkasin teda jälgima taas alles kuu tagasi, kui Room mulle ootamatult tema kaalutõusust tehtud emotsionaalset videot näitas. Ta avas lõpuks kogu oma makrode jälgimise telgitaguseid: kuidas ta kartis koguaeg juurde võtta, kuidas ta oli PIDEVAS näljas, oma söömissööstudest, ületreenimisest, pidevast väsimusest, menstruatsiooni ära jäämisest, elu ümber kalorite pöörlemisest jne. Ta oli lõpuks aus ja TÕELINE ja ta on saanud mulle suureks inspiratsiooniks. Ta lõpetas kalorite jälgimise ja läks ALL IN-i ehk siis hakkas sööma täpselt seda, mida hing ihaldas ja nii palju kui ihaldas. Esimene kuu sõi ta 5000 kcal iga päev. Nii suur oli tema isu pärast aastatepikkust kalorite piiramist. Tema eesmärk ALL IN-iga oli lahti saada täitmatust näljast, saada oma tervis korda ja lasta oma kehal ise otsustada, mis kaalunumber on temale kõige parem. Tänaseks on ta pidev nälg kadunud, isud vähenenud, algne veepeetus kadunud ning ta hakkab ilma kaloreid piiramata taas vaikselt alla võtma. Ta kehal oli vaja lisaenergiat, et paraneda ja taastuda ning ta võttis oma keha kuulda.

The post Miks ma lõpetasin kalorite lugemise ja miks sellest hoiduda? appeared first on Paljas Porgand.