Ma ei ole veel kohal. Ehk ei ole ka sina veel kohal. Ehk ei ole keegi meist kohal sel enesearmastusteekonnal. Mõni päev ma tantsin pesus valju lemmikmuusika saatel ja imetlen oma keha võimekust. Teine päev tõmban trenniriideid selga ja tunnen, et nad on justkui kitsamaks jäänud, soonides mulle kõhtu sisse ning tekitades mulle uue voldi, kellega ma varem tutvunud pole, kuid keda ma juba eos vihkan. Mõni päev ma imetlen teiste naiste ilu ja komplimenteerin neid. Teine päev ma piilun neid kadedusest ja nean enda keha, et ta minuga koostööd ei tee. Mõni päev tunnen end seksuaalsena ja tahaksin kaaslasega voodit vallutada. Teine päev ma peidan end lohvakate riiete alla ja ei taha, et mind katsutaks. Meil kõigil on need päevad, kus mõistus justkui ei koopereeru. Ta täidab mu pea salvavate mõtetega enda suhtes ning tekitab minus väärtusetu tunde. Kuid see ei pea nii olema. Sest ma tean sisimas, et need EI OLE MINU MÕTTED. Need on sinna istutatud kellegi teise poolt ja ajaga on läinud seal vohama. Minu ülesanne on tunda ära need umbrohumõtted, nad välja juurida ning nende asemel istutada ilusad mind toetavad mõtted. Selle postitusega soovin ma jagada oma viise, kuidas sellest kurjakuulutavast mõtetejadast lahti saada ning astuda samm lähemale enda aktsepteerimisele ja armastamisele.

Kust tekib negatiivne kehapilt?

Me kõik sündisime ideaalsetena. Beebidena oleme sellest ka teadlikud. Mitte üks beebi ei kahtle oma väärtuses olla väärt tingimusteta armastust. Kuid mida vanemaks me saame ja kaugeneme täielikust armastusseisundist, seda enam me tajume, et meie väärtus on justkui tingitud välismaailmast. Me usume, et millised me oleme, dikteerib, kui palju meid aktsepteeritakse ja armastatakse. Väärtusetuse tunne ei ole kaasa sündinud, see on ÕPITUD. Mõni õpib seda juba varakult, teine hiljem, kolmas mitte kunagi. See kõik oleneb meie sisemaailma terviklikkusest ja meid ümbritsevast meeleseisundist.

Foto – Fotoraat

Kehapilt ei ole mitte ainult see, mis peeglist vastu vahib. See hõlmab endast ka mälestusi, eeldusi ja üldistusi meie kehast. Missugune meie keha on olnud, missugune ta on ja missugune ta peaks olema. Ühiskond, meedia ja popkultuur vormivad seda pilti pidevalt. Pidevad pildid valitud kehatüüpidest loovad meie silmis ebaloomuliku üldistuse sellest, missugune on üks “normaalne” pidistamist väärt keha. See tekitab väga paljudes (ka sama kehatüübiga inimestes, kelle minapilt on moonutatud) pidevat ebamugavus- ja häbitunnet oma keha suhtes. See on alus vajaduseks hakata kontrollima oma kehakaalu läbi toitumise ja trenni. Väga suurel osal inimestest, kes ei saavuta soovitud tulemusi, areneb välja toitumishäire.

Negatiivne kehapilt ei teki KUNAGI isolatsioonis. See tekib siis, kui me kaldume uskuma, et meie välimus ei ole ühiskonna, perekonna, sõprade ja meedia ootustega kooskõlas. Enamasti tajutame seda esmakordselt siis, kui meie keha kommenteeritakse kritiseerivalt. Ka lapsena väike märkus vanaemalt, stiilis: “Järsku sa ikka ei peaks seda moosi sinna pannkookidele nõnda palju panema, muidu kosud veel suuremaks” või nähes ema kommenteerimas omaenda keha: “Ma näen selles kleidis nii paks välja. Ma ei saa sellisena kuhugi minna!”. Me ei võrdle end mitte ainult meie pihta suunatud kriitikaga, vaid ka oma lähedaste pihta, kes meie silmis on ideaalsed sellisena nagu nad on. Meie terve minapilt hakkab sel moel juba väga varakult pragunema. Sest meie vanemad on meie peegeldus. Me õpime neilt kõike ja mitte isegi teadlikult. Meie alateadvus talletab kogu informatsiooni, mida me piisavalt palju kogeme.

Me hakkame end võrdlema nähtuga. Kui me näeme päevast päeva 0-suuruses modelle, siis tahest-tahtmata me võrleme end selle figuuriga. Kui me kuuleme alapidevalt ema oma kõhu pärast endale etteheiteid tegemas, siis me oleme ülikriitilised ka enda kõhu üle. Kui meie sõbrad naljatlevad meie lühema pikkuse üle, siis meil tekib ebakindlus meie pikkuse osas. Meie mõtted on pidevas muljumises. Ja kui me teadlikult ei kontrolli, mida me enda pähe lubame, siis puudub meil võimalus mõttereostust ennetada. See on justkui tuba, mis läheb ajaga sassi. Seda hakkavad täitma väljast sisse pääsenud hirm, viha, ebakindlus, ebamugavus. Selle ennetamiseks peab väga täpselt teadma, mida me oma tuppa lubame, mida me seal hoiame ja mille välja viskame. Ning ikka ja jälle peame me seda korrastama. Korrapäratust toast tingitud negatiivsed mõtted ei ole sina. Sa oled hingelt puhas. Sa oled armastus. Ja ära kunagi usu midagi muud.

Kui me tuba ei korista, siis reostuse tulemusel tunneme end oma kehas ebamugavalt, valena, kohmakana. Meid on justkui “liiga palju” või “liiga vähe”. Meil puudub reaalsustaju, mis on “päris” ja mis “loomulik”. Me ihkame olla selle pildil oleva inimese Photoshopitud või kirurgiliselt muudetud kehaga, mida ei ole aga võimalik loomulikul teel saavutada. Meie minapilt ei ole siin ja praegu, vaid kinni tulevikus. Ma hakkan normaalselt sööma siis kui, ma olen õnnelik siis kui, ma kannan seda kleiti siis kui, ma ei kanna lühikesi pükse enne kui…. ma mahun idealiseeritud raamistikku. Sundida oma keha nägema välja selline nagu ta pole loodud välja nägema mõjub meie tervisele laastavalt. Me seame endale ebarealistlikke ootusi, mõtlemata, et me oleme ju KÕIK erinevad. Mõtlemata, et elus on niiiiii palju rohkemat, millesse oma energiat panustada. Mõtlemata, et kui me võtame mõttejõu ära sellelt, mida ma endas EI ARMASTA, ning suuname sellele, mida ME ARMASTAME, siis me suudame viia korda imesid! Kõige olulisem samm õppida end armastama muul moel kui läbi oma välimuse, on õppida nägema oma väärtust mujal – oma lahkuses, huumoris, intelligentsis, oskustes, empaatiavõimes, abivalmiduses, positiivsuses jne.

Kuidas mina lisakilodega toime tulen?

Siin kohal ei saa mitte üks inimene teisele öelda: “Sa oled ju nii heas vormis, sa ei peaks üldse muretsema!” Ebakindlust on meis kõigis. Ka 50-kilosena tundsin ma end “mitte-piisavalt”. Olen kuulnud ka kõige kõhnemaid naisi ütlemas, et nad ei kannaks kunagi lühikesi pükse, sest nende põlved pole ikka veel piisavalt kondised. Kõige ulmelisem ongi see, et ülekaalulised naised on tihtipeale oma keha suhtes aktsepteerivamad kui alakaalulised. Nad küll ehk püüdlevad kaalulangetuse poole, aga nende minapilt pole nii moonutatud kui seda on alakaalus naistel, kes tihtipeale vaevlevad toitumishäiretega.

Seega MEIL KÕIGIL on neid “halvemaid päevi”. Elu on pidev kõikumine üles-alla. Ma ei taha kellelegi valetada, et lõpetades dieeditamise ja seljatades toitumishäired kaalutõus saab olema lihtne. Ei saa. Suure tõenäosusega sa ei taha aktsepteerida neid liigseid kilosid oma kehal. Kaalust juurde võtnud inimesele “Lihtsalt armasta oma keha!” ütlemine ka ei aita. Ma viskan karmi tõe lagedale, et see on raske teekond. Ja sa ei peagi armastama oma “uut” keha nüüd ja praegu. Kes üldse ütles, et sõna “enesearmastus” tähendab oma füüsilise välimuse armastamist? Kas me peame seda armastama ja jumaldama? Ma arvan, et mitte. Ma olen hakanud aina enam mõtlema, et enesearmastus on hoopis midagi muud. See on tõelise mina armastamine, kes sa oled kogemas elu keha sees inimhingena. Sealjuures oma keha AUSTAMINE (hästi toitmine, liigutamine ja hoidmine) ja HINDAMINE (mida see meile võimaldab ja kuidas meie elu eest iga sekund võitleb). See on uskumine, et sa oled väärt kõike kõige paremat.

Täpselt nagu kaaslasega. Paljud armuvad inimesse, kes välimuse poolest pole päris nende maitse. Kuidas? Nad õpivad seda inimest tundma ja nad armuvad inimese HINGE mitte tema välimusse. Ja mis üsna pea avastatakse? Tingimusteta armastuse puhul hakatakse ka selle inimese välimust armastama. Me näeme inimest kui kogupaketti, mitte osadena. Sama usun, et juhtub, kui me õpime iseennast tundma ja hakkame armastama seda ilusat HINGE, mis meis peitub. Kui me armastame ennast, siis me tahame austada ja hoida selle hinge keha samamoodi. Me õpime armastama enda kogupaketti, sealjuures ka oma keha. Aga see ei tähenda, et see keha peab üldse olema ilus, vormis või kuidagi meie või teiste meele järele.

Isegi kui ma seda kõike tean, siis paratamatult olen ma inimene oma perfektsete ebaperfektsustega, mistõttu on ka minul päevi, kus mu kõht jääb mulle rohkem ette, kui proovin vanu riideid selga. Või kui satub ette pilt minu kunagisest vormist, kus ma kaalusin 20 kg vähem. Aga sellega toime tulekuks, enne kui sellest saab negatiivne spiraal allamäge, on mul VÄGA HEA nipp varuks. Ja see ei ole mõtete mujale viimine joogaga, jalutamisega, vanniga või söögiga. Tähelepanu ajutine kõrvalejuhtimine pole lahendus. Lahendus on meie alateadvuses. Ma koristan seda teiste poolt sassi aetud tuba oma alateadvuses. Ma kirjutan oma alateadvust üle kvaliteetsema kraamiga. Kuidas?

Kui mul tekib pähe pilt minust kunagi tippvormis või lihtsalt madalama kehakaaluga, siis ma ei vaata seda kadedusega – oleks ma vaid jälle sellise kehaga. Ma sain nii palju komplimente. Ma olin nii palju ilusam. VAID ma meenutan, mis päriselt selle pildi taga oli – ma arvasin, et ma pole piisavalt heas vormis. Ma treenisin end pildituks. Ma käisin toidukaaluga igal pool. Mu suhted olid purunenud, sest ma olin nii emotsionaalne ja närviline. Ma näljutasin ennast. Ma ei nautinud elu. Ma olin sügavalt õnnetu.

14. september 2017. Kaal 58.7 kg. Mäletan seda pilti liiga hästi. Tegin selle enne personaaltreeneri võtmist, kuna olin kaalust võtnud 10 kg juurde. See oli mu DIEEDIEELNE pilt, millega ma POLNUD ÜLDSE RAHUL. Ma nägin end paksuna. Lihtsalt kurb kui moonutatud meie kehapilt võib olla!

Ja kui ma vaatan nüüd pilti, mis ehk pole mu parimas vormis tehtud, siis mida ma näen? Ma ei tõmmanud kõhtu sisse ja ei otsinud parimat nurka, et parem välja näha. Ma ei häbene oma keha. Ma olen hästi toidetud, tugev ja terve. Ma naudin kokkamist, söömist ja teistega väljas käimist. Mu peas on rohkem mõtteid kui mu kehakaal. Ma saavutan rohkem. Ma olen õnnelik. Mind armastatakse hoolimata mu kehakaalust. Ma meenutan endale, MIKS oli oluline hakata normaalselt sööma ja terveneda.

Mul pole õrna aimu palju ma kaalun. Mu väärtus peitub sügavamal kui mu nahaaluses rasvkoes. Ma ei dieedita, ma ei mõtle ainult toidust ja trennist, ma ei nuta koogiampsu pärast. Ma elan elu selle kõige tähendusrikkamas mõttes.

Harjutuse mõte on visata mõttetoast välja see vana kraam, mis sind enam ei teeni ning võtab ära vaid väärtuslikku ruumi. Me ju kõik teeme seda füüsilises maailmas oma toaga. Miks peaks olema mõtetetuba erand? Me avastame kui palju mõttetuid uskumusi, teiste arvamusi ja tõekspidamisi me seal hoiame, mis hoiavad meid elus tagasi ja teevad meid õnnetuks. Võta aega ja käi kõik need negatiivsed uskumused läbi, analüüsi neid (kust see tuli? miks see seal on? kuidas see sind elus tagasi hoiab?), viska need minema ning tee ruumi uuele ja paremale.

Ka siis, kui kadestate hoopis mõnd modelli, influencerit või tuntud inimest, siis teadvustage endale alati, et te ei tea tema lugu. Te ei saa kunagi teadma, mis selle pildi ja selle keha taga tegelikult on. Te ei tea kas ta on Photoshopitud, kas ta läbis selleks mitu kuud dieete, kas tal on toitumishäired, palju ta trenni teeb, kas ta on päriselt üldse õnnelik. Te ei tea! Küsi endalt hoopis: “MIKS ma usun, et see keha loob parema elu? Kust on see absurdne uskumus pärit? Kas see mõte on prügi või väärtuslik? Kas ma saan seda paremaga asendada?”

Oma keha armastamine ei ole uskumine, et su keha näeb hea välja. See on teadmine, et su keha on hea ja teeb head, olenemata selle välimusest. See pole mõtlemine, et sa oled ilus, see on teadmine, et sa oled rohkem kui ilus. See on mõistmine, et su keha on sinu elu VAHEND, mitte teiste silmade ORNAMENT. – Lindsay Kite

Foto – Fotoraat

Ärge mitte kunagi-kunagi-kunagi võrrelge end teise inimesega. Sest sina just selles hetkes oled unikaalne indiviid! Sest sina oled rohkem kui su välimus! Sinu elueesmärk on kindlasti rohkem kui mahtuda XS-riietesse. Sa ei ole väärt rohkem, kui sa võtad siin Maal vähem ruumi.

Korda minu järele:

The post Kuidas tulla toime lisakilode ja halva kehapildiga? appeared first on Paljas Porgand.