Ükskõik, kas sa oled veganlusega kursis või mitte, sa oled kindlasti kuulnud sarkastilisi nalju veganite kohta, nagu näiteks “Kust sa tead, kas keegi on vegan? Ta ütleb sulle!” või “Kui ma ei taha enam kellegagi sõber olla, siis ma alustan vestlust nii: “Veganina…”” Neid nalju on ütleme nii, et PALJU. Ja selleks on väga hea põhjus. Üksikud veganid püüavad olla suurimad maailmapäästjad, tuues veganlusele üldises pildis väga palju negatiivset tähelepanu. Ma tean omnivoore, kes põhimõtte pärast ei taha hakata veganiteks, sest nendega käib kaasas kibestunud mekk. Isegi paljud brändid on eelistanud, et nende tooteid ei märgistataks sõnaga vegan, vaid pigem plant-based ehk taimne, et mitte hirmutada ära veganitest mitte lugupidavaid inimesi. Ma tean, et on palju väga toredaid veganeid, kuid kahjuks paistavad silma ikka need kõige lärmakamad, kes astuvad vaidlusesse kõigiga, kes nende teele ette jäävad. Milles siis konflikt on ja kumma argumendid on vaidluses vettpidavam?

Enne kui vihkad, see on sojavorst…

First things first

MA EI OLE VEGAN. Ma ei jaksa seda enam korrutada järjekordsele veganile, kes minu eluvalikuid kritiseerima tuleb, kuna ma vahel tarbin ka loomset. Ma olen sellest kirjutanud igas oma raamatus ja ka siinsamas blogis pikemalt. Isegi kui ma toituksin täiesti vegan toidust, ei nimetaks ma end veganiks. Sest miks me neid silte enda külge vajame? Me oleme inimesed. Me eksime. Kui ma peaks vegani sildiga märgistatuna võtma ampsu ema koogist, kuhu ta pani võid mitte kookosõli ja unustas mulle seda mainida, siis ma ju enam pole vegan! Ja ma peaks tundma end hirmus halvasti ja ka ema saaks korraliku keretäie. Pealegi peaks ma olema veendunud, et kõik riided, kosmeetika, tarbeesemed on vegan. Ma ei tohiks mitte üht ämblikku ega kärbest maha lüüa. Kas ma üldse restoranis, kus pakutakse ka mitte-vegan toitu tohin süüa? Kas ma lemmiklooma tohin pidada? Kergem on lihtsalt elada ja teada, mis eluvalikuid sa ise teed. Seda ei pea ju teistele kuulutama ja endale märki külge panema. Mulle meeldib pigem öelda: “Ma armastan taimset toitu!”. Ja sa ei pea kellelegi oma eluvalikuid põhjendama hakkama. Kas kellelgi on üldse õigus sinu elus tuhnida?

Miks me ei tohiks teiste eluvalikuid kritiseerida?

Kõige tüüpilisem ja närvesöövam on see stereotüüpiline vegan (ja ma olen sadade sellistega kokku puutunud), kes tuleb minu platvormile (olgu selleks Instagram või blogi) ja kukub kommenteerima, kui HALB inimene ma olen, mina aitan kaasa Amazoni vihmametsade hävimisele, tänu mulle surevad delfiinid, mina tapan lihatööstuse loomi jne. Ma olen nendega liiga palju astnud vaidlusesse ja ma otsustasin, et nüüd aitab! Ma ei vasta enam ühelegi sellisele, vaid loon hoopis blogipostituse, mille saan neile koheselt edastada, kust nad saavad kõik vastused. Ja lõpuks see sünnib, sest ma ei jaksa enam oma väärtuslikku energiat neile kulutada. Kui ta kavatseb jätkata, siis block ja delete.

Kes olen mina ütlema omnivoorile, et ta EI TOHI liha süüa? Isegi kui ta sööks kilo liha päevas, siis ma olen piisavalt in alignment iseendaga, et ma ei kritiseeri teda. Ma ei saada talle loomade tapamajast pilte ega süüdista teda kliima soojenemises. See ei ole minu asi! Minu viha tema suunas ei mõjuta planeeti paremuse poole. AINUS, mida see toodab on kahepoolne viha ehk negatiivset energiat. Ilmselgelt see inimene kaitseb end, kui tajub rünnakut oma tõekspidamiste suhtes. Ja minu agressiivne lähenemine ajab teda vaid eemale taimsest toidust, sest nüüd assotsieerib ta veganiga vastikut vinguvat inimest.

Viha ei tooda KUNAGI armastust. MITTE KUNAGI. Viha loob vaid viha. Armastusega loome armastust. Ja kuigi need kritiseerivat sorti veganid usuvad just armastusse loomade ja kõige elusoleva vastu, siis nad unustavad tihtipeale armastuse ligimese vastu. Nimelt on tegemist tingimustega armastusega. Kui loom tapab teise looma söögiks, kas nad siis ei armasta teda? Armastavad. Jah, inimesena me ei vaja loomset toitu ellu jäämiseks, aga paljud ei oska teisiti. Nad ei tea, et nende tarbimisharjumustes miski valesti oleks. Järsku nad on nii tugevalt harjumustes kinni. Järsku nad ei kannata taimset toitu. Mis iganes on põhjuseks, siis see inimene on ikkagi väärt armastust. Me KÕIK oleme. Tingimusteta. Ja seda kiputakse unustama.

Pole meie asi, mida see inimene sööb, tarbib ja kui palju. See on tema elutee. Temal on omad õppetunnid. Oma karma. Oma taipamised. Sinu vingumine tema kallal, ei muuda MITTE MIDAGI niikuinii. Parem säästa oma energiat ja suuna see enda sisse. Kas sa ise oled üldse nii perfektne?Küsimused, milleni ma vaidlustes alati jõuan ja mis nende hullude kritiseerijate suu kinni paneb, on järgmised:

1. Sina vist autoga ei sõida? Sinu auto ülalpidamine toodab aastas u 4,6 tonni CO2-e.
2. Sa putukatele ka mõtled? Sa tapad päevas tuhandeid putukaid neid jalge alla ja vastu sõitvat autot lömastades.
3. Kõik elusolendid väärivad elu? Aga taimed? Nad on ka elus.
4. Räägid loomade õigustest? Aga inimeste? Suure tõenäosusega on mitmed su riided ja tehnikavahendid pandud kokku lapstööjõu poolt või alamakstud palga eest.
5. Sa vist küll kunagi ei reisi? Lennukiga lennates on CO2 emissioon u 90 kg tunnis.

Minu eesmärk pole kunagi neid vastu kritiseerida, vaid avada nende kitsast maailmapilti. Jah, me teeme maailmas loomadele julmalt liiga. Aga samamoodi teeme me putukatele, taimedele, lastele, teistele inimestele, planeedile jpm. Elu sünnib alati teiste elu arvelt. Ja isegi kui meie kõigi eesmärk oleks oma jalajälge ja piina siin maailmas vähendada, siis indiviidina on meil raske midagi ära teha. Eriti sõdides teise indiviidi vastu. Selle asemel võiks võtta õppust tublidest veganitest, kes on algatanud mitmeid liikumisi loomade heaolu nimel, astunud poliitikasse, loonud gruppe, teinud teavitustööd, kampaaniaid jne, mis päriselt suudavad mõjutada inimeste tarbimisharjumusi.

Ainult see, kes püüab, jääb ette

Rääkides mõjutamisest, siis mulle “meeldib”, et need lärmakad veganid kritiseerivad mind igal sammul. Nende maailmavaade on niiii valikuline. Nad justkui otsivad kohta, kus saaks möliseda, selle asemel, et näha suurt pilti. Kas nad on ehk kunagi pannud tähele, et:

1. ma olen mitmesse restorani loonud vegan menüüsid, et anda veganitele võimalusi rohkem restoranitoitu nautida, kui see veel nii mainstream polnud. Ma usun, et mu vegan Caesar ja pitsa olid esimesed, mis olid restoranides olemas, sest ma polnud varem kuskil neid näinud. Lisaks avastasid nii palju kõigesööjad, et vegan toit võib tõepoolest olla rohkem kui salatileht.
2. ma olen jaganud metsikult palju vegan retsepte ja isegi retseptiraamatu, et tuua taimetoitlust inimestele lähemale.
3. ma jagan sotsiaalmeedias koguaeg uusi vegantooteid turul ning tekitan ka omnivoorides soovi neid järele proovida.
4. ma ei mölise mitte ühe indiviidiga, et ta vihkab loomi, sest ta sööb loomset toitu, vaid ma jagan ilma viha õhutamata suurele üldsusele (üle 46 tuhandele inimesele) informatsiooni, miks võiks rohkem taimset toitu eelistada ning mida liha (liigne) tarbimine kaasa toob.
5. ma ei lange äärmustesse ning ma aktsepteerin kõigi toiduvalikuid. See ei tähenda, et ma nõustun kõigega, vaid ma näen, et pole minu koht nendega möliseda nende valiku pärast. Aktsepteerides teisi nende valikuga, muutub elu palju ilusamaks ja tolereerivamaks. Isegi kui sa ei kiida nende teguviisi heaks.
6. nad kiusavad mind, kes ma kokkan ainult taimseid toite. Mitte üht teist retseptiblogijat, kes teeks ka loomseid retsepte, nad ei kiusa.
7. nende viha ajab inimesi ainult eemale. Lahkusin kõikidest Eesti vegangruppidest, sest see negatiivsus ja heit seal üksteise ja teiste vastu on mulle vastuvõetamatu.

Kui sina oled see kiusaja, kes käib n-ö “ukselt-uksele” oma viha kõigesööjate vastu välja elamas, siis pigem panusta aega ja vaeva, et luua platvorm, millega saad päriselt inimeste elusi ja tarbimiskäitumist mõjutada. Ja järgmine kord, kui sa tuled minu kallal jälle võtma, siis pea meeles, et minule on kirjutanud SAJAD inimesed tänusõnaga, et olen neid motiveerinud vähem liha tarbima (ja ka plastikut, kemikaale jms) ning oma toidulaua üle vaatama. Kui mitu inimest on sind sinu pealetükkiva informatsiooni eest tänanud, veel vähem kasulikke muudatusi ellu viinud? Seega statistiliselt see, et sina kunagi ühtegi loomset toorainet ei tarbi, on sada korda vähem Maale ja loomadele kasulik, kui see, et mina vähesel määral tarbin, aga inspireerin sadu inimesi vähendama oma tarbimist. Mina pole milleski perfektne ja ei oota seda ka teistelt. Nagu olen ka Instas korduvalt öelnud, siis ma elan kaasa KÕIGILE, kes toovad oma ellu kasvõi väikseima sammu planeedi hoidmise poole, olgu see kord aastas talgutel osalemine, nädalas üks päev taimselt toitudes, annetades abivajajatele vms. Me indiviididena saame vähe ära teha niikuinii. Et indiviididena luua muutust, peaksime KÕIK võtma ette muutuse, et näha tulemust. Seda aga “ukselt-uksele” mölisemisega ei saavuta.

Et näha tõelisi muutusi, tuleb valitsustel üle maailma vastu võtta regulatsioonid, selgitades inimestele selgelt lahti nende olulisus Maa säästmisele. Olgu selleks loomsete toodete maksustamine, lihatööstuste produktsiooni piiramine, loomadele paremad õigused vms. Ainult see puudutab kõiki inimesi ning toob kaasa ülemaailmseid muudatusi. Loodetavasti võetakse midagi suurt ette juba järgmisel United Nations Climate Change Conference’il, mis leiab aset novembris, sest vanaviisi ei saa jätkata.

See käib kõigi äärmuslaste kohta

Veganlus ei ole ekstreemne. Aga teiste vihkamine, et pöörata neid veganiks, on. Pange tähele, et ma ei räägi veganist, kes jagab inimestega oma maailmavaadet, vaid veganist, kes reaalselt sõimab teisi ning sunnib neid muutuma. Ja selline käitumine ei esine mitte ainult veganite seas, otse loomulikult. Lihtsalt nemad kritiseerivad just mind enim, mistõttu kirjutasin ka valdavalt sel teemal postituse. See kehtib kõigile äärmuslastele, kes arvavad, et neil on õigus öelda teistele, kuidas elada. Mind ei huvita, kas sa oled ekstreemne feminist, ekstreemne ökošmöko terviseguru, ekstreemne vegan, ekstreemne parempoolne, ekstreemne vasakpoolne vms. Ela nagu soovid ja lase teistel sama teha. Mitte kellelgi pole õigus ja samas on kõigil õigus! Ära unusta, et me ei näe maailma reaalsena, vaid reaalsus on meie nägemus maailmast ehk suhteline. Me kõik reaalselt näemegi maailma erinevalt ja meil kõigil on õigus!

Kõik estreemsed veganid, kes siia alla midagi negatiivset kommenteerida kavatsevad, siis loe postitust nii mitu korda läbi, kuni sa kommenteerida enam ei soovi. Ole parem positiivne, tore, sõbralik ja saavuta midagi läbi armastava hoiaku! Mu üks kallis sõbranna on aastaid olnud range vegan, kuid ta aktsepteerib oma meest, kes sööb kõike. Ta ei heida kunagi ka ühelegi sõbrannale ta toiduvalikuid ette. Ta on pakkunud ka külalistele loomset toitu, kui teab, et nad seda soovivad. Tema eesmärk on elada oma elu kõige paremal viisil ja lasta teistel sama teha. Ja läbi oma positiivse ja tolereeriva suhtumise mõjutab ta teisi aina rohkem sama rada käima! Ole sinagi targem!

Lõpetuseks imelise Louise L. Hay sõnad raamatust “You Can Heal Your Life”:

“See on ainus viis teisi muuta. Muuta end esimesena. Muuda oma mustreid ja sa näed, et teised muutuvad sinuga. Süüdistamisest pole abi. Süüdistamine annab ära su väe. Hoia oma väge. Ilma väeta ei saa me luua muutusi.”

Täpselt nii olengi mina loonud Eesti elanikkonnas positiivseid muudatusi. See on ka ainus viis.

Kuidas on sinu kogemused äärmuslastega? Kas oled langenud nende verbaalse kiusamise ohvriks? Kuidas suhtud sina loomsesse ja vegan toitu? Kas keegi on sind inspireerinud paremaid (toidu)valikuid tegema? Kuidas ta seda tegi?

The post Kummal on PÄRISELT õigus – kas veganil või omnivooril? appeared first on Paljas Porgand.