Enne, kui seikluste kallale asud, loe lähemalt, kuidas reisi ajal terve püsida ning millised olid (rahalised) ettevalmistused koroona ajal reisimiseks! Selle postitusega panen ma punkti meie Kürpose seiklustele ning jään suurima tuhinaga ootama juba järgmist reisi, milleks on Bali juba märtsikuus!

Niigi lühendatud reisi lühendati veel

Nagu mäletate eelmisest postitusest, siis meie tagasilend tühistati ning pidime tagasi tulema 4 päeva varem kui algselt planeeritud. Nagu sellest veel vähe oleks, võttis Küpros meid vastu kohutava tormiga –  müristav äike, välgutav taevas, rahe, paduvihm, ümberlükkav tuul ja muud jutud. Ja see kestis 2 täispäeva ehk siis meie algsest 10-päevasest soojamaareisist jäi alles vaid 4-päevane… 4 PÄEVA?!

Õnneks jäi metsik äike öödesse, mil lausa voodi värises ja toas oleks justkui telekas käinud –valgussähvatused olid pidevad. Äike pidi küll täpselt üle meie majutuskoha minema. Isegi kui ilm ei soosinud apartemendist lahkumist, ei jäänud meil muud üle, kui avastada Küprost siis vähemalt selle tormi, rahe ja vihmaga.

Võtsime ette kõige lähemal asuvad vaatamisväärsused Paphoses, et vajadusel kiiruga tagasi majutuskohta pageda. Nii käisime me esmalt Kuningate hauakambrites, mis esmapilgul tundus, et polegi ju midagi vaadata, aga mida kaugemale sa kõnnid, seda vapustavamaks see koht muutub. Peitusime korduvalt paduvihma käest hauakambritesse ning tulime välja, kui torm jälle vaiksemaks tõmbus. Neid oleks olnud kindlasti oluliselt ägedam avastada giidiga, kuid me olime ainsad seal ja ühtegi giidi arvatavasti seal polnudki. Üldse tuleb arvestada, et kõik kohad, mida me külastasime, olid hingetud. Me olime igal pool AINSAD. Ja see oli niiiiiii mõnus! Sest nagu juba teate, kui olete mu varasemaid reisipostitusi lugenud, siis ma ei salli silamotsaski turistidehorde ning kuurortreise. Hingest ikka veel explorer.

Järgmine peatus oli seal samas asuv Nea Paphos, mis on arheoloogiline park, mille leiukohad ja mälestusmärgid pärinevad eelajaloolistest aegadest kuni keskajani. Kindlasti väärt avastamist, kuid jällegi võiks seda teha giidiga, et mõista selle koha väärtust.

Sellest jalutuskäigu kaugusele jäi Paphose loss, mida on korduvalt ümber ehitatud. Algselt Bütsantsi linnust on kasutatud ka vangla ja laona. See näeb välja nagu muinasjutuline loss oma vallikraaviga. Kahjuks oli ka see, nagu kõik teised kultuurilised ehitised, külastajatele suletud. Seega nautisime minutiks selle ilu ja pöörasima tagasi. Tagasi kõndides silmasime üht avatud söögikohta ja see tekitas tunde nagu oleksime keset Sahara kõrbe ja järsku ilmuks sinna inimene veeämbritega. Me ei saanud sellest mööda vaadata ja läksime ligi. Tegu oli Itaalia gelato kohaga! Kuna me silmadega juba niikuinii seda sõime, siis miks mitte vihma, paariteise soojakraadi ja tuulega õues gelatot süüa. Pole ju niikuinii ümbruses ühtegi hinge, kes meid judge‘iks, hehe!

Teise tormise päeva veetsime Paphosest eemal. Torm oli vaiksemaks jäänud ja seega oli hea võtta ette rännak ka väheke kaugemale. Esmalt sõitsime Limassolisse, et vaadata üle palju soovitatud Limassoli promenaad. See oli tõõõõesti ilus – isegi selle külma, vihma ja tormiga. Oli vinge kõndida mere ääres reaalselt lainete kohal nii, et need viskasid end lausa meile peale. See pole mitte tavaline promenaad, vaid teistmoodi teedega, mis viivad Sind ka mere kohale.

Järgmisena viis meid merest vaid 2 meetrit eemale jääv sõidutee Kourioni kiviranda, mis oli väga vinge avastus! Vaade oli pimestav isegi halli ilma ja vihmaga. Olime seal täitsa kahekesi avastamas igasugu põnevaid kive. Iga kivi rannas oli oma nägu ja sinna oleks meeleldi jäänud terveks päevaks!

Kuid meid ootas ees enne päikeseloojangut veel mägilinnade avastus! Valisin välja ühe, sest kahjuks kõiki ju avastada ei jõua. Otsustasin külastada Omodos mägilinna ning me ei pidanud seda valikut kahetsema! See oli imeilus oma kitsaste tänavate, teistmoodi “muna”kiviteedega ning armsa ja korraliku arhitektuuriga. Küll aga nägi see välja nagu kummituslinn. Kas sa kujutad ette linna kell 3 päeval, kus sa ei näe tundide jooksul mitte üht inimest? Kus kõikidele akendele on rulood ja kardinad ette tõmmatud? Tahtsime mägilinnas külastada ka suurt Omodos Monasteryt, kuid kahjuks oli ka see suletud.

Sellegipoolest saime selle alal ringi liikuda ja nautida seda ilu! Kindlasti soovitan külastada! Tagasiteel ootas meid mägedest alla sõites metsik päikeseloojang! Soovitan kindlasti vähemalt üks päikeseloojang mägedes vastu võtta.

Päike tuli välja – puhkus alaku!

Kolmandal päevas otsustas ka päike meiega tutvust teha. Jopeilmast sai üleöö bikiiniilm – 25 kraadi ja lõõmav päike! See aga ei naelutanud meid päevitustoolidele, vaid seda enam soovisime ringi rännata. Hommikukohv, palmide all merelaineid kuulates, joodud, asusime teele!

Sõitsime Petro tou Romiou e Aphrodite kivi juurde, mis tähistab mütoloogias armastusjumalanna Aphrodite sünnikohta. Lõpuks tunnistasid meie silmad ka kahte turisti, kes üsna kiirelt minekut tegid ja jätsid selle paradiisikoha täitsa meie päralt! Ronisime selle üüratu suure kivi otsa ja võtsime lihtsalt aja, et olla tänulik selle koha, päikese, soojuse ja võimaluse eest. See oli tõeline kogemus! Tagasiteel kivilt alla õnnestus mul ka veriseks saada nagu alati, hehe!

Seejärel sõitsime läbi mägede Pissouri randa, mis oli päris kena, aga mitte midagi erilist. Tegemist on väga hea rannaga ujumiseks! Vesi oli ka üllatavalt soe. Lollitasime (nägime kogu ranna peale vaid paari inimest), viskasime lutsu ja pikutasime seal täitsa tunni-kaks D-vitamiini käes.

Paanikahoog ja mille nimel?!

Uus päev pidi olema täis lõõgastust, päikest ja ilusaid randasid. Võin juba etteruttavalt öelda, et me ei kogenud ühtegi neist! Kust siis alustada? Alustame sellest, et mulle soovitati külastada Lara Bayd, Blue Lagooni ja kui aega jääb, siis Aphrodite’s Bathse. Kui ma need Google’sse viskasin, vaatas otsa selline pea 2-tunnine teekond:

No pole hullu, stardime kell 10 ja 12-ks oleme rannas ujumas ja päevitamas! Vähe me aga teadsime, et sellest “2-tunnisest” teekonnast saab kõige õudsem 5,5-tunnine sõidukogemus mu elus! Ja mul on neid mitu! See ületas meelehärmi, mis tabas meid Itaalias, kui Roomet lukustas meie toidud, vee, dokumendid, rahakotid ja kõik olulise rendiautosse 35-kraadises kuumuses nii, et auto veel tagatipuks käis ja konditsioneer uugas täies pasunis. See ületas meelehärmi, kui mul Aussis kadus autol mägedes pidurid ära ja põhimõtteliselt kässariga pidin tee äärde tõmbama. See ületas isegi mu avariikogemused!

Lubage ma jutustan teile selle loo. Pange turvavöö peale, sest asi kisub pingeliseks. Maanteelt maha sõites läks tee tasapisi aina kehvemaks. Mõtlesime, et “Ooo, meid ootavad mägiteed ees. Ilus!”. Kuid mitte päris. Esiteks polnud seal midagi ilusat, sest tee läks keset mäge. Ja teiseks see polnud isegi mitte tee, vaid justkui kivivaremed. Seal polnud asfaltit ega kruusa. See oli literaalselt kivi kivi otsa. Ei mingit üleminekut, ei mingit lõhnagi teest. Kuna tee puudus, siis pidime teed ise ehitama. Me sõitsime seda “teed” reaalselt max 10 km/h, sest me kartsime põhja peale jääda. Ja me seiskasime auto iga paari minuti tagant, et teed ehitada. Me tassisime selleks kive, et tekitada ühelt kivilt teisele üleminekut või täita metsikuid auke.

Kui me lõpuks Lara Baysse jõudsime, olime kindlad, et siit läheb tee ilusamaks! Tegu ju ometi turismirannaga ja ees ootamas veel turistikam koht! Seega otsustasime võtta rahulikult ja nautida randa, kiiret pole, jõuame veel teise randa ka. Vähemalt seni otsustasimesiss, kuni me polnud päris randa veel kohale jõudnud. Pealtnäha paradiisikoht osutus totaalseks pettumuseks. Esiteks, jätsin ma muidugi bikiinid maha ja Roomet unustas rätikud maha. Nii palju siis meie rannapäevast, haha! Aga teiseks, see liiv oli täiesti reostunud plastikust. Värvilisem kui mõnel vene babal kuusepuu!

Ja mõelda vaid, et see rand on Euroopas ainus paik, kus pesitsevad rohelised merikilpkonnad, kes on ka looduskaitse all. Seal samas, kus me ei julgenud paljajalu kõndidagi, sest see kubises plastmassitükkidest (minge vaadake mu IG storysid, kui tahate šokki saada) ja suuremast prügist (pudelid, jalanõud jmt). See vaatepilt morjendas meid lausa niivõrd, et otsustasime sealt ära sõita. Lootsime, et meie põhisihtpunktis Blue Lagoonis on ilusam aega veeta.

Meie eeldus, et tee sinna saab olema parem, osutus valeks. Tuleb välja, et eelnev tee oli alles sissejuhatus. Järgnev tee oli nii hull, et ma sain reaalselt paanikahoo. Ma pidasin juba plaani, kuidas auto maha jätta ja meile kedagi võimsama autoga järele kutsuda. Ning lõin peas kokku kahjusid, mida auto maha jäämine kaasa toob. Room oli palju lõbusamas tujus. Ta muidugi hoidis korduvalt peast kinni ja ma lugesin ta näost ahastuse välja, aga nähes, kui endast väljas mina veel olin, siis ta võttis enda kanda rahuliku isaslooma rolli, kes saab kõigega hakkama ja päästab päeva.

Me sõitsime läbi basseini, kartes et uputame auto mootori ära. Me sõitsime läbi muda, kartes, et auto keerab end sinna jäädavalt kinni. Pidime sõitma u 60-kraadisest kivimäest alla mööda midagi, mida ei saanud teeks nimetada. See oli sademete tagajärjel kaheks murdunud – üks pool teisest pool meetrit kõrgemal. Lisaks oli see nii libe, et kartsin, et auto libiseb otsejoones alla kuhugi, kuhu isegi meie pilk järsu languse tõttu ei ulatunud. Selle kivikolaka peal võis leida autoosi – purunenud rehvitükke ja bumpereid. See oli paras põrgu! Lisaks sai meil kogu selle jändamise peale ka kütus otsa! Lähimat tanklat pole tunni kaugusel!

Jalutasime umbes 15 minutit pool mäge alla, et panna paika plaan, kuidas me sellele läheneme ja võimalikult kütust säästvalt selle läbime. Ehitasime teed juurde, eemaldasime takistusi ja hindasime riske. Seejärel istus Room rooli ja hakkas täispiduritega alla tulema. Mul oli südamest hirm, et ta kukub selle autoga mäest alla… Lisaks oli juba pimedaks minemas ja meil hakkas väga kiire, sest pimedaga lõhuksime selle auto lihtsalt ära. Kõige naljakam on see, et mäest alla vaadates oli Blue Lagooni juba näha, aga see mägi oli lihtsalt VÄGA kõrge ja “tee” läks otse alla. Tagasitee ei tulnud ka kõne alla, sest kütus on otsas ja tagasitee oleks ületamatu. Auto ragises korralikult, aga me jõudsime sealt elusana alla vast mingi 45 minutit hiljem, kuigi sihtpunkt oli terve aeg vaateväljas.

Blue Lagooni jõudes oli päike juba loojumas ja kirjutasime selle rannapäeva korstnasse. Veetsime just kõige kuumema ilma autos stressates. Isegi kui oleks veel päikest olnud, siis meil polnud rätikuid, mul polnud bikiine ning tagatipuks avastasime, et seal polnud isegi rannaosa mitte. Oligi kalju ja türkiissinine vesi, no jesss! All that for nothing! Õnneks tagasi saab teiselt poolt ja me ei pea seda sama teed kordama.

Muidugi olime arvestanud, et seal turimikohtades on mingeid poode, kohvikuid jms. Jumal tänatud, et mul oli kaasa võetud 2 liitrit vett, 2 toorbatooni ja üks popkorni pakk, sest see oli kõik, mida me selle päeva jooksul süüa saime. Sellises stressiolukorras on seedimine niikuinii välja lülitunud ja keha suunab kogu energia ellujäämisele. Tagasiteel sõitsime tuhinal Aphrodite Bathsidest mööda, sest meile aitas selleks päevaks seiklustest ning nii meie kui ka auto kütus oli välja suremise äärel.

Hiljem tuli välja, et mitte KEEGI ei sõida mööda seda “teed”. Mulle kirjutati Instagramis, et Google Maps ei tohiks seda isegi välja pakkuda, sest isegi kohalikud sõidavad teiselt poolt ja seda ainult maasturitega. Teiselt poolt minnes, pakuvad turismi hooajal kohalikud lausa teenust: “Jäta rendiauto siia ja me viime teid kohale!” ja seda mööda seda teed, mida pidi me sõitsime tagasi ja mis oli meie jaoks juba köki-möki, vähemasti arvestades, mida me eelnevalt läbi elasime. Täiesti uskumatu! Aga samas… kui me saaksime aega tagasi keerata, kas me läheks täpselt sama teed pidi? Vast küll! Room ütles, et ta pole ammu end nii elusana tundud, täis pumbatud adrenaliini, hehe! Ja mina pole kunagi nii alt üles Roomi julgusele ja rahulikule meelele vaadanud. See kogemus andis meile vaid rohkem, mida mäletada, ja andis ka ellujäämiskogemuse, mida kahjuks tsivilisatsioonis elades tihti ei koge.

Üks meeldejäävamaid päevi mu elus

Kindlasti pean mainima, et juba eelmine päev oli üks meeldejäävamaid päevi mu elus, aga seda pigem ebameeldivas mõttes. Sellest järgmine päev aga kõige meeldivamas mõttes! See päev oli täis silmailu, romantikat, päikest ja tänutunnet. Eks ikka püsib elus pidev tasakaal. Nii palju kui kaalukauss oli eelmine päev ühele poole viltu, on ta teine päev teisele poole.

Kuna olime mõlemad eelmise päeva segasest seiklusest vaimselt kurnatud, siis soovisime üle kõige lihtsalt olla ja pikutada ja mitte midagi teha. Samas ma teadsin, et tegemist on meie kõige viimase täispika päevaga ja on nii palju imeilusaid kohti, mida ma veel avastada soovin. Olin jätnud parimad palad ju kõik viimasele päevale. Kuna Room tahtis päikest saada, et oma nahka tervendada ja puhata, siis jõudsime kompromissile. Hommikul pikutame 2h päikese käes ja siis tripime ringi, kuid võtame aega maha ka teistes randades nautimiseks. Diil!

2h pikutatud, hakkasime sõitma Ayia Napa poole. See oli kõige ilusam osa meie kogu reisist. Seal oli hoopis teine hingamine kui ülejäänud saarel. Kõik oli puhas, imeilus ja kohati isegi kuurortlik. Kui me muidu pole kuurortite fännid, siis järgmine kord võtaks hea meelega hoopis Ayia Napasse majutuse ja veedaks kogu puhkuse seal, sest seal ja selle ümbruses on palju, mida avastada!

Esiteks Nissi Beach valge liiva, türkiissinise veega ja üliarmsa saarekesega. Rannas on vesi nii madal, et saad jalutada läbi vee saarele ning sealgi ringi jalutada! See oli üliäge kogemus ja soovitaksin kõigile. Meil oli nii lõbus ja ei oleks üldse tahtnud sealt paradiisist minekut teha, aga päike oli juba vaikselt loojumas ja meil oli vaja veel posutäis kohti ära vaadata.

Kiirustasime viimasel hetkel listis koha leidnud (aitäh, kallid Instagrami jälgijad!) koobastesse Sea Caves. Nagu nimigi ütleb on tegu mere koobastega, mis moodustuvad mere lainetest põhjustatud erosiooni käigus. See oli postkaardivääriline vaatepilt. Ma lihtsalt oigasin ja imestasin ja olin ülimalt tänulik selle kogemuse eest. See koht tegi mind ääretult õnnelikuks!

Siis sõitsime mööda rohelist aasa järgmisesse populaarsesse turismiatraktsiooni Cape Greco, kuhu aga ei pääsenud ligi, sest sinna alale on kolinud Briti radari jaam ja selle sulgenud. Võib-olla on see turismi kõrghooajal avatud, aga meie sinna ei pääsenud. Samas oli ka seal ümbruses meeletult ilus ja just saabus ka päikeseloojangu aeg ning vaade selle jaoks oli lihtsalt võrratu. Piilusime tee peal seal samas kiiruga ära ka Kamara Tou Stone Archi, kuigi ega seal palju näha polnud.

Plaan oli veel kindlasti ära näha väheke eemal asuvad Cyclops koopad. Jõudsime sinna päikeseloojangu tipphetkeks. Koopaid kaugemalt ei paistnud ja me otseselt ronima ka ei läinud, sest mõlemad leidsime, et pole ilusamat hetke, kui võtta koos kalju peal vastu meie viimane päikeseloojang Küprosel. See vaade oli nii võrratu. See rahu oli nii hingepaitav. Ja ma olin niiiiiii õnnelik, et pisarad tulevad silma seda tagantjärele meenutades.

Seejärel sõitsime pimedas tagasi majutuskoha poole, kuid seekord läbi Larnaca linna, mis oli viimase hetke otsus, et lihtsalt nälginud kõhti paitada. Ja deeeem, kui kahju meil oli, et me selle linnaga tutvumiseks tervet või vähemalt poolt päeva ei planeerinud. See tundus nii vinge! Metsikult restorane, baare, meelelahutuskohti, ilus mereäärne linn koos eriti laheda vanalinnaga. Jõulutuledes oli see linn lausa maagiline. Imetlesime linna, sõime tänavapingi peal kohalikku toitu (sest restoranid olid suletud sees söömiseks) ja olime tänulikud kogu kogemuse eest. Et olenemata mõningatest piirangutest, oli see kindlasti üks mu lemmikuid ja esimest korda ka tõeline PUHKUSE reis.

Soovitan kõigil Küprost külastada! Viska huvi korral detailsem pilk meie seiklustele peale SIIN ja SIIN! Kas Sina oled Küprosel käinud? Mis osutus reisi juures Sinu lemmikuks? Mis kohti soovitaksid veel külastada? Jään teie kommentaare ootama!

The post Küpros: läbi paanikahoo Sinisesse Laguuni (13-20.12.2020) appeared first on Paljas Porgand.